Natsiõiguslase “jõulukink” eestlastele

Kaitsepolitsei uurimise alt pääsenud Risto Teinoneni väljakutsuv haakristiedevus paneb riiki seadusi muutma.;Ja on tema aatekaaslased solvumiseni ära tüüdanud.

Märts 2006. Punaruudulise salli ja musta baretiga rahvuslane Risto Teinonen (48) seisab leegionäride päeval Riia kesklinnas, suur Eesti lipp õlal ja Pervõi Baltiiski Kanali mikrofon nina all.

“Risto, tule ära! Nendega ära räägi!”

See on üks Teinoneni kaaslastest, rahvuskonservatiivsete vaadetega ­Jaanika, kes teda varrukast sikutab. “Kellele me sõnumit viime – kas lätlastele, et oleme koos nendega, või provotseerime venelasi?!”

Teinonen ei tee kuulmagi. Ta seletab mõnuga edasi, kuidas Läti SS-leegion ei kaitsenud ainult oma kodumaad, vaid kogu Euroopat “idast ähvardava barbaarsuse” eest.
Esinemine õnnestub. Ta on uudistes sees.
 
Kaks aastat hiljem räägib Teinonen uudistes juba haakristilippudest ja Adolf Hitleri sünnipäevast. Ja ajab tagasi Kapo kahtlustusi sõjalise natsirühmituse kavandamises.

Novembris 22 kuud kestnud menetlus lõpetatakse. Teinonen on õnnelik, aga ajalehed ei kirjuta sellest peaaegu üldse. Mida ta teeb?

1. Riputab internetti mitu lennukat esseed sellest, kuidas “võit on käes”, aga samas on see alles “esimene lahing sõjas, mida alustasid endised kommunistid”.

2. Kaebab kaitsepolitsei kohtusse – solvangu pärast kapo aastaraamatus. (Seal nimetati teda võõramaiseks provokaatoriks, kes “käitub nagu mõjuagent”.)

3. Saadab Ekspressile reipa e-kirja fotodega veinipudelitest, mille sildil rahvusvärvides haakristilipp, Teinoneni autogramm ja kiri “Meie võit!”.

Ja sügisel kavatseb Risto Teinonen kandideerida Tartus kohalikel valimistel – kui mitte Iseseisvuspartei nimekirjas, millesse ta kuulub, siis üksi.

“Volikogutöö vastu mul huvi ei olegi,” räägib ta. “Aga praegu on oluline see, et...”
Tartus Wilde pubis, kus vestlus toimub, kisub hämaraks. Teinonen tõuseb, toob kõrvallaualt küünla ja sätib selle märkmeid tegeva ajakirjaniku nina alla.

“...Oluline on see, et ma näitan represseerijatele koha kätte. Näitan, et kandideerimist on võimatu ära keelata!”
 
Üheksakümnendate keskel riputas Lauris Kaplinski internetti kirjatüki, kus soovitas hävitada nii kristlased kui ka juudid. Aastaid hiljem sai ta vaenu õhutamise eest 32 000 krooni trahvi – mis peagi riigikohtu poolt tühistati, sest polnud võimalik tõendada üleskutse tagajärgi.

“Kui keegi kutsub netis üles kedagi ahju toppima, siis on see muidugi diskrimineerimine,” kuulutab Teinonen. “Aga mina kedagi diskrimineerinud ei ole.”

Lühike paus. Tema põsesarnad tõusevad ülespoole – vaevumärgatavalt, aga siiski.

“Seda tõendab ka see, et karistust ei ole!”

Prokuratuur jättis Teinoneni menetluse katki nimelt Kaplinski juhtumile viidates. Mida see tähendab?

Tema aatekaaslasi koondav ja natside suurpäevi tähistav “akadeemiline ajalooklubi” Uus Euroopa võib meenutada äärmusorganisatsiooni, aga Eesti iseseisvust ja sõltumatust nende tegevus ei ründa.

Skinhead’idele mõeldud laagrikooli võib kavandada, sest seda ei saa võrdsustada sõjalise koolituse korraldamisega.

Ja Teinonen ise võib internetis rahumeeli arutleda, et kaitsepolitsei tellitud semiootilise ekspertiisi pädevuse seab kahtluse alla TÜ semiootikaosakonna asutaja Juri Lotmani rahvus.

Seegi pole peen juudivastasus, vaid tühipaljas retoorika.

“Ühiskond p eak s mõtlema, kui kaugele võib sõnavabadusega minna,” räägib prokurör Kretel Tamm. Tema arvates nõuab karistusseadustik muudatust: põhiseadus küll kaitseb inimesi diskrimineerimise eest, aga tegelikult vihkamise õhutajaid praegu karistada ei saa.

Just sellega – põhiseaduse paragrah­viga 12 – mängib ka Teinonen, õppinud jurist. Ka provotseerivat natsi ei tohi diskrimineerida.

“Keegi ei keela kodus lugeda ideoloogilisi teoseid ja omada vastavat sümboolikat,” jätkab prokurör. “Aga kui noori õpetatakse, et Hitlerit on valesti mõistetud ja juudid tahavad haarata võimu maailma kaubanduses või...”

Ta tõstab õige pisut häält.

“...Kui tegutseb seltsing, mille nägemuses mustanahalised ja juudid ei peaks meie riigis elama, siis kas me tõesti peame ära ootama, kuni mõnele neist minnakse kallale ja tekitatakse kehavigastusi?”
 
Ülemöödunud kevadel riputas Teinonen internetti pildi, kus lõikas lahti Hitleri sünnipäevatorti, Maarjamaa Rist rinnas ja haakristiga käepael varrukal. Pärast seda tekitati vabariigi presidendile võimalus riiklik teenetemärk kandjalt ära võtta.

Nüüd lubab justiitsminister Rein Lang valitsusliidu nõupidamisel sahtlist välja võtta kahe aasta taguse seaduseelnõu. See näeks nii natsi- kui ka nõukogude sümboolika avalikku eksponeerimist vaenu õhutamisena.

“Panna inimesi vangi nende arusaamade alusel ei oleks humaansele ühiskonnale omane. Nii jõuaksime varsti orwellilikku hirmuriiki,” arvab Riigikogu õiguskomisjoni esimees Ken-Marti Vaher. Üks neist, kes Langi eelnõu tookord puudustele viidates maha hääletas.

Totalitaristliku atribuutikaga eputamisest Vaher aru ei saa. Aga uus seadus ähvardaks vaenu õhutamise muuta lihtsalt poliitiliseks relvaks ja suruks maha inimeste mõttejulguse. “Arvamus- ja veendumusvabadus on reservatsioonita põhiõigus,” rõhutab ta.

Liiatigi esineb tõsist, kriminaalkaristust nõudvat avalikku vaenu Eestis Vaheri hinnangul harva.

“Ei saa olla nii, et keegi paneb hommikul selga keldi motiividega kootud haakristidega kampsuni ja leiab ennast õhtul süüdlasena väärteos.”

Igal juhul võiks sellise muudatuse jõustudes rääkida juba teisest “Lex teinonenist”. Muidugi see tuleb, kuulutab Teinonen. Õrnalt tajutava uhkusega.

Kuni aga seda veel ei ole, saab ta internetis naudinguga edasi pahandada, kuidas Saksa politsei korjas temalt tänavu suvel ära “lätipärase haakristiornamentikaga” käpikud ja kaks “Soome õhujõudude tunnusega” sõrmust.

 

Jaanuar 2008. Teinoneni tollane “usaldusisik”, omaaegne ERSP-lane ­Valdo Paddar broneerib Wannsee konverentsi aastapäeva tähistamiseks restorani Tartus Riigikohtu keldris.

Vahetult enne üritust avastatakse ukselt silt “veeavarii”. Kapo töö, kahtlustavad osalised. Pidu toimub hoopis Teinoneni korteris Magasini tänaval.

“Tavaliselt kapošnikud lihtsalt hirmutavad koha omanikku.” Teinonen muigab kergelt. “Muidugi põhiseaduse vastaselt, sest inimestel on ju õigus kokku tulla!”
 
Teinoneni uurimise lõpetamisega lubab Eesti riik teoreetiliselt kokku tulla ka natsi- või  stalinistide parteil. Kuni nende tegevus ja kui tahes räige propaganda rahumeelseks jääb, seadus seda takistada ei saa.

“Euroopas on siiski m&otil de;eldav ainult demokraatia,” arutab Teinonen natsipartei võimalikkuse üle Eestis. “Kuigi tuhat liiget ilmselt leiaks.”

Prokuratuuri määruses kirjutatakse aga, kuidas tema seltskonnas olla unistatud “Neljandast Reichist” ja Iseseisvuspartei pööramisest paremäärmuslikuks (Teinonen: “Jura!”).

Pisike poliitiline ühendus, mille programm tõlgiti “Mein Kampfist”, eksisteerib siin juba praegugi – kümnekonna liikmega Eesti Rahvussotsialistlik Töölispartei. Tolle asutaja ­Kerttu Ion hoidis kevadeni silma peal Teinoneni veebiküljel ja küpsetas-glasuuritas viimatise sünnipäevatordi Adolf Hitlerile.

“Meie muidugi lipuga õue ei lähe,” ütleb Ion. “Võib-olla 50 aasta pärast võiks. Äkki siis oleks ühiskond selleks küps.”

Teinonen soovib Ionile edu ning soovitab partei kodulehel kirjavead ära parandada (vahemärkus: nad on kevadest saati omavahel tülis).

 

“Vaevalt jah sellel sotsiaalset kandepinda tekib,” kahtleb natsierakonna elujõulisuses ka Sergei Jürgens, osalt EKPst välja kasvanud Eestimaa Ühendatud Vasakpartei üks esimehi.

Aga vasakparteilased ise võiksid nüüd ju ometi südikalt tänaval punast lippu lehvitada?
Jürgens naerab vanaisalikult. “Seda nüüd küll ei maksa oodata!”

Suvi 2006. Teinonen tõmbab Lääne-Eestis noobli renoveeritud veski õuel – juba mainitud Jaanika sõbra ­Toomase pool – vardasse haakristiga lipu. Tehakse pilti.

“Mina teda ei tundnudki. Risto tuli ise, lipp kaasas,” räägib Toomas. Ta on ameerika eestlane, siin elanud kümmekond aastat.

“Mulle sümboliseerib svastika võitu bolševismi üle. Aga ilmselt ma olin tõesti naiivne – ei osanud arvata, et... Ameerikas haakristi niimoodi ei ­kardeta.”

Poolteist aastat hiljem teeb keegi sealsamas pärast sauna juttu, et noored skinnid vajavad koolitamist. Algavad jamad Kapoga, Teinonen tahab näidata, mis “tegelikult toimus”, ja riputab lipupildid internetti. Teiste luba ta ei küsi.

“Äärmisel juhul olid ainult unistused mingist laagrist,” räägib Jaanika. “Aga ma ei saanud kaua aega aru, et keegi võib ise kunstlikult tekitada sopa­loopimist selle ümber, mida ta endale tähtsaks, kalliks ja oluliseks nimetab. Risto tahab, et temast lihtsalt räägitakse. Vahet pole, mida.”
 
Laagriga tahtis Teinonen noori nudipäid kasvatada “samasuguseks nagu Rootsis – juuksed peas ja osalevad poliitikas”. Selleks tulnuks neile muu hulgas rääkida Rudolf Hessist, vapsidest, juutide rollist maailma majanduses ja Teise maailmasõja “tegelikest” põhjustest.

Noorte huvi olnud korralik. Nii ütleb Tartu skinnide üks juhte Tauno Rahnu.

See, et haritud valgekraelised neonatsid sinikraedest skinne oma tegemistesse kaasa tõmbavad, on kogu maailmas tavaline. Hõlbus viis tähelepanu saamiseks, räägib skinheadlust uurinud ajaloolane Marika Mikkor. “Nende vaated tegelikult ei kattu,” seletab teadlane.

“Kokkupuuteid on ainult retoorikas ja sümbolites, sisu on erinev. Aga kui jamaks läheb, siis valgekraed pääsevad, skinnid on mudas.”

Kriminaaluurimine, Kapo läbiotsimised ja Teinoneni enese avalikus ruumis “võimlemine” on ära rikkunud ka tema ja aatekaaslaste suhted. Skinnidega ainult teretatakse, natsid peavad meest “mõttetuks esinejaks”. Mida arvavad konservatiivsed rahvuslased?

&ld quo;Kui ta tahaks väga eestimeelne olla, võtaks ta nimeks Risto Teivas,” arutab Valdo Paddar. “Nii et see ei ole päris puhas vaht, mida lüüakse. Mina ei ole muidugi mingi vandenõuteoreetik, aga...”

Tema nägemus on siiski sütitav: võib-olla on Risto Teinonen FSB agent, kes saab ühe Hitleri sünnipäeva pealt 100 000 krooni?!

“Aga teate, mis on põhiline? Rahvussotsialiste salati tükk aega. Nüüd pani üks estofiilist edvik mulli plahvatama – ja teised saavad selle varjus rahulikult oma asju toimetada!”  
 
Jaanuar 2009. Toimub kohtuistung, kus Teinonen süüdistab kapot auhaavamises.

“Ma ütlesin talle juba ammu, et võtku kõige parem vandeadvokaat,” räägib Toomas. Ta on seadusi õppinud ja meenutab ameeriklaste vanasõna: iga jurist, kes kaitseb kohtus iseend, on saanud kliendiks lolli.

“Mul pole vaja advokaati, et nõuda taga omaenese õigust,” vastas Teinonen toona.

Teinonen õrritas kaitsepolitseid

• Menetluse vältel suhtles Risto Teinonen isukalt eri ametkondadega. Uuris esialgselt prokurörilt Heili Sepalt sugulussidemete kohta ENSV justiitsministriga; päris Rein Langilt, ega äkki too isiklikult “repressioone” tellima ei juhtunud.

• Kaitsepolitsei poole pöördus Teinonen muuhulgas järgnevais asjus:

• Reaktsioon kaitsepolitsei tööpakkumisele (mai 2008): “Soovin kandideerida ametniku kohale teie ametis. Oman pikaajalist lähedast suhet teie ametiga ning olen selle töövõtetega üsnagi hästi kursis ja pole välistatud, et isegi harjuksin kaaskodanike seadusevastase represseerimisega, mis ilmselt saaks olema põhiline tööülesanne.”

• Taotlus elukohast lahkumiseks, et oma asjad Hispaaniasse kolida (aprill 2008): “Kuna mu ärakolimine on Teie eesmärk, siis ehk eraldab Teie kriminaal­ne tööandja mulle kolimiseks oma autopargist ühe kaubiku, eelistatavalt kindlustuse ning täie kütusepaagiga. See pole vahest palju soovitud, arvestades seda, millisel määral olete Teie mulle tüli ning majanduslikku kahju tekitanud.”

• Peadirektor Aldis Alusele, konfiskeeritud arvutikotist (september 2008): “Saan aru, et arvutikoti uurimine on Kapo töötaja jaoks põnev väljakutse, kuid kas Teie arvates ei ole 1 aasta ja 3 kuud ühe arvutikoti saladuste selgitamiseks veidi pikk aeg? Kaua te arvate, et selle uurimine veel kestab? Võib-olla oleks vajalik kaasata uurimisele lisajõude, et mul oleks lootus kott veel selles elus tagasi saada?”

• “Muidugi on see mõnitamine,” tunnistab Teinonen. “Aga mida on Kapo viimased kaks aastat teinud?”
  Teinonen räägib pikalt-laialt sama juttu, mis seisab tema kodulehel www.kaitsepolitsei.com : kuidas “kapošnikud” ülekuulatavaid ähvardavad ja nende peale karjuvad ning neile piisavalt õigusi ei selgita. Ning et ainus eesmärk on tema kui “näidisnats” riigist lahkuma sundida. “Loomulikult peab Kapo-sugune amet riigis olema. Aga Eestis on ta ainult kui täitevvõimu tööriist. See, et Kapot kardavad nii kohtunikud kui ka õigusteadlased, on päris selge!” hurjutab mees.
  

• Kapo pressiesindaja Andres Kahar ütleb, et ametil pole Teinoneni väidetest sooja ega külma. “Mõtlev inimene saab nimetatud kodulehte külastades isegi aru, kelle ja millega on tegemist.”