Nii vähe vastuseid!
Lars von Trieri filmis "Manderlay" satub valge naine Grace linnakesse, kus ikka veel kehtib orjandus. Grace asub mustanahalisi orje vabastama ja demokraatiat jutlustama. Lõpuks aga tahavad neegrid vana korda tagasi ja ehk polnudki see nii julm ja ebaõiglane, kui Grace’ile alguses tundus.
Lars von Trier ise kirjutab oma filmi kohta järgmist: "On see järjekordne valm U.S.A-st? Ajalooline või mitte? Film või kõigest teater? Või lihtsalt antiameerikalik?... Nii palju küsimusi ja nii vähe vastuseid!"
Nendest ridadest kumab ühtaegu nii Trieri irooniline hääl kui ka maksimum, mida üks film võib intellektuaalses plaanis korda saata: panna inimesi mõtlema, küsimusi esitama ja ehk ka vastuseid otsima. Trier pole mitte ainult hea režissöör, vaid ka filosoof: ta nihutab paigast maatükke, mida justkui puutuda ei tohiks. Ja Trier teab, kuidas küsimused jõudsamalt esile tõusevad. Vaataja tähelepanu ei tohi hajutada liigse info ega visuaalsete efektidega: seega on taust tähistatud vaid paari dekoratsiooniga nagu teatris, kuid lisaks tuleb mängu kino relv täpsus: kaamera suunab vaataja pilku sinna kuhu parajasti vaja.
Nii "Manderlay" kui "Dogville’i" analüüsimisel on paljud läinud selle lõksu, et filmid kuuluvad Ameerika triloogiasse (triloogia kolmas osa alles valmib). Samas, isegi ajalooliselt pole tegu Ameerikale ainuomase nähtusega. Milline olukord valitses 19. sajandil näiteks Venemaal, Hiinas või Brasiilias? Kohti, kus endiselt lokkab orjandus, võib leida ka aastal 2006, ammugi siis 1930ndatel, mil toimub Trieri filmide tegevus... Kes on osake Aasia pisikestest nobedatest näppudest, kes aga rügab pangalaenu või liisingu pärast oma tervise tuksi – esimesel juhul on reeglina tegu inimese sundvalikuga, teisel juhul vabatahtliku orjusega. Hiljuti kuulsin sõna "uusrikas" kõige modernsemat tähendust – inimene, kel pole kaelas võlgu ega laene...
Trieri filmid on mõjuvad seetõttu, et nad on üldinimlikud – nad pole mitte süsteemisisesed, vaid süsteemiülesed.
Kas laisad ja juhmid tegelased elavad ka mujal kui Ameerikas? Kas on üldse olemas unistuste maad? Kas orjadel endil oli ka oma saatusega midagi pistmist? Kas meie, vabad inimesed, oskame oma eluga midagi peale hakata? Kas siis, kui ma olen vaene ja tahan ühiskonnaasjades sõna sekka öelda, peaks ma raamatukogus õppima või hoopis räppima, et minu hädades on süüdi teised? Või peaksin hoopis minema autosid põletama?
