Nokkloom - ei lind ega roomaja

Pardi nokk ees, kopra saba taga - nokkloom on juba esimesel pilgul kummaline elukas ja sama kummalised, nagu selgub, on ka tema geenid.

See Austraalias elav algeline imetaja on järje­kordne olend, kelle genoomi (kõigi ­geenide komplekti) on teadlased üksipulgi läbi ­uurinud ja avaldanud tulemused teadusajakirjas Nature.

Geenikaart kinnitab, et just nagu nokklooma välimus ja elulaad on ka tema geenid otsekui segu imetajate, lindude ja roomajate omadest.

Nokkloom arvatakse imetajate sekka, sest tal on karvakasukas seljas ning ta toidab poegi piimaga. Ent piim ei välju nisadest, vaid nõriseb niisama läbi kõhunaha. Ja poegi ta ei sünnita, vaid muneb nahkse koorega mune. Sarnaselt mõnede roomajatega on isasloomal mürginäärmed: tagakäpal asuvast astlast saadud "süst" teeb kõva valu inimeselegi.

Nokklooma genoom aitab teadlastel imetajate põlvnemist paremini mõista. "See on meie pilet minevikku, aega, mil imetajad veel munesid," ütles ligi sajaliikmelise rahvusvahelise uurimisrühma üks juhte Chris Ponting Oxfordi ülikoolist.

Läbi uuritud geenid kuuluvad üheleainsale isendile, emasloomale nimega Glennie.

Geene on nokkloomal umbes kolmandiku jagu vähem kui inimesel. Üllatavalt palju on tal aga lõhnatundmisega seotud geene, mis peamiselt vee-elulise looma puhul on üsna ootamatu.

Teadlaste arvates tajub nokkloom hästi vees lahustunud aineid ning kasutab seda võimet orienteerumisel ja toidu hankimisel.

Edasi on teadlastel kavas üksikasjalikult kõrvutada nokklooma genoomi teiste läbiuuritud imetaja- ja roomajagenoomidega. See töö aitab loodetavasti paremini aru saada ka meie endi genoomi kujunemisest, ehitusest ja talitlusest. Lootust on hakata paremini mõistma ka imetajatate immuunsüsteemi tööd korraldavaid geene ja leida sedakaudu uusi võimalusi inimesi kimbutavate haigustega võitlemiseks.

"Nokklooma genoom annab meile kätte suurema pildi kui inimesele lähedasemate imetajate oma," kiidab saavutust uurimisrühma kuulunud Louisiana ülikooli bioloog Mark Batzer.

Nokkloom on tõeline ürgimetaja, veelgi ürgsem kui kukkurloomad, ja kuulub koos sipelgasiiliga ainupiluliste seltsi. Inimese ja nokklooma viimane ühine esivanem elas kindlasti enam kui 160 miljonit aastat tagasi.

Kui esimesed nokkloomatopised paarisaja aasta eest Euroopasse toodi, arvasid mõned loodusteadlased esmalt, et tegu on osava pettusega. Briti Muuseumi zooloog George Shaw olla lausa kääridega noka serva kallal urgitsenud, et arvatavaid kinnitusniite leida.

Isane nokkloom kasvab umbes poole meetri, emane 40 sentimeetri pikkuseks. Kui palju neid olendeid Austraalia idarannikul ja Tasmaania saarel elab, ei olegi täpselt teada. Ohustatud liigiks nokklooma igal juhul ei peeta.