Naši siinsed juhid: "'Toetame Keskerakonda"'

Kremli-meelse liikumise Naši Tallinna osakonda juhivad noormehed, kellest üks heiskas Venemaal našistide suvelaagris sinimustvalge lipu ning teine istus hiljuti kuu aega Eesti vanglas.

Nad on kaks väliselt täiesti vastandlikku poissi.

Lühikest kasvu tumedapäine ­Roman Jelfimov (22) räägib, et töötab “ühes suures kaubandusketis” siseaudiitorina ja õppis ühe kursuse jagu ka Pedas ajakirjandust. Tema soov on minna ülikooli Inglismaale.

Pikk volask, heleda lokkis peaga Mark ­Sirõk (18) tegi äsja Tallinna Pae gümnaasiumis lõpueksamid. Tema tahaks minna ülikooli Venemaale või kusagile Euroopasse, kusjuures eelistaks viimast.

Naši kaudu oleks veel üks võimalus – organisatsioon teeb Venemaal koostööd Kõrgema Juhtimiskooliga (Võšaja Škola Upravlenija), mis valmistab ette kõrgemaid ametnikke ja poliitikuid.

Esialgu pole Sirõkil isegi veel kooli lõputunnistust. Võimalik, et see on seotud mõningate pahandustega, mis tal hiljuti olid. Sirõk on nimelt Venemaa Naši (“Meie omad”) Tallinna osakonna juht. See tiitel seisab ka tema visiitkaardil, kus Marki perekonnanimi on inglispäraselt Siryk. Naši on läänes tuntud Kremlile lojaalsete noorte kasvulavana, kellele lubatakse kiiret karjääri Vene riigiaparaadis. Eestis tuntakse neid meie saatkonna piiramise ja suursaadiku ründamise pärast kevadel.

Tallinna osakonda kuulub umbes 25 liiget, kellest enamiku nimed pole avalikud, sest muidu ootaksid neid ilmselt sekeldused. Mujal Eestis Naši liikmeid seni pole, räägib Sirõk. Naši pole Eestis ametlikult registreeritud. Juhid kardavad, et registreerimisel saaks selle kohe sulgeda.

Praegu tegutsevad noored mitteformaalsel, nagu hip­hopparid või mootorrattafännid.

Aprillisündmuste ajal Sirõk vahistati. Ta istus üle kuu aja vahi all, saades seejärel allkirja vastu välja. Riigiprokuratuur tunnistas noormehe kahtlustatavaks massiliste korratuste organiseerimises. Teda ähvardab kuni viis aastat vanglat. Ilmselt astub Sirõk kohtu ette koos kahe teise mehega, kes praeguseni sitsivad trellide taga. Oma kohtuasjast kõneldes on noormees üsna napisõnaline.

Roman Jelfimov on Naši väikesearvulises Tallinna grupis samuti olulisel kohal – tema amet on tehniline direktor. Kui on vaja telke, hangib Roman telgid. Kui plakateid, organiseerib plakatid.
Jelfimov sai tuntuks, kui Saksa Frankfurter Allgemeine Zeitung kirjutas temast oma loos Naši 10 000 osavõtjaga suvelaagrist Venemaal. Nimelt tõmbas Roman kuueliikmelise Eestist kohalesõitnute telgi kõrvale vardasse sinimustvalge lipu, oma sõnul sellepärast, et näidata, et Eesti pole mingi fašistlik maa, nagu seda mõned Venemaal kujutavad.

Roman ise on Venemaa kodanik, sündinud Uurali kandis ja kolinud nõukaajal väiksena Eestisse.
 
Kas tunnistate Eesti riiki ja siinset põhiseaduslikku riigikorda?
Mark: Jah, loomulikult. Ma toetan täielikult seda, mis põhiseaduses kirjas on. Aga ajaloo ümberkirjutamine mulle ei meeldi. Ajalugu oli selline, nagu oli, mitte niisugune, nagu kirjutab Mart Laar. Praegu on selline hetk, kus Eesti unustab oma vanad kangelased ja otsib uusi, aga ma arvan, et tuleb mäletada mõlemaid.

Kas 24. veebruar tähendab teie jaoks midagi?
Mark: Jah, see on Eesti iseseisvuspäev.
Tähistate te seda?
Mark: Ma olen käinud paraadi vaatamas. Väga meeldiv, kui linnas midagi sellist toimub. Kuid me muidugi tähistame lisaks Eesti omadele ka Venemaa pühasid.

Roman, olid juulikuus Venemaal Našide suvelaagris. Frankfurter Allgemeine Zeitung tegi sinuga usutluse, et miks heiskasid seal Eesti lipu.
Jah, koos Naši lipuga.

Kuidas sellesse suhtuti?
Enamik suhtus mõistvalt, sest nad saavad aru, et riigi sümboli ja valitsuse ametliku poliitika vahel on vahe. Muidugi olid mõned inimesed, kes seda ei mõistnud, ja palusid lipp alla võtta. Umbes 20minutilise vestluse käigus selgitasin, et selles pole midagi niisugust. Ja et see lipp ei sümboliseeri fašismi.

Kas seal peeti Eesti lippu fašistlikuks sümboliks?
Ei, kuid lihtsalt Eesti poliitika näib praegu Venemaa jaoks just nimelt fašistlik. Aga pärast vestlust laabus kõik rahulikult. Venemaal on praegu suured Eesti-vastased meeleolud, näiteks boikoteeritakse Eesti komme jne. Minu meelest seda asja tuleb muuta. Ma ei räägi sellest, et peaks olema Ansipile lojaalne, aga riigil ja selle valitsusel peaks oskama vahet teha.

Milliseks riigiks Eestit peate?
Mark: Üldiselt riik kui selline on küll demokraatlik, aga pärast aprillisündmusi...  Koolis ütles direktor mulle, et kas püsid vait ja saad kooli lõpetada, või... Siis tuli pähe, et mis riik see on, milline demokraatia, milline sõnavabadus!

Kas kevadel valimas käisid? (Sirõk on Eesti kodanik – toim.)
Ei, mul oli sünnipäev alles natuke hiljem.

Aga järgmine kord lähed?
Täpselt ei tea, kuid loodan küll.

Millist erakonda toetad?
Raske valida esialgu, kuid arvan, et toetaksin Keskerakonda.

Miks?
Nende poliitika on enam-vähem normaalne. Nad pole parempoolsed ega vasakpoolsed. Kaitsevad nii venekeelse kui eestikeelse elanikkonna huve.
Roman: Nad on ainus jõud, kes tegutses vastu valitsuskoalitsiooni liiga rutakatele otsustele. Nad teatasid avalikult, et pronkssõduri ümberpaigutamine on viga. See, et valitsus tegi oma otsuse vaatamata Tallinna linnavalitsuse vastuseisule – nad ei andnud veel oma nõusolekut, aga valitsus ignoreeris seda – see on samuti näitaja.

Roman, kas Vene riigiduumat valima lähed?
Jah, kindlasti.

Hääletad Ühtse Venemaa poolt?
Ma ootan siiski valimised ära, kuidas valimiskampaania läheb, milliseid programme keegi pakub. Siis vaatan.

Kas Venemaa on demokraatlik riik?
Kui palju ka lääne meedia ei üritaks näidata, et see on totalitaarne riik, ta on siiski demokraatlik. Aga Venemaal on demokraatiat olnud ainult 15 aastat, üleminek totalitarismilt demokraatiale on küllaltki raske.
Ma usun, Venemaal on vabadus olemas, aga see, kuidas seda esitatakse Läänes – niisugune on lihtsalt ajakirjanike töö. Ma ise õppisin ajakirjandust mõnda aega, tean, kuidas on võimalik näidata asju ainult ühest küljest ja muu maha vaikida. Kui sa Venemaal ise ei ela kas või mõnda aega, ainult loed Lääne ajalehti, siis tõesti jääb niisugune mulje, et oi-oi.

Našide laagris näidati Vene opositsioonitegelasi plakatitel prostituutidena. Miks?
Noh, esiteks (Roman otsib hetke sobivat vastust) see oli selline huumor.

Poliitiline huumor?
Jah. Teiseks, nende tegelas­te kohta olid ka lühikesed elulood. Näiteks ­Eduard ­Limonov on avalikult teatanud, et ta on fašist. ­Kasjanov, Hakamada, teised...

Kasparov?
Jah. Nad ei ole Venemaa moderniseerimise poolt. Sellepärast Našid neid ei armasta.

Kas demokraatlikus riigis opositsiooni vaja ei lähe?
Muidugi on vaja.

Aga kui ainult Putin on moderniseerimise poolt ja teisi te ei armasta?
Kui opositsioonil oleksid selged eesmärgid, kuidas Venemaa elanike elu parandada, siis muidugi oleks neist kasu. Aga näiteks Kasjanov on öelnud, et kui saab presidendiks, siis ta alandab Läände müüdava bensiini hinda. See on väga mõistusevastane, Venemaa majandusele kahjulik.

Oled kindel, et Kasjanov seda lubas?
Jah. Meie sellist programmi ei toeta. Aga kui tema eesmärgid langeksid kokku meie omadega, siis küll.

Kes on Venemaal praegu tõsiseltvõetav opositsioonijõud?
Praegu sellist ei ole. Kui presidendil on 85 protsendi rahva toetus, mingit tõsist opositsiooni olla ei saa. Kogu rahvas seisab nagu üks rinne.

Nõukogude ajal oli see rinne veel tugevam, 99 protsenti hääletas alati NLKP ja parteitute bloki poolt...
Jah, kuid siis polnud üldse opositsiooni. Praegu on inimesi, kes toetavad opositsiooni ideid, ja nad võivad oma arvamuse välja öelda. Aga rahvas millegipärast valib Putini ja tema programmi.
Mark: Samamoodi on näiteks Hugo Chavez (Venezuela president – toim.), opositsioon talle on olemas, aga rahvas ikka pooldab teda.

Roman, räägid, et opositsioon tahab Läänele järeleandmisi teha. Eesti on ju ka osa Läänest. Kas Lääs on midagi halba?
Muidugi ei ole. Aga Venemaa peab eelkõige seisma omaenda huvide eest, et Venemaal elu paraneks. Alles teises järjekorras Lääne või muude eest. Mis puutub Eestisse, siis jah, Eesti on Euroopa Liidu liige, sellepärast on loomulik, et Eesti on pigem orienteeritud Läänele.
Mark: See on ju normaalne psühholoogiline nähtus, et kõigepealt inimene armastab ennast, alles seejärel teisi.
Roman: Eesti puhul on loomulik olla Euroopa Liidu liige. Ta on nii väike maa, et on kogu oma ajaloo vältel kellegi alla kuulunud. Saades iseseisvaks Nõukogude Liidu alt, võis eeldada, et temast saab üks osa Euroopa Liidust. Kuigi iseseisvusest on siin muidugi raske rääkida. Sealt tuli, sinna läks.

Nõukogude Liit ja Euroopa Liit on sarnased?
Igasugune liit tähendab osa iseseisvuse kaotust. Olete nõus? Mingid otsused tehakse mitte Tallinnas, vaid Brüsselis. Muidugi on ka omad plussid. Hindame neid kümne aasta pärast.
Mark: Ka Nõukogude Liidu sees oli näiteks inimeste vaba liikumine, nagu nüüd Euroopa Liidus.

Mida Naši liikumine Eestis teha kavatseb?
Mark: Praegu on puhkuste aeg, aga ka edaspidi arvan, et Eestis suuri tänavaaktsioone esialgu ei tule.
Roman: Igal juhul hakkab osa meie tegevusest olema suunatud sellele, et üldist arvamust Naši kohta parandada.

Kuidas te seda saavutate?
Roman: Üks projekt hakkab olema nõukogude sõduritele püstitatud mälestusmärkide hooldamine, paljud neist asuvad praegu nutuses seisus. Üritame neid kuidagi restaureerida. Seesama käib ka õigeusu kirikute kohta Eestis.
Mark: Tahaks kaasa aidata erinevate kultuuride integratsioonile Eestis.

Kuskohast Naši oma tegevuseks Eestis raha hangib?
Mark: See on raske küsimus. Peame otsima sponsoreid.
Roman: Laagrisse sõidu maksis organisatsioon kinni, osaliselt ka sealoleku kulud. Teise osa klappisime omavahel. Aga tahaks pidevamaks tegevuseks selliseid sponsoreid Eestist, kes toetavad suhete parandamist Venemaaga.
Naši pole muide Eestis ühtki seadust rikkunud. Ega ka need, kes on sõitnud Venemaalt siia ja tahtnud Tõnismäel valves seista.

Kui Našil on Tallinnas 25 liiget, siis miks me ei näe teid Tõnismäel seismas?
Mark: Me üritasime ka sinna valve panna, kuid selle korjas politsei ära. Milleski ei süüdistatud, lihtsalt hoiti 24 tundi kinni ja lasti siis lahti.

Kas Naši on Eesti-vastane liikumine?
Ei mingil juhul. Me oleme antifašistlik, aga mitte anti-Eesti.
 
Mark Sirõk räägib, kuidas ta nägi 29. juulil  Tallinnas Raekoja platsil rühma pöetud peadega, eesti keelt kõnelevaid noormehi kandmas natside sümboleid ja hüüdmas “Heil Hitler!”. Ta ütleb, et ei helistanud politseisse, sest telefon oli Kapo käes. “Aga politsei on ju igal pool, nad oleksid pidanud reageerima.”

Roman Jelfimov lisab, et nägi aprillirahutuste ööl Tallinnas, kuidas Hugo Bossi poodi rüüstati ja politsei vaatas seda rahumeeli veidi eemal pealt ega sekkunud, vaid pööras lausa selja.
Roman ise tol ööl ei möllanud, ütleb ta. “Mul ei sobinud lihtsalt. Ma olin valge pintsakuga välja tulnud!”

Tema naistuttav aga ostnud endale täpselt päev enne rahutusi Hugo Bossi jaki ning pärast tuli palju seletamist: “Kust sa said?”

 

Oma mulje Naši tegelastest

Kui aus olla, siis need kaks našistist noormeest väga ohtlikud ei tundu. Tänaval ei eristuks nad kuidagi muust reisihimulisest, maailma pärani silmi vaatavast ja öö läbi pidu panevast noorsoost.

Pärast umbes pooleteisetunnist vestlust (millest vaid osa lehte mahub) on põhimulje, et noormehi vaevab kange tuhin maailma parandada. Sellel tahtmisel on teatavasti praktikas hulk eri väljendusvorme. Kes lõikab taaskasutuskeskuses vanadel mantlitel nööpe eest, kes otsib kuude kaupa Indias ja Nepaalis vaimset kirgastumist, kes korraldab kusagil reive jne. Kaks kohalikku noort venelast on leidnud üles Putini uue komsomoli - ja see komsomol on leidnud neid. Romantika ja põnevus, sest Eestis on našide tegevus poolpõrandaalune. Võimukriitilisus (millegipärast küll puudub Venemaa võimu suhtes). Selgelt välja joonistatud vaenlane - "fašistid" (tegelikkuses on nende leidmiseks küll tarvis teha suhteliselt ränki jõupingutusi, sestap haaratakse kinni igast väiksemastki vihjest. Vene meedias nende juhtumite ülespuhumine on hakanud veidi isegi Eesti kohalikke Naši liikmeid häirima.)

Ei saa just öelda, et noormeeste endi poliitilised vaated oleksid liiga selgelt välja kujunenud. Ka elu kohta Nõukogude Liidus, mida nad oma teadlikus elus näinud pole, valitseb kohati lihtsalt uskumatu naiivsus. Näiteks Mark Sirõki väide, et Nõukogude Liidus nagu tänases ELiski kehtis ju viisavaba liikumine, lihtsalt hämmastab oma lapselikkusega. Aga piiritsoon? Aga sissekirjutus? Aga see, et väljaspoole N Liitu pääsesid üksikud valitud? Ilmselt tunduvad need detailid Eestis kasvanud noortele kõrvalised või tüüpiline "Lääne propaganda". Selle asemel on lihtsam fännata näiteks Hugo Chavezi, kes on ju ka demokraatlik juht nagu Putin.

Osa sellest jutust tundus nii ebaküps, et tabasin end mõttelt: järsku räägib 18aastane noormees Mark Sirõk, kes ilmselt astub kohtu ette süüdistatuna korratuste organiseerimises, meelega rõhutatult naiivset juttu, et jätta endast võimudele mulje kui täiesti ohutust koolilapsest, kelle karistamine oleks lihtsalt kohatu?

Samas tundub, et mõlemad našistidest noormehed on üsna laia silmaringiga ning tulevikus pole välistatud, et Eesti Vabariik saab oma kodanikust Sirõkist ja elanikust Jelfimovist veel  isegi kasu, kui nende nooruslikku aktiivsust õnnestuks kanaliseerida senisest ratsionaalsematele radadele.

Argo Ideon