National Geographicu fotograaf: “Eestlased peavad end ise maailmale nähtavaks tegema”

Mitte kunagi varem pole maailma paisatud nii palju fotosid. Aga isegi online-ajastul ei tohi kvantiteet tulla
kvaliteedi arvelt, tõdeb tunnustatud Ameerika fotograaf Peter Essick (54) Ekspressile antud intervjuus.

AMEERIKA METSIKUD MÄED: Peter Essicku viimane lugu oli tribuut fotograaf Ansel Adamsile ja tema järgi nimetatud looduskaitsealale Californias.

Sa oled nimetatud maailma 40 kõige  mõjukama loodusfotograafi sekka. Ons  mõjukus mõõdetav, või mida see tiitel  üldse tähendab?

 (Natuke kohmetult) Oh, muidugi on see  meeldiv…  (Konkreetsemalt) On suur au  olla mõjukaimate seas, sest seda fotograafid ju tegelikult ihkavad — et nende töö saaks väärilise vastukaja. Aga ma  ei andnud end kuskile üles, see ei olnud  konkurss, nimekirja tegi brittide Outdoor Photography Magazine ja seal oli  ka teisi National Geographicu (NG) fotograafe. Nii et võib-olla nad tegid listi küsitluste põhjal.  

Gröönimaa lapsed rahvariietes, 2010.

Mille järgi tunned sa ära õnnestunud  foto?

Ma olen NG-le praeguseks pildistanud 25 aastat. Üks ajakirjalugu on nagu väike raamat. Ma pean lugejale 16 leheküljega edasi andma sama tunde, mis mul oli, ütleme, Ansel Adamsi mägedes [kaljune looduskaitseala Californias, saanud nime kuulsa Ameerika fotograafi Ansel Adamsi järgi], mida ma viimati pildistasin. Fotodest peab õhkuma metsikust, sama meeleolu. Valmivas lineaarses loos — nagu raamatuski — tuleb fokuseeruda stoorile. Läbi mõelda, mida ütleb põhipilt, mis on olulised märksõnad — näiteks seesama “metsik” Adamsi mägede puhul. Või kui ma  olen teinud keskkonnateemasid, olen  võtnud selle, mida ma näen ja tunnen,  ning püüdnud selle pöörata fotode vormi. Lineaarne  loojutustamine on väga  erinev sellest, mida paljud inimesed —  sealhulgas mu 11-aastane poeg — praegu teevad. Sisestavad Google’isse “Ansel  Adamsi mäed” ja leiavad ühe internetilehekülje, siis ühe Youtube’i lõigu ja hangivad sel viisil infot. Aga see pole terviklik  lugu alguse, keskkoha ja lõpuga!  Loo tegemise käigus ma lihtsalt tunnen ära, kui olen tabanud õnnestunud  foto. Muidugi, see kõik eeldab taustatööd  ja eelteadmisi sellest, mida pildistad.

Portugali ainuke rahvuspark, 2011.

Su koostöö NGga algas õpingute ajal?

Läksin Missouri ülikooli fotoajakirjandust õppima… …

ja enne seda olid majandusõpingud…

(Kiirustades vahele) Jah, õigus! Ma isegi tegutsesin aasta äris. Aga siis otsustasin, et  tahan ikkagi saada fotograafiks. Elasin  Lõuna-Californias ja assisteerisin Hollywoodis fotograafe, pildistasin stuudios,  tegin  tootefotograafiat, arhitektuuri.  Aga siis sain aru, et tahan teha fotoajakirjandust, ja läksingi Missouri ülikooli  magistrantuuri. Pidime NGsse esitama  portfoolio oma fotodega ja mind valiti  sinna suvepraktikale. Nii ma läksin 1985  Washingtoni. Alles teine ülesanne (esimene oli NG reisiajakirjale Traveller) oli  pildistada põhiajakirjale, lugu rääkis mudellennuvõistlusest. Tegin selle ära, nad  avaldasid loo ja olin väga põnevil! Pärast  kooli lõpetamist hakkasin neile ise ideid  pakkuma.  

Trobriandi saarte koolitüdrukud, 1992.

Kas lepingulistel fotograafidel nagu  sina on suhtlemine toimetusega nende endi initsiatiiv? Või pöördub toimetus sinu poole?

See käib mõlematpidi. Olen ise teinud  looettepanekuid, aga teinekord tuleb looga välja kirjutaja ning siis on vaja leida  sinna juurde fotograaf. Ma olen illustreerinud ka mitmeid selliseid lugusid.   

Mis on olnud sinu jaoks raskeim ülesanne?

Ükski ülesanne pole olnud kerge selles  tähenduses, mida mina kerge all mõtlen.  Tahtsin Adamsi mägedesse minna kindlasti ka talvisel ajal, aga siis peab matkama suuskade ja kogu varustusehunnikuga, sest teid seal pole ja inimesi ümberringi ka mitte. Mägedes sattusime lumetormi kätte, pidime varjumiseks lume  sisse koopa kaevama, aga hirm oli suur,  et koobas variseb kokku! Juba füüsiliselt  oli see väga raske, pluss väga külm ilm ja  lõikav tuul.

Gröönimaal tegin lugu inuittidest ja  seal oli raske ringi liikuda. Kogukonnad  elasid üksteisest kaugel, olid isoleeritud  ning keeruline oli isegi seitsme nädala  jooksul korralik lugu kätte saada. Alguses proovisime väikest lennukit, aga lõpuks liikusime ikkagi ühe väikse paadi ja  kohaliku mehega.  

Oulanka rahvuspark Soomes, 2009.

Mis sa arvad, millised omadused on  hädavajalikud fotoajakirjanikule?

Kirg on kõige tähtsam. Kirg oma teema  vastu. Sa pead tahtma piltidega lugu jutustada. Loodusfotograafil peab olema  huvi maastiku vastu, kasuks  tulevad  teadmised botaanikas, geoloogias, geograafias, huvi ökosüsteemide jne vastu —  selle kõige vastu kompleksselt! Peab olema soov näidata, miks mingi koht on eriline. Seda tüüpi lood, nagu National Geographic teeb, on mõeldud justkui metsiku maastiku ülemlauludena. Metsikud  paigad, kuhu inimese jalg pole ulatunud.  Paljud maastikud pole sugugi sajaprotsendiliselt inimeste poolt hõivatud — neid  maastikke püüame au sisse tõsta.

Kuidas pikaajaliste lugude tegemise  protsess üldse käib?  

Kui idee läheb käiku, tuleb kirja panna  shot-list. Aga see peab olema juba äärmiselt detailne. Mida sa tahad teha, kuhumillal pildistama minna. Väga tähtis on ajakulu (kas see on viie, kuue  või seitsme nädala projekt), sest  aeg mõjutab eelarvet. Kas on vaja  teha aerofotosid? Kas sa vajad assistente, tõlki, giidi kohapeal? Hotellid, söögid, rendiautod?  Kui kõik see tehtud, sõidad lõpuks välja pildistama. Igale fotograafile on määratud oma fototoimetaja, kes temaga loo jooksul tegeleb. Ka eelarve osas, kui tuleb lisakulutusi. Koos pannakse kokku  esimene pildirida.  

Trobriandi saarel, 1992.

Ja kirjutaja liigub omapäi?

Kirjutaja töötab alguses koos fotograafiga, aga kohapeal liigutakse  tõesti tihti eraldi. Näiteks viimase  loo ajal läks kirjutaja mägedesse  koos fotograaf Adamsi poja ja pojapojaga. Läksin alguses kaasa, tegin  neist pilti, aga kogu ülejäänud aja  olin eraldi. Kirjutaja on kohapeal  ehk vähem, uurib tausta, teeb eeltööd. Fotograaf tõuseb — juba valguse pärast — tihti koos päikesega  või otsib hoopis kuuvalgust.  

Kes su enda eeskujud olid, kui  sa alustasid?

Mingis mõttes olen ma ringiga algeses tagasi — Ansel Adams oli just  nimelt üks mu lemmikutest. Mu  isa oli kursis tema töödega, tundis Adamsit, talle meeldis samuti Death  Valley, Grand Canyon, rahvuspargid… Kirjutasin Adamsile ja küsisin, kas ma võin  oma pilte näitama tulla — “Jah, sa võid tulla.” Tal oli palju raamatuid ja manuaale,  mida ma uurisin. Ja ma ise kasutasin samal ajal mustvalget filmi, nagu tema oli  kogu aeg teinud, nii et temaga suheldes  ma fotograafiat õppisingi. Adams töötas  terve päeva pimikus ja printis oma negatiive,  kell viis õhtul oli tal tava väike kokteilitund teha. Siis ta puhkas, teised fotograafid kogunesid tema juurde juttu ajama. Ta oli mu esimene õpetaja ning nüüd  olen ringiga juurte juures tagasi. Hiljem  tulid juba teised lemmikud.

Fraseri saarel Austraalias, 2010.

Oskad sa nimetada mõnd Eesti fotograafi?

Ma pean tunnistama, et ma ei tea ühtegi Eesti fotograafi. Ma olen Eestis esimest  korda, ühessegi Balti riiki ei ole ma varem  sattunud, kuigi olen pildistanud Soomes,  Rootsis, Karjalas. Aga nad ilmselt tegelevad päris kõvasti loodusfotograafiaga?  

Jah, meil on peale tulnud väga tugev noorte loodusfotograafide põlvkond.  Tahtsingi küsida, mida nad ise saaksid teha, et nende pilte maailmas rohkem tähele pandaks? Mina soovitaks sama, mida ma ise teen:  ideid välja käia. Kui sa saadad või näitad  konkreetsele ajakirjale oma portfooliot  ja ütled, teate, ma olen väga hea fotograaf, bla-bla-blaa, vaadake mu töid, siis  kahtlemata, see on okei. Aga kui sul on  konkreetne idee, mida sa kirjeldad kirega, on lihtsam läheneda. Võib-olla oled  sa juba hakanud oma ideed otsast ellu  viima? Või võtame loodusfotograafide  puhul metsiku looduse teema — võib-olla  on keegi aastaid jälginud ühe konkreetse looma tegemisi? Mina paneksin kirja idee sünopsise ja pöörduksin toimetuse poole.  

Toimetajad ise mõtlevad aasta ette.

Jaa, NGs umbes aasta. Mõnikord kulub  loo valmimisest ilmumiseni kuus kuud.  Nii et kindlasti ei saa silmas pidada väga  uudislikke asju.  

Sa ütlesid, et käid toimetusele ise  ideid välja…  

Jah, juulinumbri jaoks käisin näiteks  pildistamas rahvusparki Portugalis, mis  on Lõuna-Euroopas üsna haruldane nähtus. Teil siin on vist väga palju metsa ja  vanu puid?

Jah, metsa meil on palju, eriti kui võrrelda Lõunaja Kesk-Euroopaga.  

Ah, see on hea! Ma küsin sellepärast, et  täpselt nii ma pidevalt uusi ideid otsingi (naerab). Uurin rahvusparkide kohta,  UNESCO maailmapärandi nimekirja…  Karjalas tegin lugu ühest piiriäärsest  pargist. Kohapeal kuulsin, et oh, meil on  siin tegelikult ka sõsarpark kohe üle piiri Soomes, mis pidi olema väga ilus. Nii  tegin ma Soome rahvuspargist loo. Aga  ideel peab olema visuaalse mitmekesisuse potentsiaali. Üldistusvõimet, mitmeid eri aspekte.

Millise loo üle, võid sa öelda, oled sa  tõeliselt uhke?  

Loo üle, mille ma tegin Patagoonias, mis  asub Tšiilist ja Argentinast lõunas. Tõeline loodusfotograafi unistus — mäed, muinasjutuline maastik. Aga ma olen teinud  ka keskkonnateemalise loo õlitööstusest,  mida oli inimlikult väga raske teha. Õlifirmad ei andnud pildistamiseks luba,  firmade töötajad ei tahtnud rääkida…  Aga kui ma lõpuks selle ära tegin, oli see  väga mõjus.  Fotograafina pakkus suurt rahuldust,  et lugu reaalselt midagi ja kedagi mõjutas. Jah, ma saan aru, et maailma on raske muuta, aga kui õnnestub olla mõjutaja kas või väikestes muutustes, on see  suur asi.  Üks mu  lemmikpiirkondi on aga  Trobriandi saared, seal tegin üsna oma  fotograafitee alguses mõnes mõttes  klassikalise NG loo. Elasin kolm kuud kohapeal, ühes ja samas hütis, sõitsin mootorrattaga ringi ja suhtlesin kuulsa poola  antropoloogi Bronisław Malinowskiga,  kes tundis kohalikke olusid.  

Kõlab nagu vanasti…  

Jah, praegu on lood rohkem fokuseeritud, aega vähem ja lugusid tehakse ökonoomsemalt. Seetõttu olen ma ka ise  spetsialiseerunud rohkem loodusmaastikele.

Majanduskriis mõjutas paljusid väljaandeid. Kuidas kriis loodusfotograafidele mõjus?

Trükimeedia on üldse teisenemas, samas on lisandunud iPad. Praegu on väga  kõva konkurents ja võitlus algajate vahel. Kui varem pidid kolm-neli aastat fotograafiks õppima, siis digiajal on kõik  “fotograafid”. Mina pildistasin alguses  lisaks pulmasid, ka praegu tuleb alguses teenida kõrvalt pilte müügiks tehes. Loodusfotograafidel nagu teistelgi  läksid kriisi ajal eelarved väiksemaks ja  see mõjutas otseselt töö tegemiseks olevat aega. Kriis vähendas ajakirjade võimalusi, kasutati rohkem agentuuripilte,  mis tähendab, et fotograaf sai sealt küll  väikese protsendi, aga ainult agentuuripiltidest ei piisa. Olukord siiski paraneb.  

Kuidas online-meedia ja iPad fotograafia tulevikku mõjutavad?

Ma muide ostsin endale just iPadi ja mõned fotopõhised lood näevad sellel välja fantastilised! Aga online-meedias ei ole  siiski kunagi fotode jaoks selliseid võimalusi. Netis sa surfad ja liigud kogu aeg  edasi, iPad meenutab rohkem ajakirja.  Selle kujundusse panustatakse rohkem  kui pelgalt veebilehekülje puhul. Aga  inimestel peab tekkima harjumus selle eest maksta.       Mis puudutab kriisijärgset aega, siis  nii kaua, kui sind tellitakse, on kõik okei!  Ma olen muidugi ka juba üle 20 aasta  piltlikult öeldes teel ja üldiselt vist teatakse, milleks ma võimeline olen. Aga  ikkagi pead ise aktiivne olema. Mis on  omakorda hea, sest ei lase loorberitele  puhkama jääda!  Peter Essick ja arvud  Sündinud 1957. aastal Californias  Hollywoodis. Praegu elab Georgia  osariigis Atlantas.  Aastal 2002 võitis 1. koha maailma  pressifoto konkursil tuumajäätmete  teemaliste fotodega kategoorias  “Teadus ja tehnoloogia”.  Aastal 2005 nimetati maailma 40  mõjukaima loodusfotograafi sekka.   Samal aastal näitas tema naftatööstuseteemalisi fotosid ajakirjade  ja ajalehtede esikülgede kõrval ka  näiteks Oprah Winfrey oma šõus.  Viimase 25 aasta jooksul illustreerinud kokku umbes 30 National  Geographicu lugu.  Fotosid valitud ajakirja Time “20.  sajandi võimsaimate kaadrite” ning  National Geographicu “100 parima  foto” hulka.  Reisinud ja pildistanud kõigil kuuel  kontinendil.