Noole fännide viimane suvi

Erki Noole tegemised on tema truid toetajaid kümme aastat vaimustanud ja masendanud. Aga nüüd on sellel lõpp – suures koosseisus Ateenasse kogunenud fännklubi tuli siia hüvastijätureisile.

Viimased kümme aastat on Erki Noole Fan Club truult oma iidoli jälgedes käinud – Sydneys, Sevillas, Budapestis, mitmeid kordi Götzises. Nad on kulutanud miljoneid kroone ja kümneid miljoneid närvirakke, seisnud ühtviisi andunult Noole kõrval nii teivashüppes saadud nulli kui ka Sydneys võidetud kuldmedali ajal.

Tänavune suvi jääb neile viimaseks selliseks. Nool on teatanud, et lõpetab pärast Ateenat tippsportlase karjääri kümnevõistlejana. Noole fännklubi tuli siia jumalaga jätma.

Üks klubi liidreid Jüri Tiitus oma abikaasa Katriniga on viimased viis aastat kõik oma puhkused planeerinud kümnevõistlejate kalendri järgi. Nende üheksa-aastane poeg Erik on Noole fännina üles kasvanud. Nad on näinud kümneid võistlusi ja kulutanud sellele terve varanduse. "Ma ei ole raha kokku arvestanud – kindlasti on seda rohkem kui miljon krooni," arvab Jüri Tiitus. "Aga eks tuleb pikemaid tööpäevi teha. Rohkem teenida."

Sellesse tuumikusse, kes kümme aastat Noolt kõikjal saatnud, kuulub mõnikümmend inimest. Kõiki fänne kokku lugeda on aga võimatu – Tiitus arvab, et tuhatkond inimest on erinevatel võistlustel Noolt toetamas käinud.

Miks nad seda kõike teevad?

"Miks üldse inimesed elavad ja rõõmu tunnevad?" küsib Noole fänn Mati Märtson vastu. "See on ju mõnus! Hea sport, soe päike, isegi õlu on odavam kui Tallinnas vanalinnas!"

"Inimesed tõesti nutsid!"

Tegelikult ei ole kõik võistlused nii helged. Noole fännide unustamatuim kogemus on muidugi Sydney olümpiamängud. Pärast kurikuulsat kettaheidet seisid nad kaks tundi hinge kinni pidades tribüünil. Kümned inimesed helistasid Tallinnast, et teada saada, mis Austraalias otsustatakse. Kuid Sydneys olijad ei olnud neist targemad. "Seda ei unusta mitte kunagi keegi, kes seal kohapeal oli. Sellist üleelamist...," Jüri Tiitus mõtleb pikalt ja raputab pead, "ma ei tea, et oleks kunagi olnud minu elus ka millegi muuga seoses."

Kurval lool oli ilus lõpp ja kettaheide loeti siiski sooritatuks. Aga Tiitus tunnistab, et mingit suurt rõõmujoovastust ta ei tundnud. "Ma ei suutnud lihtsalt ka veel 1500 meetri jooksu ajal aru saada, mis täpselt toimub. Me olime kaasaelamisest tühjad. Väga kummaline oli see asi."

Tiituste sõnul on kogu asja üdi selles, et fännid seisaksid sportlase kõrval ka rasketel aegadel. „Tuleb koos temaga terve puud soola ära süüa. Fänniks olemine ei käi nii, et paned kollase särgi selga ja saabud staadionile.“

Üks raskemaid hetki, kui Erki Nool oma fännide toetust vajas, oli 1999. aastal Sevillas. Kakssada inimest oli kohale sõitnud, et vaadata, kuidas eestlane kulla võidab. Peakonkurent Tomas Dvorak lõpetas teivashüppe 4.60ga. Kõigile oli sel hetkel selge, et Nool on võidumees – vaja vaid algkõrgusest üle saada. Kuid Nool sai teivashüppes nulli. "See oli tõeline masendus," meenutab Jüri Tiitus. "Inimesed tõesti nutsid."

Erkile jõudu juurde

Kaks nädalat pärast Sevillat toimus võistlus Prantsusmaal Talence’is. Fännid said aru, et just nüüd on hetk, kus nende iidol vajab enim nende tuge. Nad tellisid tšarteri ja lendasid kohale. See ei olnud neile jälle üks rahulik võistlus – Nool sai jõuga punnitades kõrgushüppes üle alles kolmandal katsel – kuid keegi ei kahetse seda minekut.

"Erki on nii emotsionaalne. Ta sai meist jõudu juurde," ütleb Katrin Tiitus veendunult. Ja tõsi - hiljem on Nool öelnud, et mõtles tookord enne viimasele katsele asumist ainult sellele, kuidas terve lennukitäis eestlasi on tema pärast kohale sõitnud.

Kui see juhtum välja arvata, et saabu Noole fännid tavaliselt kohale suure pundiga. "Me oleme üritanud seda kuidagi organiseerida, aga see on olnud võimatu. Igaühel on erinevad majanduslikud võimalused, kuidas kohale tulla ja kus elada. Ööbimispaiku on tõesti telgist kruiisilaevani." Praegugi elavad Tiitused koos Tea kirjastuse juhi Silva Tomingaga näiteks hoopis Ateenast väljas – Aigina saarel.
“Aga see ei tähenda, et me muidu midagi koos ei teeks," seletab Jüri Tiitus. "Kui on vähegi võimalik, siis õhtuti kogunetakse kuhugi." Götzise õlletelgis on eestlased juba tuntud kunded – igal aastal istutakse seal hilisööni koos ja pidutsetakse, ka Nool ise katsub alati sealt läbi astuda. Need, kes parasjagu ei saa võistlustele kaasa sõita, vaatavad seda koos kuskil kodumaal. Ja aasta lõpul korraldab Fan Club suure peo.

Armastatud kõigi seas

Kui Noole üks aastatepikkusi rivaale Roman Sebrle Ateenas kuuli tõukama asub, kargavad Noole fännid püsti ja kukuvad plaksutama. Õnnestunud tõuge kutsub esile juubeldused.

Eesti juubeldajate seas on ka kaks sakslast – Noole fännklubi ammused tuntud liikmed Angelika ja Thomas Kocher. "Kümnevõistlusel ei mõtle sa rahvuse peale," seletab Thomas Kocher. "Sportlased ei võistle siin teineteisega – nad võistlevad iseendaga."

Seetõttu on Noole fännid alati armastatud ja hinnatud toetajaskond kõigi – isegi korraldajate – seas. Ateenaski kolisid nad kaugushüppe ajal vippide sektorisse, et võimalikult hästi näha, ja korraldajad ei tulnud neid ära ajama. "Nad said aru, et meie ei pea küll selles sektoris olema, kuid et oleme tiitlikaitsja fännid," ütleb Silva Tomingas.

Vahel on sportlased, kellel staadionil palju toetajaid taga pole, lausa Noole fänniklubi palunud, et eestlased käteplaksu ja hüüetega neid tagant ergutaksid. Noole fännid ei ole kadedad. "See ei ole nagu vormelis, et kui keegi Schumacherist mööda sõidab, siis vilistatakse. Ei, meie toetame peale Noole ikka ka kõiki tema ümber. Kogu kümnevõistlust," märgib Jüri Tiitus.

"Mõned on öelnud, et meie oleme neid paar korda väga sandist olukorrast välja aidanud," lisab Tomingas.

Sedasi on fännid aastatega tuttavaks saanud paljude kuulsate kümnevõistlejatega – Tomas Dvoraki, Jon Arnar Magnussoni, Lev Lobodiniga. "Tulin Praha kaudu Sebrlega ühes lennukis, ajasime pikalt juttu," ütleb Jüri Tiitus.

Nüüd saab see läbi

Aga eelkõige on nad kohal siiski Erki Noole pärast. Ja kuigi meie legendaarsel kümnevõistlejal on peale Indrek Turi ja Kristjan Rahnu veel noort järelkasvu, ei tea Noole fännid praegu, mis neist edasi saab ja kas nad edaspidi kedagi teist toetama hakkavad. "Erki on meile aastaid olnud personaalselt nii lähedane – ta on nii hea suhtleja, saab kõigile kergelt omaks. Palju raskem on olla kellegi fänn, kellel sellest sooja ega külma ei ole."

Ka Angelika ja Thomas Kocherile on Nool südame külge kasvanud. "Meid vaimustab tema isiksus, võitlejatahe," räägib Thomas, kes esimest korda nägi Noolt võistlemas 1994. aastal Pariisis. Sellest ajast peale on ta Noole jälgedes terve Euroopa läbi käinud – ainult Austraaliasse jäi sõitmata. "Ja see murdis peaaegu me südamed, et me seal ei saanud olla," lisab Angelika.

Sakslastele on see hüvastijätureis. "Mitte keegi ei saa pärast teda enam kunagi olla meie jaoks nii eriline ja tähtis. Me oleme alati mõelnud, mis saab siis, kui Nool lõpetab – ma arvan, et järgmisi võistlusi vaatame kodus telekast."

Pekingi olümpiale ei ole ka eestlased praegu mõelnud. "Me oleme tegelikult väsinud natuke sellest kõigest," ütleb Jüri Tiitus. "Nagu öeldud – vähemalt viis aastat oleme kõik oma puhkused selle järgi planeerinud..." Tiitus vaikib ja vaatab staadionile.

"See oli üks väga kihvt periood meie elus," lisab abikaasa Katrin kiiresti. "Aga iga asi ammendab ennast. Nüüd saab see läbi."

Kui Noole võistlus kaheksanda kohaga lõppeb, ei näita ükski fänn välja, et tegelikult ootasid nad medalit. "Keegi ei ole pettunud. Ma arvan, et pigem isegi vastupidi – teivashüppega ju Erki näitas, et temas on veel seda sisu küll," ütleb Jüri Tiitus, sättides samme eestlaste kohvikusse Aleksander Tammerti medalipeole. "Nii et kui Erki nüüd peaks lõpetama, siis meile sellest viimasest võistlusest mingit okast hinge ei jää."