On suvi 1996. Swedbank läkitab Tallinna saatkonna siinsete olude kohta maad kuulama. Loomulikult lähevad rootslased Hansapanga jutule, mis on paljude Lääne inimeste meelest ainus korralik rahamaja mitte ainult terves Eestis, vaid kogu Baltikumis.

Svenssoneid võtab vastu Indrek Neivelt. Ta pole veel peadirektor, vaid hansapankur number neli. Tähtsamad ninad Hannes Tamjärv, Jüri Mõis ja Rain Lõhmus viibivad parajasti Lätis komandeeringus.

Möödub paar-kolm kuud. Hansapankurid arutavad isekeskis, kellele küll müüa osalus Hoiupangas. Tamjärvele meenub, et oot-oot, meil käisid ju Swedpanki mehed külas.

Nii see Rootsi “needus” Eestisse toodigi.

Swedbank on vaid kaubamärk, mida rootslased kasutavad välisturgudel. Tegelikult kannab ettevõte FöreningsSparbankeni nime. See on Rootsi vanim pank (asutatud 1820). Praeguse kuju omandas hiiglasliku hoiukassade süsteemi ja põllumeeste hoiulaenuühistuste liitmisel.

Eesti Hoiupank ja Swedbank peaksid olema seega endiste hoiukassadena parajad paarilised.

Svenssonid tahtsid mind agendiks värvata 

FSBks ei nimeta end ainult Vene kaitsepolitsei. Samasugust lühendit kasutab ka FöreningsSparbanken. Kusjuures rootslased valdavad ja kasutavad oskuslikult ka notoorse nimekaimu töövõtteid.

“Nad hakkasid mulle helistama õhtuti ja puhkepäevadel. Et mida mina sellest arvan või mida mina tollest arvan. Nad tahtsid minust oma agenti teha. Nii nagu luures agentide võrku punutakse,” meenutab üks hästituntud majandustegelane rootslaste esimesi samme siinkandis.

Eestlased kogevad kiiresti, et sveedid on suurepärased bluffijad ja intriigipunujad ning nende juttu ei saa ega tohi lõpuni uskuda. FSB tegevus annab tõuke Daiwa afäärile ja Hoiupanga kokkukukkumisele. Olari Taal kaotab kümneid miljoneid kroone ning Tamjärv ja Mõis magusad kohad Hansapanga juhtkonnas.

Ühe vandenõuteooria kohaselt on rootslased koguni 1997. aasta börsikrahhi käivitajad. See on ehk liiga julge oletus, kuid pärast börsikrahhi tugevneb nende positsioon Eesti turul tõesti.

Sveedid on pealtnäha uimased nagu talveunes karud, kuid reageerivad õigetel hetkedel kiiremini kui siinsed kapitalistid või rajatagused konkurendid.

Iseenesest tahavad rootslased sõna pidada ning teha kõike kõige paremat, kuid elu pakub uusi ja üha ahvatlevamaid võimalusi. Seetõttu räägivad nad üht, kuid tegutsevad risti vastupidi. Vastuolud tulevad välja ka praegu, mil rootslased kavatsevad kogu Hansapanga alla neelata.

Avalduste sumast ei saa sotti isegi Hansapanga etteotsa tõusnud Neivelt. Sel teisipäeval panga töötajatele mõeldud pöördumises teatab ta: “Swedbanki juhtkonna sõnumid on olnud väga segased. Ühelt poolt on nad ajakirjanduses andnud väga tugevaid signaale ning lubanud tuua Hansapanka uut kompetentsi jne. Samal ajal on nad juhtkonnaga kohtumisel andnud mõista, et soovivad Hansapanga ostuga saavutada Rootsis uue taseme. Eks elu näitab, mis neil tegelikult plaanis on. Võibolla peaks hoopis Rootsi meedia mures olema, et nende ühe suurema panga juhtkonda satub tulevikus nimesid, mis on Balti päritoluga?”

Neivelt rahustab töötajaid. Ta pärib, kas nüüd on paras aeg kompsud pakkida, ja vastab sellele ise: “Ei ole. Rahu, ainult rahu. Jätkakem igapäevast tööd! Tööpakkumised kuulake viisakalt ära ja võtkem neid kui kom­plimente suurepärase töö eest.”

Pangajuht märgib: “On võimalik, et pakkumine läheb läbi ja Swedbank saavutab täieliku kontrolli. On ka võimalik, et mitte keegi ei müü oma aktsiaid ning vana elu läheb edasi. Tõenäosuste kohta ma ei tohi ega oska midagi arvata.

Üks on selge: elu läheb edasi nii täna, kui avalikustati prospekt, kui ka aprillis pärast pakkumise tulemuste teatavaks tegemist. Me anname laenu sama pühendumusega ja jätkame oma Venemaa projekti elluviimist. Nii, nagu jätkame teisi juba algatatud projekte ning mõtleme välja uusi.”

Hoiupangas ei peeta rootslasi pärisomanikeks

Tagasi 90ndate keskpaika. Swedpanki nutikas, kuid kahepalgeline käitumine saab selgeks juba mõned kuud pärast seda, kui Tamjärv ja Mõis müüvad rootslastele kaheksandiku Hoiupangast. Esialgu väljendavad kõik osapooled rahulolu. Hansapank teenib ligi 100 miljonit krooni erakorralist kasumit. Swedbank teatab uhkusega, et on esimene Rootsi pank, kes Eestisse oma raha paneb.

“Swedbanki kujul on tegemist igati soliidse investoriga, kelle omanikuks olemine teeks au kõikidele maailma pankadele,” lisab Hoiupanga juhataja Olari Taal.

Taal kultiveerib Hoiupanga kollektiivis ideed, et kui läheb hästi pangal, siis läheb hästi ka töötajatel. Mingi osa juhtkonnast hakkabki end peremeestena tundma. Nad võtavad laenu ja ostavad Hoiupanga aktsiaid, mille hind börsil tõuseb ja tõuseb ja tõuseb.

Rootslasi ei peeta juhtkonnas õigeteks omanikeks. Nad saadavad küll ühe oma mehe vaatlejana panga järelevalvenõukogu istungitele ning avavad Hoiupanga peamajas infobüroo, mis saadab Stockholmi rootsi keelde ümber pandud dokumente ning memosid juhtkonna tegevuse kohta, kuid otsustajad on Taal ja tema kamraadid.

Ka rootslaste jutt uinutab. Swedpanki asepresident Håkan Källåker teatab, et pank ei kavatse äri kiiresti laiendada: “Otsustasime esialgu mitte liiga kaugele minna.”

Pool aastat pärast Swedpanki saabumist avastavad hoiupankurid oma jahmatuseks, et rootslased on hakkama saanud suuremat sorti salasepitsusega. Nad peavad tagaseljakõnelusi Eesti Pangaga, et suurendada oma osalus Hoiupangas kuni veerandini.

Selline käitumine on kriiskavas vastuolus sveedide senise jutuga, et neile piisab olemasolevast aktsiapakist. “Vastupidi headele tavadele ei informeeritud sellest teisi suuraktsionäre ega Hoiupanga juhatust,” tõdeb Taal siis.

Hoiupankurid lähevad suuromanikuga nugade peale. “Hoiupanga juhtkond ei usu, et Swedbanki saamine strateegiliseks investoriks tooks kasu Hoiupangale või Hoiupanga teistele aktsionäridele,” kuulutavad nad.

Ette rutates võib öelda, et see pole ainus sellist sorti paber. Aasta hiljem valmistab rünnaku Swedpanki vastu ette ka Hansapank. Tamjärv paneb aga avaldusele viimasel minutil veto peale. Re­presentaablil pangal ei sobi üht omanikku haavata.

Ka Taal ütles kord, et “nii nagu lapsed ei saa valida vanemaid, on ka organisatsioonil peaaegu võimatu valida omanikke”.

Hoiupankurite katse peatada rootslaste invasioon kukub muidugi läbi. Swedbank saab viiendiku Hoiupangast.

Avalikku nägelust ei vaja keegi. Hoiupanga ja Swedpanki mehed räägivad ühisel pressikonverentsil mõrude nägudega pingete maandamisest. Selle varjus hõõgub tüli edasi.

Siit saab algtõuke Daiwa afäär, mille üks eesmärke on rootslaste ülevõimu kahandamine. Taal kaotab sellega kümneid miljoneid kroone.

Swedbank aktsiamüügiga häbis

On suvi 1997. Eestlased avastavad Talse kujul “lollikindla” rahapuu. Pangad kütavad börsibuumi ja kasvavad väga kiiresti. Isegi liiga kiiresti, sest neil kipub omavahendeid nappima. Hoiupank kavatseb kapitalinälga leevendada uute aktsiate väljalaskmise ja müügiga.

Plaani teeb eriliseks asjaolu, et Taal tahab Hoiupanga viia esimese Eesti ettevõttena mainekale Stockholmi börsile. Seetõttu otsustatakse aktsiamüügi korraldaja leida Rootsist.

Juhatuse valik on lihtne: võtame Skandinaviska Enskilda Bankeni (SEB). Swedpanki mehed hakkavad seda kuuldes puhkima. SEB on ju nende peamine rivaal võitluses Balti turu pärast! Swedbank nõuab aktsiamüügi korraldamist endale.

Möödub poolteist kuud, kuni rootslased teatavad, et ei saa väljahõigatuga hakkama. Nad suudaksid müüa aktsiaid märksa odavamalt, kui eestlased rehkendasid, ning koguda müügiga vaid 200 miljonit krooni, kuigi eestlased lootsid kokku saada kolm korda suurema summa.

Hoiupankiirides süveneb veendunus, et rootslased on saamatud tuhajuhanid. Swedbank omakorda ei anna Hoiupangale likviidsusabi, kui too sügisese börsikrahhi ajal rahapuudusse satub.

13. jaanuaril 1998 loeb Tiina Joosu ETV õhtustes majandusuudistes ette sensatsioonilise teate: Hoiupank ja Hansapank ühinevad.

Kõnelused käivad tõesti, kuid pingeliselt. Hoiupanka juhivad nüüd vana kala Taali asemel noored ambitsioonikad mehed Aare Kilp ja Priit Haller. Nende meelest on Hoiupank paremas seisus kui eales varem. Neil on raha ja neil on hea pank.

Kuid läbirääkimislaua taga asi ei suju. Kõnelused lähevad lörri. Ei aita ühine saunaskäik ega õhtusöök Jüri Mõisa Pärnu majas.

Just siis kuuldub Hansa leerist lause, et kui juhatusega ei saa rääkida, tuleb rääkida omanikega. Ehk teisisõnu Swedpankiga, kes “hoiu jobudele” aru pähe paneks.

Hansa ja Hoiu ühinemine istub rootslaste plaanidesse nagu rusikas silmaauku. Nad teavad, et ka Hansapank vaevleb kapitalinäljas ning otsib strateegilist partnerit. Tamjärve punt piidleb esmajärjekorras SEBi. SEB meeldib hansapankuritele, sest ta on ettevõtjasõbralik ja samasuguse ärifilosoofiaga nagu Hansapank ise.

Selline asjade kulg on vastukarva Swedpankile, kes kavatseb ise Eesti pangaturgu valitseda. Kui nüüd Hansa ja Hoiu kokku panna, saaks Swedbank liitpangas Hoiupanga suuromanikuna automaatselt korraliku aktsiapaki. Lisaks annab Hoiupank kaasavarana nii palju omakapitali, et võibolla ei peagi uus pank enam SEBiga mehkeldama...

Seda võluvat intriigi segavad Kilp ja Haller, kes ei taha kuidagi Hansaga kokku leppida. Kuid ka selle vastu on rohi olemas. Daiwa afääri ilmsikstulek loob rootslastele suurepärase võimaluse tülikatele eestlastele kinga anda. Haller viskab kabinetist välja kolides prügikasti foto, kus Hoiupanga ja Swedbanki juhid rõõmsalt koos naeratavad.

Swedbank annab käsu pankade liitmine kiirkorras taas töösse võtta. Hansa võtabki Hoiu üle.

Rootslased narritavad hansapankureid

Augustis 1998 puhkeb rublakriis. Eesti pankurid närvitsevad, sest nad on idaturu äride tarbeks laenanud sadu miljoneid. Hansapank teatab börsile, et on Venemaa sündmuste tõttu juba 60 miljoni krooniga vastu pükse saanud.

Rublakriisi kiuste hakkab Hansa aktsiakurss tõusma nagu stardirajalt lahti rebinud Concorde.

Selle taga on Swedpanki susimine. Rootslased on nüüd õnnelikult Hansapangas seitsme protsendiga sees. Ja siis sajab nende esindajale panga nõukogus Lars-Olof Ödlundile kaela halb uudis. Hansapankurid räägivad strateegilisest partnerlusest ja tahavad ikkagi SEBiga äri ajada.

Ödlund kasutab äraproovitud uinutamise taktikat. Soovitab Tamjärvel ja Mõisal partneri leidmisega mitte kiirustada. Võtke rahulikult, ütleb ta. Ise saadab aga Swedpanki peakontorisse ohusignaali.

Rootslased annavad seepeale investeerimispangale Alfred Berg tellimuse hakata Hansa aktsiaid kokku ostma, kuid ei teavita sellest Hansapanga juhte ega suuremaid aktsionäre. Elik kordub sama skeem mis aasta varem Hoiupangas.

14. augustil teatab Swedbank, et tema osalus Hansapangas on kasvanud kümne protsendini. Kaks nädalat hiljem juba 20 protsendini.

Ödlund kinnitab pressis, et Swedbank ei soovi oma osa enam suurendada. Paar päeva hiljem kasvab osalus 25 protsendini. Ödlund keerutab: “Ma mõtlesin umbes 20protsendist osalust ning 25 on umbes 20…” Ainult et see viieprotsendine vahe maksab üle 250 miljoni krooni.

Nüüd ärkab ka SEB. Rootsi pangad alustavad hinnarallit. Hansapanga tegevjuhid teevad seda nähes avalduse, millest õhkub lugupidamist SEBi vastu. Kuid varasem hoiatav näide Hoiupangast ütleb Tamjärvele ja Mõisale, et Swedbanki ei tohi maha kanda. Seetõttu on “Hansapanga juhtkond seisukohal, et Rootsi pankade osalus Hansapangas on igati positiivne ja ka pank ise on koostöö tihendamisest huvitatud”.

Lõpuks korraldavad hansapankurid rootslaste vahel võidupakkumise. Selle paneb kinni Swedbank. Nad saavad ligi poole pangast endale.

Uue suurperemehe ilmumine tekitab Hansapangas palju ärevust. Tamjärv teatab panga töötajatele, et “Hansapangast Swedbanki Baltikumi filiaali ei saa”.

Swedpankil on osalusi ka Norra ja Soome pankades. Need jäävad 20– 25 pro­tsendi piirimaile. Seetõttu usub Tamjärv, et rootslased müüvad ka osa Hansapangast. Tegelikult seda ei juhtu. Rootslaste osa vaid kasvab.

Jüri Mõis saab aga tungiva soovituse tagasi astuda, sest tänu tema korraldatud võidupakkumisele läks Hansapanga ülesostmine rootslastele ligi miljardi krooni võrra kallimaks.

Vaid Rootsi asi on hea asi

Hansa nõukogu uueks esimeheks seavad svenssonid Rootsi finantsjärelevalve kunagise juhi Anders Sahleni. Sahlen suhtub eestlastesse heatahtlikult. Suvel 1999 võtab oma Volvo ja sõidab ühe kauaaegse sõbraga ümber Eesti. Neivelt ütleb küll enne reisi, et näiteks Ida-Virumaal ei tohi ööbida, sest see on liiga ohtlik, kuid rootslased panevad telgi üles otse Peipsi kaldale.

Sahleni ajal areneb Hansapank jõudsalt. Rootslased muidugi kahtlevad laienemistes, kuid Sahlen rahustab, et ärge pange pidurit, las Baltikumi poisid tegutsevad. Hansapank võtabki esikoha nii Läti kui ka Leedu turul.

Ühe Swedpanki siseeluga kursis oleva allika sõnul on rootslased lihtsalt ajast maas: nende meelest on hea asi vaid Rootsi asi. Hansapangas mõeldi niimoodi viis-kuus aastat tagasi, kui hea asi oli vaid Eesti asi. Praegu on suhtumine hoopis teistsugune, sest Läti ja Leedu arenevad Eestist kiiremini. Hansapanga juhatusse kuuluvad kolm lätlast ja üks leedulane.

Suvel 2004 läheb Sahlen pensionile. Rootslased panevad tema asemele Anders Eki, kes investeerimisfondi Robur endise juhina on harjunud kummardama eeskätt rahanumbreid. Eestis käib ta keskeltläbi korra kuus: lennukiga siia, lennukiga tagasi.

Vandenõuteooria: Swed ja fondid mängisid kokku

Veelgi murrangulisem sündmus toimub mullu Stockholmis. Swedpanga nõukogu otsustab muuta välisturgude vallutamise strateegiat. Uus põhimõte on keskenduda universaalpangandusele ja osta partnerid võimaluse korral täielikult üles. Pank kahandab osalusi Taanis, Norras ja Soomes, sest need ei vasta uuele kontseptsioonile.

Ilmselt kuulevad mõtteviisi muutustest ka suurte investeerimisfondide valitsejad. Pole raske aimata, et esimesena proovivad sveedid üle võtta Hansapanka, sest seal ulatub nende osalus 60 protsendini.

Ühe vandenõuteooria kohaselt sosistasid rootslased fondidele Hansa ülevõtmisvõimalusest juba detsembri alguses. Fondid hakkasid aktsiaid kokku ostma, sest sveedid lubasid need 11 euroga  ära osta. Mänguga läks kaasa ka Hansa suuraktsionär EBRD, kes juba ülevõtmispakkumise avalikustamise päeval oskas sellele toetust avaldada. Tavaliselt võtab Londonis sellise tähtsa otsuse langetamine nädalaid.

Kokkuvõttes olla Hansapank rootslastel konksu otsas ja väljaostupakkumise kuulutus on juba toimunud diilide ametliku vormistamise algus.

Eesti miljonärid närvis

Loomulikult huvitab eestlasi, mida arvavad Hansapanga tulevikust tema juhid ja suuraktsionärid Indrek Neiveltilt küsib seda isegi Tallinna Lennujaama piirivalvur, kes tema passi kontrollib.

Neivelt ei ütle avalikkuse ees midagi. Samuti hoiavad suu kinni eraisikutest suuraktsionärid Tiina Mõis ja Endel Siff, sest nad kuuluvad panga nõukogusse.

Seevastu panga asutajaliige Heldur Meerits purtsatab ülevõtmishinda kuuldes otse välja: “Tundub, et Swedbankis on mõned inimesed vahepeal purjus olnud, kui kirjutavad pakkumises, et see on tohutu hea võimalus aktsiad rahaks teha.”

Selline reaktsioon on mõistetav, sest Hansapank on asutajatele olnud imeline rahaveski. Igast panka asutamisel sisse pandud kroonist on praeguseks saanud 53 000 krooni ning igast algsest aktsiast on fondiemissioonide ja splittide kaudu saanud 2880 aktsiat.

Kui aga rootslased Hansapanga üle võtavad, kaob selline suurepärane investeerimisvõimalus. Pealegi on aktsia hind kasvanud viimase aastaga ligi kaks korda ning Swedpanki 11 eurot on liiga odav võrreldes börsil pakutava 11,8 euroga. Eriti aga võrreldes 14-15 euroga, mida peavad õigeks hinnaks mõned välisfondid.

Kas rootslased saavad kõik loodetud aktsiad kätte, on nibin-nabin. Meeritsa-sugused patrioodid võitlevad küll ülevõtmise vastu, kuid kokkuvõttes on eestlaste käes aktsiaid vaid kuue protsendi ringis.

Üldlevinud arvamuse kohaselt ostavad rootslased kokku nii palju aktsiaid kui võimalik ja kui mõned protsendid puudu jäävad, teevad uue pakkumise või soetavad aktsiaid börsilt. Et aga 95 protsenti täis tuleks. Siis lubab seadus ka ülejäänud viis protsenti väikeaktsionäridelt ära võtta.

Teisipäeval käis Eestis Swedpanki tegevjuht Jan Liden. Ta tegi üllatava avalduse: rootslased mängivad seekord va banque. Kas kõik või mitte midagi. Kui 95 protsenti täis ei tule, tühistatakse pakkumine. Ehk Hansa ei pruugigi börsilt kaduda.

On olemas aga üks eriline liik aktsionäre: Hansapanga töötajad. Hansapanga tegevjuhid on alati rääkinud, et börsil olek ja aktsiaoptsioonide jagamine on töötajatele lisamotivatsiooni allikas. Nad on teeninud sellega märkimisväärselt.

Mis saab nendest töötajatest, kes ei müü oma aktsiapakki rootslastele? See on lojaalsuse proovikivi. “Nad on tööle võetud oma professionaalsete oskuste pärast,” ütleb Liden Eks­pressile. “Aga see oleks tõesti imelik situatsioon. Tõesti imelik situatsioon.”