Neff haamri all
Peterburi kunstiakadeemia professor ja õuemaalija Carl Timoleon von Neff (1804-1876) oli 19. sajandil Eesti ühe esinduslikuma kunstikogu omanikke. Tema Piira ja Muuga mõisaid ehtisid maalid, skulptuurid ja mitmesugused tarbekunstiteosed. Selle kogu saatus pärast omaniku surma ei olnud õnnelik. Neffi sugulased pantisid enamiku Piira mõisas asunud taieseid ligi nelja miljoni marga suuruse võla katteks Harju Pangale. 1925. aastal läks pank aga pankrotti ja kunstikogu tuli maha müüa.
Kogu maksis miljoneid
Kui Harju Panga likvideerimiskomisjon hakkas panga varasid kokku lööma, selgus, et kirjas olevaid taieseid pole kusagil. Nimelt polnud pank vaevunud kunstikogu oma hoolde võtma. Taiesed olid laialipillatuna küll Neffi sugulaste käes, küll Tallinna Provintsiaalmuuseumis. Ka tõrkusid Neffi pärijate esindajad kunstiväärtusi algul üle andmast.
Lõpuks jõuti siiski kokkuleppele ja tööd korjati kokku. “Nüüd on panga likvideerimiskomisjoni tuba Harju tänaval Eesti panga majas muutunud kunstimuuseumiks. Seinad ja lauad on täidetud õlimaalide, gravüüride ja kips- ning marmorkujudega. Juba mõne raami väärtust hinnatakse kuni 50 000 marga peale,” kirjutas Rahvaleht juuli lõpus 1927. Lehe arvates maksab kogu teoreetiliselt tõepoolest vähemalt kolm miljonit marka, mida aga müües kaugeltki kätte ei saa. “Kes ostaks meil praegu kunstiasju, mille väärtus sajad tuhanded?”
Harju Pangale oli panditud ühtekokku ligi 70 Neffile kuulunud taiest. Panga likvideerimiskomisjon otsustas, et kõige kasulikum oleks need enampakkumise teel maha müüa. Osa pilte ostsid nende valdajad juba enne oksjonile panekut ära, sest ei soovinud neist loobuda. Nii jõudis 8. ja 9. veebruaril 1928 peetud enampakkumisele 63 kunstitööd.
Huvi Neffi kogu vastu oli suur. Iga päev käidi oksjonikaupa vaatamas. Suurelt jaolt olid külastajad kohalikud sakslased, sest akadeemik Neff kuulus ühte tuntumasse Balti aadliperekonda. Järelpärimisi tuli isegi Soomest ja Riiast.
Taiesed olid paraku halvas seisukorras. “Maalidest on paljud kannatada saanud enamlaste läbi. Ühedel on raamid puruks löödud, tesitel püssitäägiga augud sisse löödud,” kirjeldas Vaba Maa. Ka skulptuurid olid kannatada saanud, kuid asjatundjate hinnangul polnud kahjustused nii suured, et neid parandada ei saaks.
Kalleima alghinnaga 80 000 marka pandi müüki marmorist Canova “Veenus” ning sama hinnaga veel teinegi marmorkuju, skulptor Emil Wolffi loodud “Nümf”. 50 000 marka küsiti skulptor Lotschi marmorskulptuuri “Poiss delfiini seljas” eest. Kalleim pronksist taies, tsaar Nikolai I surimask, oli hinnatud 15 000 margale.
Maalidest läks enampakkumisele hulk Neffi oma töid, nende seas “Püha Sebastian” (35 000), “Väike tütarlaps kirssidega” (20 000), kolm suurt ja kuus väikest skitsi Iisaku kirikule Peterburis (4000-6000) jm.
Juut tegi puhta töö
Tallinna Börsisaali oli kella kümneks hommikul kogunenud ligi paarsada inimest. Siin oli Neffi lähemaid sugulasi kohalikust saksa seltskonnast. Vanamööbli kaubitsejaid Narva maanteelt. Ärimehi, pankureid ja antikvaare. Ka kunstnikke, neist tuntuim Ants Laikmaa.
Esimesena läksid müüki vasegravüürid, mille alghinnad olid enamasti 40 krooni (aastal 1928 hakkas Eestis kehtima kroon ja hindade lõpust kadus kaks nulli). Need läksid mõni kroon kallimalt peamiselt Tallinna antikvaaride omandusse. Rohkem maksti Horace Vernet’ maali järgi tehtud gravüüri “Juudit ja Olovernes” eest, mille hind kerkis 40 kroonilt 90le. Gravüüridele järgnesid Neffi joonistused, visandid ja maalid.
Saal hakkas sumisema. Müüki pandi Neffi maali järgi tehtud gravüür “Ülestõusev Kristus”. Keegi mees hõikas, et pakub Kristuse eest traditsioonilise hinna – 30 krooni. Kuna teisi soovijaid polnud, saigi mees pildi selle hinnaga kätte.
Kui järg jõudis pilkupüüdvate õlimaalide kätte, muutus pakkumine elavamaks. Neffi koopia Raffaeli maalist “Viiulimängija” kerkis 350 kroonilt 601 peale. Neffi “Väike tütarlaps kirssidega” osteti 530 krooni eest. Mõnel juhul aeti hind kõrgeks mitte ainuüksi pildi enda pärast. “Raam on tore,” tähendasid pakkujad. Ja tõesti, mida tüsedam ja raskem kuldraam, seda usinamalt pakuti. “Oksjon andis kujuka pildi pakkujate kunstimaitsest – mida lihtsam pildi süžee, seda enam oli tahtjaid,” järeldas Rahvalehe ajakirjanik.
Pärast maalide müümist läksid haamri alla skulptuurid. Esimesena pakuti Nikolai I surimaski. “Ei taha! Kontrrevolutsiooniline kraam,” hüüti saalist. Mask jäigi müümata. Ja siis tuli 800 krooniga müüki Canova “Veenus”. Võistlus oli üllatavalt lühike, kuju omandas 803 krooni eest Londoni juut J. Maisel, Viru tänaval asunud Šveitsi riidemagasini omanik. Järgmise skulptuuri “Nümf” vastu aga tunti palju elavamat huvi. Hind kerkis nii kiires tempos, et oksjonipidaja ei jõudnud numbrite ütlemisega järele. Mängu sekkusid ka eestlased. Ehitusettevõtja Heinrichson ja üks pikakasvuline noormees üritasid juutide väerinnale vastu panna.
“Maisel aga ei lase enda rahu segada. Ajab jämeda kõhu kulduuriketiga ette, nägu muheleb ja silmad saadavad võistlejaile üleolevaid pilke. Härra Maisel ei loetle pakkudes arvusid. Ta tõstab ainult sõrme, mis tähendab ühe krooni ülepakkumist,” kirjeldas Päevaleht. Hind kerkis juba üle 1000 krooni. Pikakasvuline noormees pani mütsi pähe ja kadus rahva sekka. Heinrichson punnis veel Maiselile vastu, aga 1456 krooni juures andis temagi alla. Nümfi omanikuks sai Maisel. “Ametniku aastapalk,” kommenteeris hinda ajaleht Kaja. Ka “Poiss delfiini seljas” läks 513 krooniga temale. Ja veel hulk muid taieseid. Heinrichson päris ilma ei jäänud, ta ostis 362 krooni eest Firenze marmorvaasi. Neffi uurija Heino Rossi andmeil ostsid kunstniku sugulasedki oksjonilt veel mõne pildi tagasi.
Kuigi oksjonil osalesid ka muuseumid, ei olnud neil suurt võimu kaasa rääkida. Neile pudenesid vaid raasukesed. Tallinna muuseum ostis Neffi kipsbüsti “Salanõunik von Bocki portree” ja Tartu Eesti rahvamuuseum Neffi joonistuste mapi.
Oksjonile pandi Rossi andmeil 63 nimetust alghinnaga 8970 krooni, millest müümata jäi üheksa eset. Kokku müüdi 11 065 krooni eest.
Kirjutamisel on kasutatud Heino Rossi raamatut “Maalikunstnik Carl Timoleon Neff” (2004).
