Tihtipeale küll inglise keelt ei osata, aga kohe leitakse keegi, kes oskab. Ja juttu meil jagub. 

Esimeses külas, kus pidama jääme, otsib külavanem (kes võõraid keeli ei räägi) üles küla notari Ferenc Rozsahegyi, kes on kõva käsi saksa keeles. Uskumatu usinusega hakatakse meie eest asju ajama, samal ajal meid jaheda mineraalveega turgutades.

Hetke pärast on notaril telefoni otsas inglise keelt kõnelev turismiärimees László Schuster. Tema lubab rääkida nii Ungarist kui inimestest, aga järgmisel päeval, sest sel päeval on tal veel paarisaja kilomeetri kaugusel pealinnas äriasju ajada. Ta üritab telefoni teel kätte juhatada ka oma väikese pansioni keerulise nimega linna Satoraljaujhely külje all.

Lahke mõisahärra

Järgmisel päeval sõidab László Schuster, tüüpiline väikeettevõtja Ungaris, oma minibussiga spetsiaalselt meie pärast pealinnast mõisapansionisse, et oleks keegi, kes seletaks kohaliku piirkonna häid omadusi ja viiks kauged külalised väikesele ringsõidule.

László ajalooline ekskurss algab mõni aasta tagasi ostetud mõisahäärberi keldrist - esinduslik kivivõlvidega jahe ruum on sisustatud sepiste ja Tokaj veininäidistega. (Kuskilt nende varjust ilmub välja perenaine ja ülihea marjakook!) 

László sissejuhatav jutt viib meid Batu-khaani aega. Siis tungiti idast Euroopasse ja laastati kogu maa. Ungari aladele hakkas saabuma itaallasi, kes tõid kaasa viinamarjad. 800 aastat tagasi olid olemas esimesed veinikeldrid ja seal käärinud väärt valuuta eest saadi vahetuskaupa mujalt Kesk-Euroopast ning põhja poolt. 500 aastat tagasi aga astusid Ungari aladelt läbi kreeklased ja tõid kaasa brändit. Sellest sündiski lõpuks magus naps, mida teame Tokaj veini nime all.

László peab ajaloolise Ungari veinide õitseaja peamiseks põhjuseks juute, kelle kauplejavõimed on laialt tuntud. Ülemöödunud sajandil oli Tokaj vein Põhja-Euroopas ja Venemaal kõige hinnatum õukonnajook just tänu juutidele, arvab László. Pärast Teist maailmasõda aga enam juute pole.

Praegu üritavad kohapeal veine valmistada prantslased, kuid on isegi veinitööstureid Jaapanist ja Hongkongist.

László poolt tipptasemel korda tehtud häärberi raamatukogus on suur vanaaegne gloobus, nagu mõisnikel ja maadeavastajatel. Puhketoas laiutavad piljardilaud, nikerdatud nuppudega malelaud ja leiab ka mugava nahktugitoolidega sigarinurga.

Teise korruse terrassilt saab nautida tüüpilise plantaatori vaadet silmapiiri või mäenõlvadeni jooksvatele viinamarjaridadele. Siin meeldib László'le oma valdustele pilku heita.

Mõisapidaja loetleb välismaalasi, kes tema juures majutust on otsinud, ja saab tulemuseks, et peale 99% siseturistide on tal olnud klientideks ka korra soomlased ja paar korda prantslased. Rohkem pole tal inglise keelt väikeses pansionis Slovakkia piiri lähedal vaja läinud.

Siis juhatab László meid kokku veinikaupmehest nimekaimuga. László number kaks, isand László Babits, juhatab meid väidetavalt m aakonna sügavaimasse keldrisse, kuhu tuleb laskuda tervelt 36 meetrit. Leidlik farmer on loomult leiutaja - ta on konstrueerinud trepikäsipuusse toru, nii pole vaja veini mööda treppe alla vedada, vaid saab torust lasta otse keldris asuvasse villimisruumi.

Rõsketes keldrikäikudes ei jõua Babits kuuma suve ära kiita. Palavad ilmad üleval maapinnal on tulnud veinile ainult kasuks - enne oli üsna vihmane kevad ja praegu viinamari kasvab, nii et mühiseb, seega võib oodata head saaki.

Viinamarjaväljadele võtab Babits tööle korjajaid põhiliselt Slovakkiast. Sügisel läheb lahti kõvem korjetöö, praegu keset suve saab pere ise hakkama - lapsed käivad viinamarjavõsusid lõikamas ja peremees tegeleb vahetevahel villimisega. Slovakkidele maksab babits ligi 150 krooni päevas. Kohalikele see number just magneedina ei mõju.

Purjetaja mägedest

Regeci külas, mis on Tokaj viinamarjapiirkonna üks paljudest väikestest mägiküladest, leiame mäenõlvalt kena pansioni, mille ees loeb raamatut selle asutuse pealtnäha ainuke puhkaja - Ildikó Csöregh. Ta on tulnud mägede rahu nautima koos kolme lapsega.

Pansioni ainuke klient osutub endiseks kuulsaks Ungari purjetajaks, kes võistelnud ka Tallinnas Hea Tahte Mängudel ja mäletab Eestit hästi.

Ildikó Csöregh kiidab ungari mägikülade loodust ja rahu ja et turistid siin eriti ei käi.

Meil soovitab ta järgmistes külades kindlasti kõrgele mäkke ronida. Sest siinsetes mägedes on vanu kindlusi, mis on üsna hästi säilinud ja vaatamist väärt. vaeva ka suurt nägena ei pea - laisemad saavad autoga poolde mäkke sõita, et siis ainult viimased tõusumeetrid ise vallutada. Omal ajal kaitses see ahelik Euroopat Türgi impeeriumi eest ja läbistas kogu Ungarit, mis oli lõunast pooleldi türklaste võimu all.

Mäed on Ildikó arvates Ungaris madalad, millega me ei saa nõustuda.

Kuulsa purjetaja soovitusel ronime järgmises külas kõrgele mäele ja vaatame all laiuvale tasandikule, kust jooksis kunagi Türgi impeeriumi piir. Silmapiirini laiuvad praegu viinamarjaväljad. Ja nende vahel kobaras väikesed punaste kivikatustega külad.

Budapesti eesti keel

Uskumatust Ungari lahkusest veidi uimasena maandume Ungari-külaskäigu viimasel päeval pealinnas Budapestis, kuhu kaugelt ääremaalt Tokajst on vaid mõni tund autosõitu - kiirteed läbivad kogu maad ja seal kihutatakse nagu Saksamaal.

Budapesti suurlinlik liiklus neelab meid mõneks tunniks, kuid närime end kaardi abiga sellest segadusest välja ühte tüüpilisse pealinna magalarajooni, kus paneelmajad on veidi suuremas mastaabis kui Lasnamäel või Annelinnas. Seal asub me öömaja.

Kesklinnas kohtume ka ettekavatsetult kolme Ungari tüdrukuga, kes räägivad sulaselget eesti keelt.

Kuna Tartu ja Ungari ülikoolide vahel käib aktiivne tudengivahetus, pole vastastikused keeleoskajad enam nii haruldane nähtus kui näiteks Tšehhis.

Siseneme ühte pealtnäha kahtlasesse urkasse, kus kangialuse seinad täis soditud ja eesruumis istuvad kulunud diivanil kaks kahtlast nahkvestides tüüpi. Kõrtsi nimeks on Szimpla - väga popp koht Budapesti noorte seas, kinnitavad nagu ühest s uust kolm eesti keelt rääkivat tudengit Ungarist: Boglarka Janurik, Anikó Kiss ja Borbala Barnahazi.

Janurik käis Soomes ja kuulis seal eestlasi rääkimas eesti keelt - talle tundus, et see on nii ilus keel, et peaks ise ka selgeks õppima. Praegu saab ta eesti keelt kasutada näiteks internetis Eesti tuttavatega lobisedes.

Barnahazi viis eesti keele juurde samuti kohtumine eestlastega. Tema leidis eestlased Prahast, ühest suveülikoolist.

Anikó hakkas alguses õppima soome keelt ja sealt polnud enam pikk samm eesti keele juurde. Temagi räägib soravalt.

Kui jõuame tüüpilise küsimuse juurde - mis eristab eestlasi ungarlastest -, jõuame ka tüüpilisele järeldusele: eestlased on tundevaesemad või nad vähemalt ei näita ungarlastele välja, mida tegelikult tunnevad.

Kui jutud räägitud ja kõrtsist välja tänavale astume, on madjarid meile juba takso ette tellinud. Meil pole vaja taksojuhile midagi seletada - Ungari tudengid on kõik talle ära rääkinud ja püüdlik sohver teab, mida teha - kihutab kõvasti kiirust ületades inimtühjadel tänavatel otse meie hotelli juurde äärelinnas. Arvega ta ei peta.