Natuke kitši, natuke müstikat

Homme avavad Tartu Kunstimuuseumis oma näituse Anne-Daniela ja Paul Rodgers, kes nüüdseks koos esinenud 2002. aastast alates. Tartu näitus tõotab tulla varasematest suurem ja töömahukam. Anne-Daniela Rodgers (fotol) vastas mõlema eest.

Teie näitusel puudub suunav pealkiri. Kas panete välja varasemad sürrealistlikud ühistööd või täiesti uued teosed?

Mõlemat. Seal on nii vanu installatsioone kui ka neli täiesti uut tööd. Kõik need tööd, mida oleme teinud, on suured ja töömahukad. Alates seapeast, mis oli me esimene ühistöö aastal 2002, ja seanaisest. Pauli Tallinna Linnagalerii näituselt tuleb ka paar tööd.

Viimasel paaril kuul on meil valminud neli uut tööd. Neid eksponeeritakse klaasi taga vitriinides nagu siganaistki. Neis on natuke kitši, natuke müstikat, natuke ususümboolikat. Aga nii sürrid nad pole kui sead.

Millal seda näitust kavandama hakkasite?

Muuseum ise kutsus meid läinud kevadel, kui helistas Reet Mark ja tegi ettepaneku esineda. Teostamiseks läks enne jõule. Paar videotööd tuleb ka, need on ainult Pauli omad.

Siin on seksi ja vägivalda, usku, kirge, pahesid, odavust, ajupesu, murelikkust. Murelikkust vist kõige rohkem.

Nagu kunstnikupaaride puhul ikka, tuleb vältimatu küsimus, et kuidas teie ühine tööprotsess käib.

Alguse sai see seapeast, kui Paulil tuli hea idee, aga kuna tal polnud aega teostada, siis mina teostasin. Siganaine oli täiesti mõlema ajurünnaku tulemus, nii idee kui teostus. Ka suur karusselli installatsioon.

Nüüd on temalt kaks ja minult kaks uut tööd, aga juuksekarva ma lõhki ei taha ajada, tore, et näitus nüüd valmis on. Skulptuurid teostan mina – põhiliselt.