Esiteks, ma lihtsalt ei ennustanud seda. Ennustada võib alati, see ei maksa midagi. Mina panin majanduskriisile ka oma panused, investeerisin raha vastavalt. See on hoopis teine asi. Kriis loomulikult tuli ja mina suutsin selle pealt kõvasti teenida.

Mis pani teid kriisile panustama?

Suurte riskide võtmine oli tehtud liiga lihtsaks ja samal ajal ei olnud pankadel absoluutselt mingit võimet neid riske kontrolli all hoida. Nii et ma nägin, et see kõik lendab ühel hetkel vastu taevast.

Finantssüsteem muutus pidevalt aina hapramaks, haavatavamaks.

Paljud tunnevad praegu samasugust ärevust.

Miks ma tunnen ennast ebamugavalt? Me võtame erasektorilt muudkui nende kohustusi ja anname need avalikule sektorile. See on kogu maailmas nii.

Mis on aga veel hullem: meil on tohutu hulk poliitikuid ja bürokraate, kellel ei ole oma nahk mängus. Nad otsustavad, aga kui kõik aia taha läheb, ei vastuta nad isiklikult mitte kuidagi. Ja sellised otsustajad, kellel pole oma nahka mängus, armastavad riske lükata kaugesse tulevikku ja teiste õlgadele.