Mul on kaheksateistkümneaastane poeg, taasärkamise aja laps. Ma tean, et temal on minuealiseks saades ränk koorem kanda. Ta elab ühiskonnas, kus tööealisi inimesi on liiga vähe, et üleval hoida toimivat riiki.

Kaheksateist aastat tagasi, kui sündis minu laps, oli meil rahvusliku taassünni aeg. Meil oli kaks loosungit. „Nõuame iseseisvust!" ja „Maa tuleb täita lastega!".

Esimene paleus on teostunud. Teine aga...

Mea culpa! Ma olen süüdi. Mul on ainult üks laps. Miks küll? Mis on mind hoidnud tagasi veel kord isaks saamast?

Ebakindlus. Mul on olnud tunne, et ma ei suuda mõjutada protsesse. Sealhulgas poliitilisi protsesse. Ajakirjanikuna jah, võib-olla olen mõjutanud. Lapsevanemana aga vaevalt. Mul on ikka olnud tunne, et minu lapse saatus, tema käekäik ei huvita ülejäänud ühiskonda. Riiki see ei huvita (aga riik, oh paraku, see oleme meie).

Mul on tunne, et lapsevanemad on jäetud ühiskondliku elu ääremaale. Ma jagan seda tunnet paljudega. Kui ma kuulan oma sõprade ja tuttavate kogemust, siis ma saan aru, et mure lasteaiakohtade vähesuse pärast on sama vana kui taastatud Eesti Vabariik.
Tänased noored vanemad võivad rääkida täiesti uskumatuid lugusid, millise hoolimatusega on neil tulnud ja tuleb kokku puutuda.

Murele võib käega lüüa. Et las olla nagu on: mis nüüd meie muuta saame, elame vaid tänases päevas...
Kui sa ei suuda käega lüüa, siis sa hakkad otsima lahendusi.

Lahendus on olemas. See on olnud õhus pikemat aega. Mitte ainult Eestis. Saksamaal on juba proovitud seda ellu rakendada.

Lahenduseks on anda lastele valimisõigus.
Mitte otse. Vanemate kaudu.
Kui sul on üks laps, siis sa annad valimispäeval hääle enda ja oma lapse eest. Kui sul on kaks last, siis sa annad hääle enda eest ja kaks häält oma laste eest. Kui sul on kolm last...

Sa annad oma lapse eest hääle nii kaua, kuni ta saab täisealiseks. Siis hakkab ta juba ise valima.

Mida see annab sulle kui lapsevanemale? Sa muutud poliitikute ja erakondade silmis tähtsaks tegelaseks. Sinu soosingu võitmiseks tuleb pingutada. Sinu poolehoiu võitmiseks tuleb aidata sul kanda sinu kõige raskemat koormat, mis on ka sinu kõige suurem varandus. Ja see on? Muidugi on selleks sinu laps.
Ma tahan elada sellises riigis, kus poliitik tuleb lapsevanema juurde ja küsib: „Mida ma saan teie heaks teha, lugupeetud lapsevanem?".
Sina kehitad õlgu. Ei teagi nagu, ma olen poliitikakauge inimene, mis nüüd mina...
Ja siis poliitik pakub ise lahendusi: ta võiks teha seda ja seda ja võibolla veel ka seda. Sina kuulad ja noogutad.
Siis tuleb teine poliitik teisest erakonnast, kellel on veelgi paremad ettepanekud. Sina kuulad ja noogutad. Siis tuleb kolmas poliitik kolmandast erakonnast...
Nad võistlevad sinu soosingu pärast. Sul on valijajõud, sa oled oluline.

Andes lastele hääle, muudame väikesete lastega perede soovid poliitilise elu keskmeks.
Rahvuse väljasuremine lakkab.

Ma olen eesti kirjanik. Ma tahan kirjutada ja rääkida keeles, mida ei ähvarda väljasuremine.
Kui see on ka sinu soov, siis hakka tegutsema.
Seadused on loodud inimeste jaoks, mitte vastupidi.
Seadusi saab muuta. Valimisseadust saab muuta. Põhiseadust saab muuta.
On aeg.

(Manifesti täistekst ilmub järgmises Eesti Ekspressis 4. juunil 2009)