KLASSIKALINE KUJU: Porsche kuju on säilinud muutumatuna. Kes julgekski eksperimenteerida legendiga?. Vallo Kruuser
Aastal 1875 nägi Böömimaal plekksepa peres ilmavalgust hilisem geniaalne ­konstruktor, “motoriseerimise apostel” Ferdinand Porsche. Oma elu jooksul jõudis sajandi autoinseneri nimetuse saanud mees korda saata väga palju. Ta projekteeris Daimler-Benzi ja Auto Unioni autosid, samuti klassikalise Volkswagen “põrnika”, lõi torsioonvedrustuse, arendas Daimler-Benzi kompressor­mootorit, konstrueeris lennukimootoreid ja amfiib­autosid. Peale selle pretendeerib ta nelikveolise auto ja hübriidsõiduki looja tiitlile. Jossif Stalin kutsus teda 1932 Nõukogude Liidu ­sõidukitööstuse peadirektoriks, kes pidi muu hulgas ­konstrueerima odava rahvaauto. Nii kirjutatakse 2007. a ka ­eesti keeles ilmunud Wolfgang Fürwegeri raamatus “Porsche”.


Odavast rahvaautost unistas samal ajal teadupärast üks teinegi kurikuulus diktaator, kelle tellimuse Porsche hiljem ka täitis. Volkswageni, 21 miljonis eksemplaris väljalastud bestselleri tootmine läks lahti siiski alles pärast natsi-Saksamaa hukku. Umbes samal ajal, 1948. aastal, valmis Ferdinand Porsche poja Ferry eestvõttel esimene Porsche nime kandev sportauto, mudel 356. Seegi ehitati osaliselt Volkswageni detailidest.


Null pole number


Porsche 356 järeltulija on “neljarattaline legend” 911, neunelfer. Selle kujustas Ferry Porsche poeg Ferdinand Alexander “F. A.” Porsche. Algul pidi 1963. aasta Frankfurdi autonäitusel esitletud sõiduk kandma numbrit 901. Selgus aga, et kolmekohalised mudeliindeksid nulliga keskel kuuluvad Peugeot’le. Nii saigi 901st 911. Sellest on valminud lugematu hulk modifikatsioone, kuid väliskuju püsib laias laastus muutumatuna. Seevastu autopäras kapoti all on juhtunud nii mõndagi: võimsus kasvas, lisati sissepritse, 1975. aastal tuli välja esimene turboülelaadimisega mootor, õhkjahutus asendati järk-järgult vesijahutusega. Esimese 911 jõuallikas arendas 110 hobujõudu, tänased aga ligi 500.


1972.–1973. aasta mudeleid viis edasi 2341-kuupsentimeetrise mahuga mootor, millel võimsust 140 hobujõudu. Modifikatsioone märkisid tähed T, E ja S. Seejuures ei tähenda “T” turbot: E ja S olid mehaanilise sissepritsega, T aga karburaatoriga. Ameerika turule valmistatud mudelid said Boschi

K-Jetronic CIS (Continuous Fuel Injection) toitesüsteemi.


Tänu tagamootorile langeb sõiduki 1050kilogrammisest massist suurem osa tagateljele ja sellest tahapoolegi. Selline auto võib väiksemate kogemustega juhi käest kergesti minema lipsata.


Kaalujaotuse reguleerimiseks paigutati 8,5-liitriline õlipaak paremasse ratakoopasse ja õliluuk pandi taha paremale tiivale. See huvitav lahendus kadus aga peagi, kuna kuuldavasti kiputi õlipaaki bensiini laskma. Mootor tarbib muide liitrijagu õli tuhande kilomeetri kohta.


Porsche – päris oma asi


Autohuviline Erik Lidmets oli oma senist elukäiku analüüsides jõudnud arusaamale, et kõik, mis ta on omanud, on temast väljapoole suunatud ning päris isiklikku asja tal polegi. Ta rääkis ka tuttava, hea autorestaureerija Harri Tiidusega ning see soovitas Erikul “oma asjaks” leida meelepärane auto. Erik oli näinud Porschet filmis “Spy Game” koos Robert Redfordi ja Brad Pittiga ja sealt neljarattaline legend mällu sööbiski. Lisaks veel sünniaasta 1972, mis autol pidi olema sama kui omanikul.


Harri Tiidus leidis tervelt neli kriteeriumitele vastavat Porschet, kolme neist käis kohapeal vaatamas.


USAst Oregonist pärit ja Saksamaale jõudnud ning paar omanikku üle elanud oliivroheline sõ iduk toodi Eestisse, võeti lahti ja kraabiti haljaks. Seda värvi olla seitsmekümnendatel koledaks peetud ja oliivikarva Porschesid on vähe tehtud.


Harri Tiidus kasutas renoveerimisel mitmeid uudseid lahendusi, näiteks puhastas magneesiumist mootoriplokki kuivjääpritsiga. Süsihappejää ei kahjusta pinda ja aurustub. Tagatulede reflektorid vaakumkroomiti näiteks Sillamäel Volvo allhanketehases. Mootoriruum värviti originaaliga sarnaselt, õhukesest mustast kumab läbi oliivroheline. Umbes 70 protsenti detaile tuli asendada uutega: tuled, tulede klaasid, silindrid, väntvõlli laagrid mootorisse. Kallid uued hammasrattad käigukasti. Kõik muide Porsche originaalosad. Vahetati ka istmete nahk ja sisepolstrid. “Kellad” lasi Tiidus tavapäraselt taastada Inglismaal, kuna Eestis kipuvad vastava teenuse pakkujad asja vussi keerama.


2008. aasta märtsis hakati autot taas kokku panema ja suve lõpuks sai töö valmis. Enne suurt sügist jõudis Erik Lidmets läbida tuhatkond kilomeetrit. “Sain aru, et Beckeri raadio ost oli mõttetu, sest auto tekitab ise rahustavaid helisid. Istud hästi madalal, roolivõimendi puudub, oled tee ja teekonnaga üks.” Auto pole Lidmetsa sõnul investeerimis­objekt, vaid südameasi, ja sellest asjast talle esialgu piisab.


Auto taastamisprotsessi fotosid saab näha blogiaadressilt
wwwporsche911T72.blogspot.com
. Ja Stuttgardis asub Porsche muuseum, Herzlich Willkommen!