Nietzsche kui prohvet
15. oktoobril möödus 160 aastat Friedrich Nietzsche (1844-1900) sünnist. Vaevalt on keegi filosoofidest mõjutanud rohkem 20. sajandi vaimset kultuuri kui tema. “Mis ma tähendan, see on kirjutatud tuleviku mõtleja uksele”, väidab Nietzsche prohvetlikult. Tõepoolest ei saa võrrelda seda tagasihoidlikku tähelepanu, mida Nietzsche teosed ja väljaütlemised tema eluajal pälvisid postuumse ausäraga. 20. sajandil onpea kõigil lääne kultuuri avaramatel mõtestajatel (nt. Jaspers, Heidegger, Gadamer, Derrida, Adorno jne) Nietzschega tegemist, Nietzschest on läbi imbunud nii kirjandus kui popkultuur. Näiteks Esto-TV kurikuulus "Vali kord" lõppeb otsese viitega Nietzschele, mille kaudu antakse hinnang ühe partei taotlusele tõusta senisest poliitikast kõrgemale.
Ometi polnud Nietzsche elu- ja loometee sugugi värvitu ega mõõdukalt vaoshoitud, nagu see oli näiteks Immanuel Kanti puhul. Vastupidi: Nietzsche elu oli täis ootamatuid pöördeid. Sündinud pastori pojana, sai temast kõige vihasem kristluse materdaja kaasajal. Hiilgavalt alanud teaduslik karjäär — 24-aastaselt sai Nietzsche Baseli ülikooli klassikalise filoloogia professoriks — päädis juba 1879. aastal varase pensionile jäämisega tervislikel põhjustel. Vaatamata kohutavatele haigushoogudele õpetas Nietzsche oma teostes vitaalsust ja elujaatust, pidades pessimiste jõuetuteks dekadentideks. Nõrga tervise kiuste avaldas Nietzsche ajavahemikul 1872-1888 üle kümne teose, jättes lisaks maha tuhandete lehekülgede ulatuses märkmeid, uute raamatute plaane. Nietzsche elu vürtsitas sõprus Richard Wagneriga ja hilisem ärapöördumine temast, taganemine noorusaja iidolist Schopenhauerist, ärapöördumine kogu modernsest kultuurist. Kui meenutada, et Nietzsche hilise loomeperioodi loosungiks oli kõigi väärtuste ümberväärtustamine, siis pole säärastes muutustes midagi imelikku. Kõlab ju Nietzsche ennast tõlgitseva teose "Ecce homo" (e.k. 1996) alapealkiri: “Kuidas saadakse selleks, mis ollakse”. Nietzsche loometee lõppakordiks ja tõeliseks maiuspalaks biograafidele kujunes hullumine 1889. aasta algul. Tal diagnoositakse progresseeruv paralüüs ning mõtleja kuhtus perekonna hoole all.
Vaatamata stiilirevolutsioonile filosoofia kirjutamisel, mahlakatele väljaütlemistele ning pidevale enesereklaamile ei võtnud kaasaeg Nietzschet filosoofina tõsiselt. Kui oletada, et Nietzsche oli prohvet, siis pole selles midagi imelikku — prohvetid kuuluvad tulevikule.
Postuumne tõlgitsusorgia
Nietzsche ise aitas paljuski oma vääritimõistmisele kaasa. Ta ei soostunud filosofeerima ratsionaalse diskursuse raames, liikuma rangelt eeldustelt järeldustele püüdes seejuures end täpselt ja selgelt väljendada. Säärane argumentatsiooni ökonoomika — mis valitseb muide tänaseni teaduses — jätab meile mulje teadmiste kumulatiivsest kasvust, liikumisest lõpliku tõe poole. Nietzsche postuleeris aga juba avaldamata jäänud noorusteoses "Tõest ja valest moraalivälises mõttes", et tõde on pelgalt kogum metafoore ja metonüümiaid, mistõttu ta valis oma mõtete väljendamise vahendiks range arutluse asemel metafooridest tulvil aforismid. Kuna ta pööras seejuures ülimalt suurt tähelepanu stiilile, leviski arusaam, mille kohaselt Nietzsche teosed on vaid luule, tema subjektiivse elutunde väljendus. Säärane positivistlik lähenemine, mis ammutab toitu Nietzsche traagilisest elusaatusest, on tänaseni elujõuline, eesti keeles võib näiteks lugeda Joachim Köhleri klatširaamatuid Nietzsche kohta. Samuti lokkab täna Nietzsche autoriteedi toel "eruditsiooni" demonstreerimine tsiteerimise kaudu — et kui juba mõtleja aforismides kirjutab, siis miks ei võiks me neid oma äranägemise järgi pruukida. Õudusega ootan, millal mõni spordikommentaator jälle elutargalt lausub: "kõik mis ei tapa, teeb tugevaks".
Samas ei tasu arvata, nagu oleks tõsiste filosoofide seltskonnas jõutud Nietzsche tähenduse osas ühtsele seisukohale. Nietzschet on peetud nii viimaseks suureks metafüüsikuks (Heidegger) kui ka postmetafüüsilise ja postmodernse mõtlemise algatajaks (Vattimo), nii varjatud kristlaseks (Jaspers) kui aaria rassi eelise põhjendajaks (Baeumler). Lootusetu oleks siinkohal kõiki käibivaid interpretatsioone üles lugeda — igal koolkond leiab Nietzsche pärandist oma tõlgitsust toetavaid fragmente. Lühidalt kokku võttes käivad põhilised vaidlused kahes küsimuses. Esiteks: kas Nietzsche kirjeldab pelgalt kultuurikriitikuna teda ümbritsenud nähtusi, jäädes rangelt fenomenide tasandile või peitub tema mõtlemises metafüüsiline pretensioon, soov oleva kõiksust seletada. Teiseks: millisest alusmõistest lähtudes tuleks Nietzsche filosoofiat kui tervikut interpreteerida (kui ta mõtlemine üldse on terviklik)? Probleem peitub selles, et Nietzsche on väitnud: “Ei leidu tõsiasju, vaid ainult interpretatsioonid”, kuid samas ka: “Võimu tahe on olemise sisim olemus”. Interpretatsiooni ja perspektivismi mõisteid rõhutades saame postmetafüüsilise, erinevust propageeriva Nietzsche, võimu tahte tähtsustamise korral aga metafüüsiku. Sellest otsustusest sõltuvalt saavad erineva varjundi ka teised mõisted, eelkõige üleinimene (Übermensch tähistab Nietzschel igal juhul inimese ületamist, seetõttu on eesti keeles käibiv üliinimene selge väärtõlge).
Teoses "Puuslikehämarus" nimetab Nietzsche ennast postuumseks inimeseks, väites: “Meid ei mõisteta kunagi ja siit ka meie autoriteet”. Mõni tõlgitseja on väitnud, et Nietzsche eksitab lugejat meelega, põimides oma filosoofiasse vastandlikke seisukohti. Tõepoolest — ka prohvetid ja oraaklid ei väida kunagi midagi selget, ehk Nietzsche sõnutsi: “Kõik sügav kannab maski”.
Nihilismi prohvet
1880-ndate aastate lõpuks omandab Nietzsche kõnepruuk tõeliselt prohvetliku vormi. Ta kirjeldab mis tuleb, jutustab meile kahe järgneva aastasaja ajalugu, määratleb ennast “katsetava vaimuna” ja“ennustajalinnuna, kes juba igasse tuleviku labürinti kotta ära on eksinud” jne. Tema ennustustes pole paraku palju rõõmustavat — tulekul on kriis, katastroof, kõigi seniste väärtuste langemine. Nietzsche nimetab seda protsessi nihilismiks. Nihilism on tema arvates paratamatu, kuna Euroopa kultuur suudab mõelda ainult lõppeesmärkide, lõppväärtuste kaudu (kas pole just Lääne inimesele ainuomane küsida "miks")? Nietzsche paneb hilismodernsele vaimsusele diagnoosi: ülemeelelised väärtused (Jumal, platonlik hüvesuse idee) langevad, mis viib kultuuri totaalsesse kriisi. Üritatakse küll kõrgemate väärtuste tühjaks jäänud kohta hädapärast täita (nt. materiaalsete väärtustega või demokraatiaga), kuid sellest pole abi — üleüldine "asjata"-paatos levib üle Euroopa, pannes nõrku hukkuma ning tugevamaid valimatult hävitama, seda mis ise ei hukku.
Siiski kumab Nietzsche visioonis ka rõõmsaid toone — nihilism ei pruugi tähendada apokalüpsist. Just nihilistlik katastroof viib inimese ületamiseni üleinimeses ning täiesti uue väärtustamise viisini. Kuidas see täpselt välja näeb ja millised on uued väärtused, selles osas prohvet meile selgust ei anna ja erinevad tõlgitsejad ragistavad tänaseni piike. Teoses “Nõnda kõneles Zarathustra” laseb aimata et üleinimene on messias ja Zarathustra temale eelnev prohvet. Igatahes nägi Nietzsche oma ülesannet nihilismi kiirendamises. Jumala surm ei tähenda, et kõik võtaksid nihilismi kohe omaks. Tuleb võidelda veel ka Jumala varjudega (vt. "Rõõmus teadus" § 108,125).
Kas häving on möödas või ees?
Nietzsche sünged ennustused on inspireerinud mitmeid tõlgitsejaid käsitlema 20. sajandi ajaloosündmusi nihilismi mõiste kaudu. Tõesti: kas polnud maailmasõjad seniste kandvate väärtuste luigelauluks, kinnituseks teesile "kui Jumalat ei ole, siis on kõik lubatud"? Kuid kuidas tõlgendada sõjajärgset aega? Euroopas ehitati edukalt üles heaoluriik, tagati üldised inimõigused, arendati pluralistlikku sallivust. Pole märkigi sellest, et universaalsete kõrgemate väärtuste puudumine (inimõigused jms. on universaalsed ju kokkuleppeliselt) uut hävingut külvaks. Kas ei meenuta meie tänapäev hoopis "Zarathustra" eeskõnes kirjeldatud viimseid inimesi? Ei liigsetele pretensioonidele, “aeg-ajalt veidike mürki: see toob mõnusaid unesid. Ja palju mürki lõpuks: siis on mõnus surra. Me oleme leiutanud õnne - ütlevad viimased inimesed ja pilgutavad silmi”. Francis Fukuyama arvab (vt. "Ajaloo lõpp ja viimane inimene"), et lääne demokraatia ongi just viimsete inimeste võidukäik ning kriisid on möödas.
Aga prohveti sõnu saab tõlgendada mitmeti. Nihilismi uurija Elisabeth Kuhn on teostanud Nietzsche nihilismi-ennustuste põhjal kronoloogilise rekonstruktsiooni. Kuhn lähtub Nietzsche väitest, et nihilism on kahe järgneva sajandi ajalugu ning Nietzsche enda nihilismi ajaloo periodiseerimisest. Tulemus on järgmine:
1. Ebaselguse periood — katsed vanu väärtusi konserveerida (1788-1850).
2. Selguse periood — mõistetakse (paljuski tänu Nietzschele) vanade väärtuste paratamatut hävimist (1850-1888).
3. Kolme suure afekti periood —põlgus, kaastunne, hävitus (1888-1988)
4. Katastroofi periood (1988-2088).[1]
Selle skeemi järgi oleme alles katastroofi perioodi alguses ning viimaste aastate maailmapoliitilised sündmused võiksid olla väikeseks eelmänguks saabuvale kriisile (mis võib tulla nii nafta lõppemise kui ökoloogilise kollapsi kaudu või veel tuhandel erineval moel). Aeg näitab, kas Nietzsche oli prohvet või hullumeelne sonija. Kuis suudakski inimlik mõistus vastu pidada, kui selle ees avaneb kogu Euroopa tulevik? Nietzsche oli muide oma mõtlemise ohtlikkusest teadlik. Aga kas sina oled juba valmis hukkuma kui Nietzsche ennustus juhtumisi täide läheb?
[1] Kuhn, E. Friedrich Nietzsches Philosophie des europäischen Nihilismus. Berlin, New York 1992. Tõlgendatud Nietzsche fragment on loetav: Nietzsche, F. Fragmente nihilismist. Akadeemia 2004 Nr. 8 (11[150] lk. 1820-21).
