Sihtasutus maksab menutoetust kõikidele kompaniidele, kelle teosed koguvad vähemalt 20 000 vaatajat. Preemiat hakatakse arvestama 20 001. vaatajast.

Preemiat ei maksta ametnike suva kohaselt, vaid seda sätestab sihtasutuse toetuste eraldamise põhimäärus. Toetuse mõte on, et tootjad teeksid filme, mis meeldivad rahvale.

"Summa on kümme krooni pileti kohta. Vähemalt nii on räägitud," ütleb Kristian Taska, kelle eestvedamisel sündis iseseisva Eesti suurim kassahitt "Nimed marmortahvlil".

Taska alustas filmitegemist hämaras tagatoas Tallinna kesklinnas, mille sisustus oli kõike muud kui uhke. Enamiku rahast andis riik, aga seda oli vähe. Õnneks leidus lahkeid sponsoreid. Eesti Raudtee remontis aitäh eest haiglavaguni. Info-Auto lubas tasuta masinad kasutada. Sõjavägi andis massistseenide osalisi, sooja sööki ning raadiosaatjaid. Jne, jne.

Kõige hullema variandina arvestas Taska, et peab võlgade katteks oma Kadrioru korteri maha müüma. Siiski lootis ta salamisi, et saab 100 000 vaatajat, kuid ei julgenud seda välja öelda, sest pelgas naerualuseks saamist.

Tegelikkus ületas kõik ootused. Film kogus kahe kuuga 136 171 vaatajat ning kisub rahvast jätkuvalt kinodesse. Taska räägib nüüd tõsimeeli 150 000 – 170 000 vaatajast.

Selline tulemus tähendaks vähemalt miljonit krooni riiklikku toetust. Sama masti summat, nagu sai suusataja Andrus Veerpalu valitsuselt olümpiakulla eest. "Nüüd võib tõesti juhtuda nii, et filmitootjast, kes käis kerjakotiga ringi, saab järsku "paha" kapitalist," muigab Taska.

Filmi Sihtasutuse peaekspert Jaak Lõhmus pole aga kindel, et Taskale nii palju makstakse. "Reeglite järgi võib ta saada tõesti miljon krooni ja isegi üle selle, kuid näiteks Rootsis ei peetud mullu sealsetest reeglitest kinni, sest ootamatult sai kümne vaadatuma filmi sekka neli kohalikku filmi ning sealse sihtasutuse eelarve läinuks muidu lõhki."

Sihtasutuse nõukogu esimees Tõnis Arro peab tõenäoliseks ja loogiliseks menutoetusele piirmäära kehtestamist, mis jääks samasse suurusjärku mängufilmile antava arendustoetusega (praegu 400 000 krooni, uues põhimääruses võib suureneda 500 000ni).

Lõhmuse sõnul saab Taska toetust alles aprillis või mais, sest tema film alles jookseb kinodes: "Otsuse kinnitab sihtasutuse nõukogu. Ja see ei ole kindlasti nii, et Taska võib minna Bali saarele puhkama. Ta peab kasutama raha uute filmide tootmiseks."

Kui filmitootjad detsembri keskel sihtasutuses kokku said, sosistasid mõned tagaselja vaikselt, et Taska teenib liiga palju. "Avalikult ei võtnud seda teemat keegi üles," märgib Lõhmus.

Seni on sihtasutus maksnud menutoetust vaid ühe korra: "Lepatriinude jõulude" tegijad pälvisid 250 000 krooni ning "Karu südame" tootjad 150 000 krooni. Kui arvestada nende vaatajate arvu (vastavalt 28 219 ja 22 326), siis maksti tookord isegi rohkem kui 10 krooni pileti kohta.

Sihtasutuse peadirektori Riina Sildose meelest on Taska miljonikroonise preemia ausalt välja teeninud: "Ta ületas vaatajate arvult isegi kõige metsikumad unistused. Võib öelda, et "Nimed marmortahvlil" ei kuulu mitte Eesti filmikultuuri, vaid lausa paranähtuste hulka."

"Saame miljon krooni hädapärast oma eelarvest välja käia küll," nendib Sildos. "Ja kui tekib probleeme, siis saame ehk tootjaga kokkuleppele, et maksame osa rahast 2004. aastal."

Taska tunnistab tagasihoidlikul moel, et näiteks reþissöör Elmo Nüganen pole tegelikult talle lubatud palka saanud. Ka paljud teised vajavad meelespidamist. Menutoetusega arvestati ka filmi suure reklaamikampaania tegemisel. Et piletiraha tasuks ära eelarve puudujäägid, tuli hankida vaatajaid ja seega filmi reklaamida. Reklaamikulud loodetakse katta aga menutoetusest. Taskal on töös ka kaks uut projekti. Esmalt põnevik tööpealkirjaga "Hirmu maja", mille üks lavastaja on tema isa Ilmar Taska. Selle tegemisel liitub "Nimed marmortahvlitel" meeskonnaga operaator Rootsist, kes oma eelmise tööga teenis Cannes’i festivali peaauhinna. "Tahan teha filmi, milles oleksid köitev kaameratöö, valgus ja kostüümid. Et seda saaks näidata häbenemata kogu Euroopas," märgib Taska jr.

Teiseks filmiks võib saada "Ümera jõel" Mait Metsanurga samanimelise raamatu ainetel. "Ümera mehed on Eestis sama tuntud nagu "Nimed marmortahvlil"," loodab Taska projektile edu. Stsenaariumi aitab kirjutada ei keegi muu kui Nüganen.

"Nimed marmortahvlil" saab ilmselt esimeseks krooniaja filmiks, mis plussi jõuab (loomulikult ainult erafirma kulutusi arvestades) ning näitab, et õige ning hea asjaga on Eestis võimalik ka filme tootes raha teha.

70–75 protsenti filmi tuludest saab Taska firma. Ülejäänu läheb kaastootjale Soomest. Tulude jaotus sõltub müügikohast. "Olime naiivsed ja lootsime, et saame Soomes 50 000 vaatajat. Kuid 12 000 – 15 000 saame kätte küll," usub Taska.

Kuigi enamiku "Nimede marmortahvlil" valmimiseks kulunud rahast andis Eesti maksumaksja, ei saa riik võimalikust kasumist sentigi. Ent seda ei oodatagi. Samamoodi makstakse otsetoetusi põllumeestele ja keegi ei küsi farmeritelt kasumiosa, kui saak erakordselt heaks osutub.

Järgmise Eesti mängufilmina linastub veebruari lõpus Rando Pettai komöödia Maiest ja Valdurist. Seal ulatub erafinantseering koguni pooleni filmi eelarvest, niisiis on tegijate risk Taska omast märksa suurem.

"Nimed marmortahvlil" tootmiseelarve, mln kr

Eesti Filmi Sihtasutus

9,0

Kultuuriministeerium

1,9

Kaitseministeerium

1,0

Kultuurkapital

0,5

Eesti Televisioon

0,5

Soomlased, s.h filmi sihtasutus ja TV

3,5

Taska Productions

ca 2

allikad: Eesti Filmi Sihtasutus, Kristian Taska

"Nimed marmortahvlil" on kogunud üle 136 000 vaataja. See tähendab, et Eesti riik maksis igale vaatajale peale 95 krooni. Tegemist on märkimisväärselt hea tulemusega: mõne aasta tagune film "Lurjus" nõudis maksumaksjatelt üle 2000 krooni iga vaataja kohta.