Nende sihtmärgiks oli Venemaa
Suviselt rahulikku Tallinna saabus 23. juulil 1931 Briti alam William C. Swanborough. Ta tutvustas end kõikjal raadiosidevahendite firma Marconi esindajana, kes on Eestis ärireisil. Swanborough tundis Marconi tehnikat tõepoolest läbi ja lõhki, ent tegelikult polnud ta selle firma esindaja. Ta oli Briti kuningliku lennuväe luureohvitser, kelle tegevusvaldkond oli raadioluure. Swanborough’ tõelisest missioonist teadis vaid mõni Eesti sõjaväe kõrgem ohvitser. Ja aimata võis veel üks mees, kes aga valmistas inglasele hoopis suurt peavalu.
Pealtkuulamisjaam Värska metsas
Tallinnas oli Swanborough’l vastas vanemleitnant Bruno Aleksander Linneberg, kes oli määratud inglasele saatjaks. Mereväeohvitser Linneberg, kes valdas vabalt inglise keelt, oli Eesti sõjaväeluure teenistuses. Teise maailmasõja eel lahkus Linneberg ümberasumise käigus Saksamaale, kust ta peagi naasis Tallinna – siis juba Saksa luure Abwehri mõjuka mehena.
Juba saabumisjärgsel päeval, 24. juulil oodati Swanborough’d Eesti kaitsevägede staapi. Inglase võttis seal vastu Eesti sõjaväeluure ülem Karl Laurits. See polnud siiski viisakusvisiit Pagari tänavale. Eesti ja Briti raadioluure kontaktid olid alguse saanud juba varem – Swanborough’ tulek tähistas tõsisema koostöö algust, milles niisiis oli enne kokku lepitud.
Esimene kohtumine kolonelleitnant Lauritsaga valmistas külalisele aga väikese pettumuse. “Sel kohtumisel selgus, et ollakse vastu peilingaatorjaama Narva püstipaneku suhtes, piirkonda, kus ma olin lootnud tegutseda,” kirjutas Swanborough Londonisse. Asemele pakkus Laurits kohta Tallinna lähedal või Tartus, kus paiknes 2. diviisi staap. Swanborough otsustas Tartu kasuks, kuna see asus Nõukogude Liidule lähemal. Narva muidugi olnuks selles suhtes parim koht.
Tallinnas askeldada ei meeldinud Briti luureohvitserile ka seetõttu, et siin oli üks tema vana tuttav, Nõukogude Liidu saadik Eestis Fjodor Raskolnikov. “Raskolnikov oli 1921. aastal minuga ühel ajal Kabulis ja tõenäoliselt teadis minu tegemistest seal ning võib mind ära tunda.” Swanborough’ kujul seega saadeti Eestisse kogemustega luuraja, mis kaudselt annab aimu, kui oluliseks peeti Londonis koostööd eestlastega.
Swanborough ei raisanud aega ja sõitis päev pärast kohtumist Pagari tänaval koos Linnebergiga Tartusse. Milline oli aga tema üllatus, kui selgus, et paari päeva pärast saabub Tartusse ka Raskolnikov ja peatub arvatavasti samas hotellis! Nimelt pidi ülikoolilinna ühes välissaadikutega külastama president Konstantin Päts.
2. diviisi ülem kindral Nikolai Reek mõistis olukorra ohtlikkust ja soovitas inglasel kolida Eesti sõjaväe suvelaagrisse Värskas. Värska sobis igati ka Swanborough’ plaanidega – asus see ju lähedal Vene piirile. Küll lisas Reek, et septembri algul tuleb inglasel lahkuda, kuna laager pannakse siis kokku.
Swanborough asuski augusti algul Värskasse. Vahepeal käis Linneberg Tallinnas ja tõi kaasa raadioside tehnika, mis nüüd Värskas lahti pakiti. Kogu see varustus oli pärit Inglismaalt ja selle tollist kättesaamine Tallinnas võttis mitu päeva. Swanborough’ sõnul oli see ometi tühine aeg võrreldes sellega, mis tal kulus asjaajamise peale Briti tollis.
Mõne päevaga olid kesk- ja lühilaine seadmed ühes samasse püstitatud puust mastiga töövalmis. Raadiopeilingaatorjaam kalibreeriti 6. augustil ja Swanborough jäi tulemusega rahule – hädalahendustele vaatamata oli jaama ülesseadmine olnud üllatavalt täpne. Venelaste jälgimine võis alata.
Rajuvihmas ja külmas
Swanborough’ luuramine Värska metsas sündis spartalikes oludes. Barakk, milles peilingaatorjaam asus, polnud ilmastikukindel. “Tugevate rajuvihmade ajal oli seal võimatu tööd teha, kuna sees uputas ja kogu raadiosideaparatuur etc. ligunes läbi. Kuivatamine oli keeruline, kuna puudus ahi. Öiste vahikordade ajal tuli töötada ja peilinguid vastu võtta taskulambi valgel, sest küünlaid ja õlilampe ei tohtinud süüdata. Muide, need öövalved olid äärmiselt külmad.”
Ja mis kõige hullem, Värskas istumine osutus kasutuks – manöövreid Leningradi sõjaväeringkonnas mingil põhjusel septembri algul 1931 ei toimunud. Ei aidanud ka ajapikendus 17. septembrini. Siis anti Swanborough’le käsk oma kola kiiresti kokku pakkida. Swanborough sõitis edasi Narva. Kuna tal polnud lubatud seal oma jaama püsti panna, lubas 1. diviisi ülem kindral Aleksander Tõnisson kasutada eestlaste peilingaatorit. Swanborough’d huvitas eelkõige venelaste lennuväe tegevus Leningradi piirkonnas.
Swanborough’ Narvas olles saatis Eesti sõjaväeluure venelasi jälgima kaks mobiilset peilingaatorjaama, Narvasse ja Värskasse. Briti luuraja hinnangul jättis nende tulemuslikkus kõvasti soovida. Põhjus – korraliku raadiosidetehnika puudumine. Seda ütles Swanborough ka kolonelleitnant Lauritsale ning soovitas, millise aparatuuri peaksid eestlased endale hankima. Pole vahest raske arvata, et sobiv valmistaja oli Marconi. Eestlaste võimekuses Swanborough ei kahelnud, tema sõnul on nad venelastest peajagu üle ja hea varustusega suutelised korraldama “tubli etenduse”.
Ometi oli Swanborough’l, mida kodumaale saata. Kui ta palus eestlastelt andmeid Nõukogude sõjaväeüksuste, lennuväeüksuste ja tsiviillennunduse kohta, sai ta neilt paki “märkimisväärset informatsiooni” sisaldavaid dokumente.
Venelaste raadioside, mida Swanborough’ Eestis viibimise ajal peiliti, oli šifreeritud, kasutades kas lihtsamat või keerulisemat koodi. Viimane neist pakkus Swanborough’le väga suurt huvi, ent koodi murdmiseks vajas ta rohkem materjali. Seetõttu palus Swanborough endale saata kogu tema Narvas viibimise ajal kogutud materjali. Oktoobri algul naasis Swanborough kodumaale, tema side Eesti raadioluurega aga ei katkenud.
Vanad sõbrad kohtuvad Londonis
Juulis 1933 sõitis vanemleitnant Linneberg omakorda Londonisse, kohtuma oma vana tuttava Swanborough’ga. Sõnum, mille ta Inglismaale viis, polnud rõõmustav. Kaitsevägede staabis oli muututud vägagi skeptiliseks. Venelaste raadioside jälgimine ei olnud andnud info hankimisel nende sõjajõudude kohta loodetud tulemusi. See on liiga kulukas, ütles Linneberg. Ka ei soovivat tema ülemused arvestades Linnebergi aukraadi teda hoida “nii vähetähtsa töö” peal ja otsivat seetõttu asemele nooremat ohvitseri.
Linnebergi jutust selgub, et kuigi ta üritas raadioluure tähtsust staabis selgitada, polnud siis veel tema ülemused ja kolleegid seda piisavalt mõistnud. Koostöö takerdumise ühe põhjusena tõi Linneberg ka Eesti sõjaväeluure juhi hiljutise vahetumise – ametisse asus kolonelleitnant Richard Maasing, kes aga oli hetkel ära Pariisis.
Näib, et kahe luureohvitseri vestlus oli kaunis avameelne. Swanborough omalt poolt tunnistas, et tegelikult pole inglastest eestlastele suurt kasu olnud. Briti raadioluure on suutnud lahti muukida vaid mõned venelaste šifreeritud teated, needki lihtsas koodis ja vähetähtsad. “Me ei ole suutnud anda neile mereväe dekodeeritud sõnumeid ega ühtki lahtimuugitud sõjaväe sõnumit, mille puhul on kasutatud uut, 1932. aastast kasutusel olevat šifrit,” möönis Swanborough. Samas olid eestlased teadlikud poolakate edusammudest vene koodide murdmisel.
Kokkuvõttes tunnistas Swanborough, et kogu info, mille nad eestlastele venelaste kohta andsid, oli Eesti sõjaväeluurele juba varem muudest – “väga usaldusväärsetest” – allikatest teada. Ja ilmselgelt polnud tegu raadioside pealtkuulamise teel hangitud infoga, mis omakorda viitab Eesti sõjaväeluure töö tõhususele. Hoolimata kõigest otsustati koostööd inglastega jätkata ja juba samal suvel saata mitu peilingaatorjaama kolmeks kuuks venelaste raadiosidet püüdma.
Linnebergi jutust selgus ka huvitav tõsiasi. Nimelt tegutses Eestis mitu Vene luureagentide salajast raadiojaama ning seda kinnitas ka Soome raadioluure. Neist üks, Tallinnas töötanud jaam, õnnestus luurel tabada. Nimelt läks see saatja rikki ja nõukogudemaalt saadeti insener seda parandama. Ilmselt hakkas tollele aga elu Eestis nii meeldima, et mees läks Poliitilisse politseisse ja paljastas saatja asukoha. Kätte saadi naisradist, kuid luureagent ise jäi jõupingutustele vaamata tabamata.
Raadioluure tähtsust mõisteti siiski õige ruttu. Oktoobris 1935 kirjutas Kaitsevägede Staabi ülem Reek sõjaväe sideülemale: “Meil tuleb juba rahuajal alata ettevalmistusi raadioluure teostamiseks. See peab seisnema oskuses leida jaamu ning oskuses ja osavuses dešifreerida kinnipüütud üleandmisi. Tuleb koostada vastav ettevalmistuskava ja sellele tööle rakendada rida noori Kõrgema Sõjakooli ohvitsere.”
Aastapäevad hiljem alustas tegevust raadioluure eriüksus, Kaitsevägede Staabi II osakonna D jaoskond, kus 1940. aastal töötas juba 26 inimest. Ajaloolase Ivo Juurvee hinnangul olid Eesti raadioluure radistid “kõrgel tasemel ning suurte kogemustega – parim, mida tilluke Eesti sõjavägi välja panna suutis”.
Eestlaste koostöö brittidega raadioluure vallas lõppes Teise maailmasõja puhkemisega 1. septembril 1939. Selleks ajaks oli ka Swanborough mujale siirdunud – aprillis 1938 andis ta eestlastega sidepidamise üle luureohvitser Cooperile. Võib väita, et Eesti raadioluure tegutses targalt, kasu püüti lõigata igalt poolt. Nõukogude ajal armastati kujutada meie sõjaväeluuret Saksa Abwehri ripatsina, mis on sügavalt ekslik. Juba ainuüksi tihedad sidemed brittidega lükkavad selle väite ümber. Juurvee sõnul kirjutas esimese laiaulatusliku kava raadioluure loomiseks Kaitsevägede staabi ohvitser Artur Normak juba 1926. aastal pärast stažeerimist Poolas. Muuhulgas nähti kavas ette Marconi peilingaatorite kasutamine tagamaks kogutud andmete paremat võrreldavust Poola raadioluurega. Eesti raadioluure puhul näitab oskus asju ajada nii erinevate riikide kolleegidega vaid üht – professionaalsust.
Artiklis on kasutatud dokumente, mis kuuluvad National Archivesile Londonis.
