Natuke nostalgiline lõbustuspark
Võibolla mäletate Astrid Lindgreni raamatut “Rasmus, Pontus ja Lontu”? Võibolla mäletate ka seda, kuidas Rasmus ja Pontus Tivolis käisid... kuidas nad karussellidega tiirutasid ja vorsti sõid ja... noh, ühesõnaga, võib-olla te mäletate seda ja mõtlete natuke kurvalt, et see maailm on kättesaamatult ja pääsmatult kadunud. Natuke on ja natuke pole ka.
Ma pole just lärmakate lõbustusparkide fänn, aga Stockholmi Gröna Lundis on veel veidi säilinud vanade aegade hõngu. Kuigi Gröna Lundis on olemas moodsad superatraktsioonid, on seal ka mingit sõnulseletamatut nostalgilist vaimu. Sissepääsuväravatest läbi tulles pole teie ees mitte suur asfaldiplats plinkivate tulukeste, pöörlevate karussellide ja huilgavate teismelistega. On hoopis üks armas vana laste karusselliloks, tohutu kirevad lillepeenrad, vorstiputka... Aga kahtlemata saab igamees sealt oma adrenaliinilaksu kätte!
Võibolla olete te see inimene, kes tahab sõita 100 meetri kõrgusele tornitippu lahtistel istmetel (no julgestuskang on muidugi ette tõmmatud, aga jalad ripuvad õhus), et siis järgmisel hetkel vaba langemise kiirusega maa poole tuhiseda ja vaid õige pisut enne kokkupõrget maaga taas kinni peetud saada. Aga võib-olla avastate hoopis kustumatu kire ameerika raudtee vastu – kuigi ma soovitan küll tõsiselt enne suure rollercoaster’i peale kippumist teha üks tuur väiksema, Wild Mouse’iga (Metsik hiir). Aga teie lapsed saavad sealt vaid maigu suhu ja lähevad pärast seda küll surmkindlalt suure peale! Teie võite niikaua Armastuse tunnelis paadikesega ringi tiirutada või hoopis Õuduste majas ära käia. Seal on muide tööle palgatud elavad “kummitused”, nii et arvestage võimalusega, et keegi võib teid ribide vahelt kõdistada.
Lisaks suurele melule võib Gröna Lundis ka edukalt keha kinnitada ja keelt kasta ühes lugematutest restoranidest-kohvikutest. Paljud vanemad seda teevadki, sellal kui nende lapsed pööraste atraktsioonidega hullavad. Üle 13-aastased külastajad maksavad sissepääsu eest 60 SEKi (100 EEKi) ja 4-12-aastased 30 SEKi (50 EEKi), aga igale atraktsioonile tuleb omakorda lunastada lisapilet à 15 SEKi (25 EEKi).
Aet Süvari
Reisikulud kandsid Djurgårdeni saare muuseumid ja Tallink.
Vähemalt korra nädalas halvavad Buenos Airese südalinna niigi kaootilise liikluse piketeerijad. Ja nõnda juba mitmendat aastat järjest. Luba nad kelleltki ei küsi ning kuigi üldjuhul on siiski ette teada, mis päeval ja millise võimuorgani hoone ees järjekordne meeleavaldus aset leiab, ei muuda see õigupoolest midagi. Praegune valitsus on nimelt seisukohal, et sõjaka trummipõrina ja paukrakettide kärgatuste saatel toimuvad iganädalased rongkäigud on osa argentiinlaste igapäevaelust. Politseil on rangelt keelatud ruupori võimendusel tööd ja leiba taga nõudvaid meeleavaldajaid maha suruda.
Ajapikku on piketeerijad organiseerunud liikumiseks, mis omakorda jagunenud riigivõimuga suhtlemisel dialoogialti või siis jälle karmi liini pooldajateks. Tegelikult jäävad erinevused protesti vormi tasemele. Nõudmised on ju kõigil samad. Ja õigustatud. Töötuse määr on Argentinas 20 protsenti. Kuid lisaks sellele tuleb arvesse võtta, et ligi pool töötavast elanikkonnast saab kogu palga “ümbrikus”. Seega puudub neil igasugune juurdepääs sotsiaalsetele hüvedele. Pealegi makstakse “mustale tööjõule” kuni 60 protsenti vähem tasu kui nende ametlikult registreeritud kolleegidele. Nõnda peabki Argentinas 2,3 miljonit töölist hakkama saama kõigest 145 peesoga kuus (u 628 Eesti krooni). Vaesusepiiri ületamiseks aga peaks pere kuusissetulek küündima vähemalt 348 peesoni (u 1507 Eesti krooni).
Kuid vaatamata juba aastaid kestnud piketeerimisele pole valitsus töötuse probleemi leevendamiseks ühtegi konstruktiivset sammu ette võtnud. Täheldatakse küll, et tuleks luua 2 miljonit uut töökohta ja võidelda ümbrikupalkade maksmise vastu. Kurb on aga tõdeda, et tegelikult käib ühiskonnas hoopis täiesti steriilne debatt selle üle, kas piketeerijate vastu peaks politsei füüsilist jõudu kasutama või mitte. Üllatavalt vähesed on valmis väitlema piketi-fenomeni tõeliste põhjuste üle. Mitte ühtegi poliitikut ei tundu siin näiteks enam hämmastavat tõsiasi, et 10 protsendile rahvastikust kuulub ligi pool riigis toodetud rikkusest.
Tööta töörahvas oleks pikaajalise piketeerimise tulemusena oma nõudmised justkui ära leierdanud. Valitsus on aga oma passiivse hoiakuga saavutanud selle, et aeg-ajalt ühinevad meeleavaldajatega niisama mässajad, kes teades, et politsei neil tülpinud pilkude saatel tegutseda laseb, kogu oma viha mõne riigihoone akende ja uste purustamisega välja elavad. Kuid vaatamata töötusstatistika hirmuäratavatele numbritele püüab ühiskond ikka veel nägu teha nagu oleks tegu marginaalnähtusega. Mis siis, et kõrgem keskklass on vaeste hirmus ehk siis isikliku ohutuse huvides hakanud massiviisiliselt tõkkepuude ja okastraataedadega eraldatud kinnistesse kvartalitesse kolima.
Ning tühja sellest, et kõikjal tuleb ettevaatlik olla, et sind keegi relvaga ähvardades paljaks ei rööviks või lunaraha himus kogu täiega mõnda autosse tiriks.
