NO99 Valimiskool. Kolmas õppetund. Erakondade rahastamine

Eesti Ekspress avaldab valimisteni jäänud nädalatel kaheksas jaos Teater NO99 õppetükke poliitikast.

Tere. Eelmise valimiskooli lõpetasime küsimusega: “Kuidas sai demokraatlikust Isamaaliidust ja väga demokraatlikust Res Publicast täiesti ebademokraatlik IRL?” Põhjus oli selles, et mõnel mehel oli rohkem raha kui mõnel teisel. Ja see viibki meid tänase valimiskooli teemani, milleks on: “Kuidas maksta kinni üks erakond?” Kuna teema on kõigi parteide jaoks kõige olulisem, peatume sellel pikemalt.

Kui palju üldse raha vaja on? Võtame näiteks eelmised Riigikogu valimised. Keskerakond kulutas ametliku aruande kohaselt reklaamikampaaniale umbes 45 miljonit krooni, Reformierakond 32 miljonit, IRL 20 miljonit, Sotsiaaldemokraatlik erakond 8 miljonit. Kokku rohkem kui 100 miljonit krooni. Kui need 100 miljonit moodustuksid sajakroonistest, saaksime 80meetrise torni – sama kõrge kui Olümpia hotell.

Kuid see on ainult jäämäe ­veepealne osa. Parteide kampaaniaid ellu viinud inimesed väidavad, et suurem osa valimiskuludest arveldatakse jälgi jätmata sularahas ning et tegelikult kuluvad summad on umbes kolm kuni viis korda suuremad. Seega kokku: Tallinna teletorn.

Kuid lisaks kampaaniale on erakonnal ka igapäevased kulud. Igas erakonnas on peasekretär, keskkontor, maakondlikud arendusjuhid jne jne. Töötavad nad partei jaoks vabatahtlikult? Loomulikult mitte. Kõik need tublid inimesed on ära teeninud vähemalt Eesti keskmise palga. Lisaks tuleb korraldada noortekogude läbud ning kindlustada rahaline tugi neile erakonnaliikmetele, kes avatud tööjõuturul kunagi läbi ei löö.

Kui palju raha siis üks erakond vajab? 2008. aastal oli näiteks nii Reformi- kui ka Keskerakonna tulu umbes 30 miljonit krooni. Kuid täna teame, et tegelikult voolab ühe suure erakonna kassast läbi keskmiselt viis korda suurem summa. 150 miljonit krooni, ligemale 10 miljonit eurot. Selle raha eest saaks tänaste kinnisvarahindade juures osta Vormsi saare.

Kust see raha tuleb? Õige vastus on: suures osas Eesti maksumaksja taskust. Iga kvartali esimese kuu viiendal päeval kannab riik parlamendis oleva partei arvele summa, mis sõltub selle partei kohtade arvust Riigikogus. Iga koht on väärt umbes 900 000 krooni aastas. Mida rohkem kohti, seda rohkem raha. Seega: nähes tänaval valimisplakatit, siis teadke, et sellel oleva inimese igapäevased kulud, aga ka plakati trükkimise olete kinni maksnud teie. Samas on see loogiline, sest ka valimislubaduse täitmise maksate ju lõpuks kinni just teie.

Miks maksab riik igal aastal erakondadele umbes 90 miljonit krooni? Vaatame ajalukku. 2003. aastal võidab valimised uus jõud poliitikas – Res Publica. Vähem kui pool aastat pärast võimulesaamist tõstavad nad senise riigi toetuse mitmekordseks. Miks? Ühelt poolt oli vaja kinni maksta valimiskampaania ajal tehtud võlad. Teiselt poolt aitas rahastamise sidumine kohtade arvuga parlamendis välistada veel mõne uue tulija turuletulekut. Avalikkusele ütleb Res Publica, et nüüd pole erakondadel enam ettevõtjate käest vaja raha küsida. See on loomulikult vale. Erakonnad suurendavad oluliselt oma personali, pealegi ei suuda riigieelarveline toetus katta korraliku valimiskampaania kõiki kulusid ega rahuldada poliitikute ahnust. On selge, et rahastamisallikaid on veel vaja. Millised need on?

Esiteks loogiline ning normaal­ne lahendus: erakonna kulud maksavad kinni erakonna enda liikmed. Tõepoolest, mitmel parteil on liikmemaks, umbes paarsada krooni aastas, kuid loomulikult sellest ei piisa. Keskerakonnas peab iga Riigikogusse pääsenu eraldama tänutäheks oma koduparteile iga kuu seitse protsenti palgast. Kuid ka sellest ei piisa.

Teine võimalus. Normaalsed äritegevuse intensiivistamiseks mõeldud meetmed: laen, krediit, võlakirjaemissioon, bartertehingud, frantsiis jne. Alates Res Publicast on levinud veel üks äriski tavaline töömeetod: kulutatakse, kuid ei maksta ehk jäädakse võlgu.

Ja lõpuks kolmas, kõige suurem, levinum ja kasulikum võimalus. Raha tuleb erakonda ettevõtetelt ning rikastelt sponsoritelt.

Üks osa annetajatest teeb seda avalikult. Näiteks umbes aasta tagasi kandsid kolm slovaki ärimeest Milan, Pavel ja Peter Keskerakonna kontole üle kokku 1,4 miljonit krooni. Kõrvalmärkuse korras: Slovakkia asub Eestist umbes tuhande kilomeetri kaugusel kagus, Tatra mägede ja Doonau tasandiku vahel. Aga see selleks. Küsimusele, miks toetavad slovakid Keskerakonda, vastab partei aseesimees Ain Seppik nii: “Ma ei tea seda. Annetab, kes tahab.” Hiljem mõistatus lahenes – tegemist oli Keskerakonna juhi Edgar Savisaare hea sõbra Alexander Kofkini semudega.

Suur osa annetajatest soovib aga annetust teha salaja. Probleemi lahendamiseks pakuvad erakonnad mitmeid pakette. Näiteks varjatud arvete süsteemi: Farmaatsiatehas ostab ajalehes Kesknädal 50 000 krooni eest reklaami. Reklaam ei ilmugi, kuid raha tagasi ei nõuta. Või teine näide: Pärnumaal reklaamis üks ajaleht Mart Viisitamme, aga kes oli lehe väljaandmise taga, ei tulnudki kunagi välja. Tüüpiline vastus kritiseerijatele on sel puhul laiutada käsi ja nentida: “Kui keegi tahab ise meid väga reklaamida, siis…”

Levinud on ka nn sidusorganisatsioonide kasutamine. Ülekannet ei tehta sel juhul mitte partei, vaid partei sidusorganisatsiooni ehk tütarfirma arvele. Viimase ebaeetilisele tegevusele viitab reeglina mõne eetilise riigitegelase nime kasutamine: näiteks Jüri Vilmsi Sihtkapital Keskerakonnal, Konrad Adenaueri Fond IRLil või Friedrich Naumanni Fond Reformierakonnal. End ausa uue tulijana reklaaminud Res Publica säärast salatsemist ei sallinud. Nende tütarfirma nimi oli otsekohene OÜ RP Majandustegevus.

Siinkohal teeme pausi. Jätkame nädala pärast. Siis õpetame tuntumaid koode, kuidas Eesti erakonnad ettevõtjatelt raha küsivad.

Põhineb vestlustel mitmete suurärimeeste ning parteide tagatubade liikmetega.

“Valimiskool” on Teater NO99 poolt 2010. aasta kevadel loodud videoloengute formaat Eesti poliitikast. Kõik loengud on üleval YouTube’is, otsisõna “Valimiskool”.