Noh, kino peab ka saama
Suuri telereid on elektroonikakauplused täis, kuid kõik nad näitavad pilti 16 : 9 formaadis, mistõttu kinolinale mõeldud 21 : 9 külgede suhtega filmi neilt vaadates tuleb leppida mustade äärtega ekraani üla- ja alaosas või kärpida ära horisontaalsed servad, et ekraan pildiga täita.
On alles jurakas
Sain sellise au osaliseks, et mulle lubati ligikaudu
60 000 – 65 000 krooni maksev Philipsi 21 : 9 formaadis Cinema teler koos helisüsteemiga proovimiseks. Koos helisüsteemiga peaks komplekti hind jääma 100 000 krooni lähedusse.
Kodus telerit üles seades sai mulle aga selgeks tõsiasi, et selle jaoks peab vist olema ikka väga suur tuba – 56tolline ekraan on ähvardavalt suur. Seadsin teleri kõige pikema ruumi ühte otsa, kujutades ette, et teises otsas istudes, viie meetri kaugusel on siis paras suurt tehnikaime nautida.
Filme vaatama asudes nihkusin aga telerile üha lähemale. Peamiselt seetõttu, et nii kaugelt vaadates ei ole 1080 p kõrglahutusega videost mingit tolku, sama hästi võiks DVD-kvaliteedis liikuvat pilti kaeda. Miks lasta pikslitel raisku minna?
Ekraani lahutus on seadmel 2560 x 1080, kuid ega sellest suurt kasu pole, kui 21 : 9 formaadis filme vaadata, kuna BluRay plaatide maksimumlahutus on 1920 x 1080 pikslit. Tekib küsimus, et kuidas siis 21 : 9 film BluRay peal olema peaks? Aga väga lihtsalt, mustade äärtega üleval ja all.
Kokkuvõttes kasutatakse 1080 p pildilt ainult keskmist osa ja tõmmatakse see üle teleri, et täita kogu 21 : 9 ekraan pildiga. Ilmselgelt pole siis ju vaja nii kõrget lahutust, kuid kui BluRay formaadis film peaks olema ilma mustade äärteta ehk ehtsas 16 : 9 formaadis, siis saaks seda selle teleriga vaadata ilma piksleid kaotamata. Sel juhul jäävad muidugi ekraani vasakusse ja paremasse serva tumedad ääred.
Ambilight kohustuslikuks
Pärast seda, kui tõden, et Philipsi leiutatud Ambilight-tehnoloogia on väga tore asi, tunnen kurbust, et see on nende poolt patenteeritud ja seetõttu väga vähe levinud. Kui korra Ambilighti näed, siis pole sa enam endine – ma ütlen.
Äärtest seinale kuvatav taustavalgus teeb selle 21 : 9 televiisori kümme korda paremaks, ja ma ei tee nalja. Vaatasin vana head atmosfäärset filmi nimega “Blade Runner” ja vaatasin aeg-ajalt ka ilma taustvalguseta – vahe on, justkui vaataks filmi heliga või ilma.
Seda on raske sõnadesse panna, kuid Ambilight teeb selle telekaga ruumist alles tõelise kinosaali. Lisaks väsivad silmad taustavalguse tõttu tunduvalt vähem. Kui vaatasin 21 : 9 telekast sõpradega filmi ja korra kiusamise mõttes taustavalguse kinni keerasin, võis toast kuulda ehmumist ja kurbust väljendavaid ohkeid.
Väga tore oleks, kui kõigil maailma teleritel oleks Ambilight – oleks inimesed kohe rõõmsamad ja puha.
Muuks kõlbab ka
Sisendeid ja väljundeid on teleril piisavalt. Ühendasin testklippide jaoks teleri arvuti järele, üle HDMI ühenduse. Arvutiga saab seade hästi läbi – kusagil menüüdes on isegi valitav nn arvutirežiim, mis teeb pildi pastelsemaks ja silmadele lähedalt talutavamaks. Muidugi pole eriti mõistlik osta endale üle 65 000 krooni eest kuvarit, kuid arvutist filmide vaatamine töötab hästi.
Ka tavalise telepildi vaatamine on talutav, kuigi kindla peale muutub ajapikku häirivaks tõsiasi, et 4 : 3 suhtega tänapäevane telepilt laseb suurel osal ekraanist raisku minna. Mulle meeldiks, kui telepildi kõrvale oleks võimalik kuvada pisikesi rakendusi, nagu ilmateade, börsiinfo või uudistevood – nimekiri võiks olla lõpmata pikk. See aga ei ole võimalik.
Pildiparandust on teleril päris palju. On võimalik värve kirkamaks muuta, kontrasti parandada ja ka lasta teleril kaadreid vahele arvutada. Mõnede uute ja rajude filmide puhul on need isegi toredad lisad, kuid mingi hetk rikuvad nad elamuse juba ära.
Tulles tagasi “Blade Runneri” juurde, pean mainima, et seda filmi vaadates keerasin võimalikult palju parandustehnikat kinni, sest need tegid filmi kuidagi odavamaks ja rikkusid atmosfääri ära, atmosfääri, mida võib-olla Ridley Scott just taotles filmi tehes. Samas on tore, kui need pildi kirjuks tegemise lisad olemas on.
Helisüsteem samuti tasemel
Telerit müüakse ka komplektina koos Philipsi 7.1 helisüsteemiga, mille samuti oma korteris üles seadsin. Meeldiv üllatus oli see, et kui olin kõlarid ära paigutanud, juhtmed resiiveri järgi ühendanud ning muusika prooviks mängima panin, oli heli täiesti paigas.
Süsteem esitas n-ö karbist võttes kõiki sagedusi just parasjagu ja täitis kõik kõlarid ilusti ka stereoheli allikast.
Hiljem avastasin filme vaadates väikesed krõpsud, mis käisid kõlaritest läbi, kuid nende allikat ma ei suutnudki kindlaks teha. Ühendus arvutiga oli optilise kaabli abil ning voolukõikumisi korteris justkui ka polnud. Õnneks see häirima ei hakanud ja kokkuvõttes olin kurvem kõlarite kui teleri tagasi andmise pärast.
