Tema kabineti aknast võib vaadata, kui palju inimesi seisab Vene piiri järjekorras ja mida nad Ivangorodi viivad ja kuidas riides on. On ju linnavalitsuse maja Narva kõige äärmine maja enne Vene piiri. Nii on ka Narva linnapea laual pidulikus punases mapis üks esimesi õnnitlusi linnapeaks tagasivalimise puhul Ivangorodi administratsiooni juhi oma.

“Narva linnavõimude ja Soome investorite koostöös avati uus tööstuslike seadmete tootmise ja metallitöötlemise tsehh. Metallitooted on üks Narva kindlatest perspektiividest,” räägib linnapea Narva edust. “Firma Makmet viib ellu metallitöötlemistehase ideed. Ka Rootsi firmad on teinud investeeringuid. Oleme võtnud suuna välismaiste investorite kaasamisele.”

Ta lisab: “Kuid meil on esikohal Eesti Energia ja Kreenholm, mis annab ka praegu tuhat töökohta. Loomulikult ei ole täpset valemit, kuidas tulla toime tööpuudusega, kuid me toetame suurtootjaid, välisinvestoreid ning püüame töökohtade loomisega (kui Tallinnas on ühistranspordi reisisaatjad, siis Narvas – linna puhtuse ja heakorra eest hoolitsejad) olukorda leevendada.”

Miks Narva?

Linn, kus eesti keelt kõneleb vaid mõni protsent elanikkonnast, võttis aastal 2000 munitsipaalaktsiaseltsi Heakorrastus uue juhatuse esimehe Tarmo Tammiste vastu umbusklikult.

“Narvas on oma keskkond. Ja on mõistetav, et selle keskkonna silmis olin mina võõrkeha. Peale selle veel Tartust. Peale selle veel eestlane,” meenutab praegune meer. “Sellepärast tekkisid töö korraldamises alguses mingid mõistetamatud raskused. Kuid pool aastat hiljem läksime töökaaslastega sauna, võtsime seal napsu. Ja mulle öeldi omamehelikult: “Sa ära pane pahaks, me ju ei teadnud, et sa oled oma poiss!” Vaat sellest hetkest hakkas kõik hästi minema. Võeti omaks.”

Praegu räägib Tammiste, et tunneb venelasi ilmselt paremini kui suurem osa eestlastest, ning sellepärast ei hakanud ta ka Peeter Esimesega võitlema. Praegu seisab tsaar Peeter I 

linnavalitsusega samas hoones. Täpsemalt öeldes silmitseb Peetri büst esimese korruse vitriiniaknalt Peetri platsi.

“Mind hämmastavad aeg-ajalt poliitikud, kes ei ole ise Narvas kordagi käinud, kuid võtavad sõna, et Peetrit ei ole vaja! No-noh...”

“Aga milleks teda tegelikult vaja on?”

“...Ma ei oska sellele vastata. (Naerab.) Aga ma mäletan, et kui ma Narva tulin, rääkisid juba kõik: Peetrit on vaja, Peetrit on vaja. Nüüd on Peeter olemas. Keda ta siin segab? Tegelikult tahtsime panna püsti ka Karli, et oleksid mõlemad ajaloolised persoonid. Kuid Peetri jaoks annetasid elanikud suure innuga, sellepärast on tema juba olemas, aga Karli veel ei ole.”

Peeter I naabrus ei peegeldu kuidagi Tarmo Tammiste tööstiilis. 2002. aastal sai temast esimest korda Narva linnapea. Ta tegi kohe selgeks: Isake Tsaar – see ei ole tema stiil.

“Igaühel peab olema oma töölõigus oma vastutuse määr. Mina vastutan üksnes selle eest, mille eest pean vastutama. Selles mõttes ei ole mul venepärane juhtimisstiil “olla igal pool ja kõigiga”,” annab linnapea Tammiste endale hinnangu. “Aga mis on mulle omane, see on vahetu suhtlemine. Ma eelistan minna ja vajaliku inimesega rääkida, aga mitte kirjutada talle meile. Ma ei armasta interneti teel suhtlemist.”

Miks Keskerakond?

Igal nädalavahetusel kiirustab linnapea Tammiste Tartusse. Siin ootab teda pere. Tammiste abiellus juba üliõpilaspõlves, kui õppis EPAs looma­arstiks. Neil on abikaasa Merlega kaks last: 22aastane tütar Nele õpib Tartu ülikoolis, 15aastane poeg Karl-Oskar käib gümnaasiumis.

Nädala sees teeb Tarmo Tammiste endale hea meelega ise süüa (oskab ka borši keeta). Mõne õhtu nädalas veedab spordisaalis või käib jooksmas (10 km – see on linnapea distants). Reede õhtuti istub aga autorooli ja sõidab Tartusse.

Praeguseks on pere harjunud, et isa “käib Narvas tööl”, kuid alguses oli see tõsine väljakutse. Ja isegi mitte niivõrd hiljem järgnenud linnapea-amet, kui algusest peale just parteiline kuuluvus.

“Minu jaoks mängis partei valikul määravat osa inimene, kelle autoriteet oli minu jaoks oluline. Ma läksin tema juurde, et elust rääkida... Aga välja tuli nii, et astusin parteisse,” meenutab Tarmo Tammiste. “Kui koju tulin, reageerisid lähedased nii: kuidas nii, astusid Keskerakonda? (Naerab.) Ma vastasin: Kõik. Tehtud!”

Tammiste tunnistab, et ei tuhni oma partei põhikirjas. Tema sõnul on peamine, et see partei ei sea kitsendusi tema isiklikule “minale”. 

“Aga seda võin kindlalt öelda, et kui ma otsustan kunagi parteist välja astuda või olen sunnitud selle ridadest lahkuma, siis ühtegi teise parteisse ma ei astu. Sellepärast, et ma ei ole loomult “ülejooksik”.”

Miks Stalnuhhin?

Paraku pole avalikkuse silmis selle piirkonna keskerakondlane number 1 mitte Eesti suuruselt kolmanda linna meer, vaid Narva Linnavolikogu esimees Mihhail Stalnuhhin. Valimistel kogus ta umbes 5000 valija hääled. Kuid Tammiste ütleb, et poliitilise figuuri Stalnuhhini vari teda ei häiri.

“Me ei ole konkurendid. Pigem kaasvõitlejad. Aga tegelikult peitub iga partei edu valem nendes isiksustes, kes on liikumise “vedurid”. Jah, Mihhail Stalnuhhin on tegelnud poliitikaga kaua ja edukalt. Esinedes isegi eesti keeles, on tal vajalikul hetkel “varrukast võtta” vajalikud tsitaadid või isikud, kes on armsad ja südamelähedased üksnes eestlastest valijaile. Ta lihtsalt oskab poliitik olla.”

Narva linnapea, kes töötas 90ndatel lihatööstuses, kõneleb oma valijaskonna ees esinedes alati kahes keeles, sest tema meelest on see loogiline. Kuid vaatamata sellistele vaadetele, Ida-Virumaa ajakirjandus Narva linnapead tema isikliku arvamuse kohaselt eriti ei armasta. Ta peab põhjuseks oma teinekord teravat ütlemist: ümmargust juttu ta ei aja, vaid ütleb välja, mida mõtleb.

“Minu ülesanne linnapeana ei seisne selles, et meeldida...”

“Aga milles?”

“Minu ülesanne on hoolitseda selle eest, et solvatuid oleks vähem.” (Naeratab.)

Muide, solvatuteks nimetab Narva linnapea opositsiooni esindajaid.