Noored naised päevitavad ennast haigeks
Regionaalhaigla onkoloogi Marianne Niine peetakse Eesti parimaks spetsialistiks melanoomi alal. Melanoom on pigmentkasvaja; kõige halvaloomulisem nahavähk, millesse haigestumine kasvab maailmas iga aastaga. "Kui oma nime google'isse sisse panen, siis tuleb välja ainult surm-surm-surm," ütleb dr Niin, šarmantne väga valge nahaga daam. "ma mõtlesin, et ma enam ei räägi surmajuttu." Kuid ehkki algfaasis on melanoom peaaegu sajaprotsendiliselt ravitav, ei saa me surmast selles intervjuus üle ega ümber.
Mis tunne teid valdab, kui solaariumist mööda kõnnite?
Kurb tunne. Ma olen väga palju näinud noori, kellel on raske päiksekahjustus - pigmendilaigud, naha sarvestumine - kahjustus, mis ei parane enam kunagi. Olen näinud noori melanoomiga naisi, kes ütlevad, et nad ei teadnud, mida ultraviolettkiirgus teha võib.
Peaks solaariumid siis ära keelama?
Kas ma keelaks suitsud ära? Ma arvan, et solaarium on samamoodi sõltuvuskäitumine ja igaüks teeb oma eluga seda, mida ise tahab. Solaariumite omanikud on vist juba tulivihased kõigi minu antud intervjuude peale, aga minu arvamus on, et nii nagu sigaretipakil seisab kiri "suitsetamine võib tappa", peab mingi hoiatus olema ka solaariumil.
USAs on melanoom 24-29aastaste naiste seas peamine surmapõhjus. Kas ka Eestis haigestutakse järjest nooremalt?
Kui ma 30 aasta eest onkoloogina tööle hakkasin, ei olnud mul pikka aega ühtegi patsienti, kes oleks olnud vähem kui 50 aastat vana. Tänapäeval jäävad paljud haigeks juba enne 40. eluaastat, kõige noorem on Eestis diagnoosimise hetkel olnud 12aastane. Mehed haigestuvad ka nüüd vanemas eas, kuid miks see nii on, ei osata maailmas seletada - nagu ka seda, miks meestel kipub melanoom tekkima näkku ja seljale, naistel aga jalgade peale.
Mis sellest 12aastasest saanud on?
(Paus) Teda ei ole enam. Ta oli väga haige neli aastat...
Lõppfaasis on melanoom peaaegu sajaprotsendiliselt ravimatu ja algfaasis peaaegu alati ravitav. Kui ruttu see üleminek tekib?
See ei toimu äkki. Melanoom areneb aastate jooksul ja aega oleks küll, et teda näha, et jõuda arsti juurde minna.
Ühel hetkel muutub see areng muidugi kiireks ja kahjuks on meil Eestis levinud kaks legendi - esiteks, et kui sünnimärk ei veritse, pole see melanoom - aga kui kasvaja juba veritseb, on ta väga tõenäoliselt levinud organismis.
Teine legend on see eelmise sajandi algusest pärit läks-arsti-juurde-ja-suri-ära lugu, mis nagu ütleks, et sünnimärke ei tohi lõigata mingil juhul. Aga mida siis teha? Lihtsalt pealt vaadata?
Kui halb prognoos melanoomiga on?
Vene ajal oli viie aasta elulemus (aeg, mille haige endale juurde võidab) lõikuse järel 30 protsenti, tänapäeval elab nii kaua 80 protsenti patsientidest või enam. Aga seda on vähe võrreldes lähinaabrite või Austraaliaga.
Miks on mujal prognoos parem?
Sest seal saadakse varem jaole, inimeste teadlikkus on suurem. Austraalias saadetakse lapsed koolist koju tagasi, kui neil mütsi peas pole; kui ei vasta päiksekaitsenõuetele.
Kas turvaliselt päevitada on üldse võimalik?
Tegelikult mitte. Kui nahk läheb pruuniks, on see juba naha kaitsereaktsioon.
Kui sageli peaks oma nahal toimuvat kontrollima?
Soovitatakse kord kuus, aga probleem on selles, et inimesel on palju kohti , k uhu ta ise ei näe.
Siin tuleks kasutada lähedaste abi. Juuksuritel on hea ülevaade sellest, mis toimub pealael, ning vahel võib melanoom tekkida ka silma, suhu, ninna või küünte alla.
Suhu ju päike ei paista?
See pole alati määrav. Ultraviolettkiirgus on lihtsalt riskifaktor, kuigi suur.
Solaariumikülastajate hulgas esineb melanoomi kolm korda rohkem kui teistel.
Kas arsti juurde jooksmiseks peaks sünnimärk olema nii ebasümmeetriline, üle poole sentimeetri laiune kui mitmevärviline, või piisab vaid ühest kriteeriumist?
Peamine kriteerium on see, kui sünnimärk suureneb ja muutub. Meil kõigil on sadu pigmentlaike ja see muutumise osa on kõige tähtsam. Probleem on selles, et seda aeglast protsessi ei panda alati ise tähele. Inimesel võib olla kasvaja näos, aga ta ei saa sellest aru, sest nii on ju alati olnud.
Olete te mõnele inimesele tänaval ligi astunud ja öelnud, et see sünnimärk on teil küll kahtlane?
Olen ikka. Ma mäletan siiani üht lugu veel vene ajast, see oli lunapargis. Mina olin seal oma lastega ja nägin üht noort ema, kellel oli jala peal ilus väike algav melanoom. Ütlesin talle: tulge kontrolli. Ja ta on elus tänaseni.
Mul on paar imelikku sünnimärki seljal. Mida ma nendega tegema peaks?
Võib tulla onkoloogiasse vastuvõtule, aga meie järjekorrad on pikad. Võib minna perearsti juurde. Enamikul nahaarstidest on ka olemas dermatoskoobid; mikroskoobid, millega saab vaadata naha sisse.
Ja ütlete, et kõik nahaarstid on pädevad hinnagut andma?
(Hetk kõhklust) Sellele küsimusele ma ei tahaks vastata. Eks dermatoloogid ole erinevalt spetsialiseerunud.
Äkki võiksite nimetada mõned, kes on kõige kompetentsemad?
(Veel hetk kõhklust) Olgu. Pille Konno, Ave Vahlberg, Kai Saluvere, Grete Põder, Nele Nurmik.
Kas te täna päiksekaitsekreemi kannate?
Ei kanna, ma tunnise jalutuskäigu jaoks ei pidanud seda vajalikuks. Üldiselt need kreemid kaitsevad peamiselt naha vananemise eest ja parim kaitse on ikkagi riie, puuvill. Aga kui vahel harva lähen randa, panen küll alati peale vähemalt sellise kreemi, mille SPF 25. Ma olen ise saanud lapsena kohutavaid päiksepõletusi ja see annab väga halva fooni kogu eluks. Lapsi päikse eest kaitsta on kõige olulisem.
Vabandust, aga... olete te endal kunagi mõne sünnimärgi ära lõigata lasknud?
(Pikk paus) Olen küll. Kuidas ma ütlen, ma olen ise pärit melanoomiperest. Mu vanaema jäi sellesse haigusesse, nii et geneetiliselt võib mu enda risk olla suurem. Kuid kas nii isiklikku asja on vaja lehte panna?
Ma vastan samuti isikliku asjaga - kümmekond aastat tagasi lõikasite te mul ära ühe väikse musta sünnimärgi. Tähendab see seda, et ka minu risk on suurem?
Siis on risk suurem jah, aga... ma ei mäleta seda. See oli ilmselt düsplastiline neevus?
(Naeratus) Mul on 2500 konsultatsiooni aastas ja need patsiendid, kellega kõik on hästi, lähevad meelest. Meelde jäävad ainult rasked lood.
Kas selliste lugudega keeruline elada ei ole?
Sellele on mul vastus olemas - ma armastan oma tööd väga. Ma tean, et kui ma teen õigeid otsuseid, on võimalik inimesi päästa. Vahel on mul tunne, et olen raku-uu ringu tulemust nähes õnnelikum kui patsient ise - sest mina tean, mis kriipsu pealt on tagasi tuldud.
(Joob tomatimahla klaasi tühjaks ja siis naljaga pooleks)
Nii, kas vaatame nüüd ka teie selja üle?
