Kui Kristian oli väike, töötas tema isa vanemtüürimehena, aga seda parteituna, mis ei teinud tema elu Eestis kergemaks. “Ema ei olnud sellist natuuri, kes oleks tahtnud iga päev küünarnukkidega elu eest võidelda, samuti mina. Emapoolsed vanavanemad ei tundnud end N Liidus hästi seepärast, et vanaisa oli sõdinud sakslaste poolel,” räägib Kristian. Kui pere 1989. aastal Soomest küllakutse sai, pakkis Kristian kooliõpikud kokku ja lubas õpetajatele tagasi tulles järele teha isegi ühiskondliku töö tunnid — teades, et tagasi nad tegelikult ei tulegi. Soomest sõitsid nad Viking Line’iga hoopis Rootsi, kus järgmise seitsme aasta jooksul elati seitsmes kohas pagulaste jaoks üüritud korterites.

Kristian: “Kui sa oled 13, tundub see põnev. Igatsesin oma koera — aga maha jäänud ühiskonna atmosfääri küll ­mitte. Muidugi on hea, et me ei teadnud ette, kui raske saab uues kohas tegelikult ole­ma.” Kuid koolis läks hästi. Rootsis oli teistmoodi õppesüsteem, mis õpetas huvi tundma kõige vastu, mitte ühe eriala vastu kitsalt — nii et kuigi ta läks Stockholmi tehnikaülikooli keemiat õppima, võttis ta kõrvalt varsti külalisõpilasena krokii ja kunstiajaloo tunde ja aasta lõppes juba väikse moenäitusega.

&Ldquo;Minus lõi siis võib-olla välja teadlase pool, kes tahab absoluutseilt kõike teada — mis kuidas käib. Ja umbes sel ajal ma otsustasingi, et ma ei taha osata teha riideid ainult tehniliselt, vaid tunda kogu moetööstust läbi ja lõhki.” Nädalavahetustel töötas ta Stockholmi Armani poes, hiljem tulid assisteerimised ja projektid moekunstnikele — tuntuim, kelle heaks Kristian õppimise ajal töötas, on ehk disainer Alexander McQueen.

Kuidas ta tööotsad leidis? “Ma arvan, et nagu mu vanaisa — ma olen loomulik müüja!” naerab Kristian. Tema vanaisa oli esimene, kes Viljandis televiisoreid müüma hakkas.

“Õige pea oli mul selge, et moes on isiklik suhe A ja O. Peaaegu mitte kunagi ei osta me midagi sellepärast, et meil on külm. Okei, ekstreemolukordades — ja praktiline külg on ka, kui palju me kulutada tahame –, aga isiklik elamus, emotsioon annab selle ekstradimensiooni, mis defineerib sõna luks ja miks üks asi maksab kümme korda rohkem kui teine. Asi ei ole ainult kvaliteedis ega imagos. Nägin, kuidas süsteem seestpoolt toimib ja mida kliendid tegelikult tahavad. Riidepoes ei ole müüja ka lihtsalt müüja, vaid disaineri käepikendus. Ja mul endal tekkis pikk nimekiri klientidest.”

Ette rutates tuleb öelda, et tõsisema moehariduse saigi Kristian juba Londonist, Saint Martinsi moekoolist, kuhu ta kandideeris Rootsist ja kus ta alguses tahtis õppida naistemoodi — aga kohad olid täis. Nii et meestemoodi sattus ta juhuslikult. St Martinsi kool on tuntud üle maailma kui nimekate disainerite kasvulava, aga juba ainuüksi selleks, et sinna pidama jääda, tuleb töötada üleinimlikult. Jah, ja ka Kristiani kursusel olid vaid kaks õpilast Inglismaalt, kõik teised olid pärast konkurssi kokku lennanud eri maailma otstest.

“…ja kui ma juba meestemoes olin, avastasin, et ongi just hea! Ongi just hea, sest see valdkond vajab palju rohkem tööd ja arendamist, siin on palju rohkem tegemata jäetud!”

Miniatuurses turuäärses kohvikus hakkab kitsaks minema, kui kell keskpäevale läheneb. Aga kohv on tõesti hea, nagu Kristian lubas.

Kuigi viimased kaheksa aastat on London olnud tema koduks, on Kirstiani enda disainerikäekirjas ära tuntav linnade-riikide trio — nii pani pool aastat tagasi paika kuulus Briti stiilimagasin Dazed & Confused, kes teda tõusva disainerina portreteeris. Triosse kuuluvad ebastabiilse poliitilise kliimaga Tallinn, sotsiaalset turvatunnet pakkunud Stockholm ja suurlinna energiast pulbitsev London. Jah, kõige selle miks­tuur on tuntav tema esimeses meestemoe kollektsioonis “Scars/Armid”, kus ta suurepäraselt kasutas ära oma Nõukogude tausta, teadmisi sellest ajast, ning erinevalt paljudest teistest kasvatas sellest välja oma kollektsiooni idee nagu liha luu ümber. Jäädes selle juures isegi poeetiliseks, kui ta kirjeldab delikaatset põhjamaist valgust ja — ajaloos tagasi minnes — lõputuid sõjaretki, mis kihutasid üle pisikese maa…

See debüütkollektsioon jõudis kohe Londoni moenädalale. Kõrvuti Paul Smithi ja Vivienne Westwoodiga.

Kristian: “Konkureerida ei saa lokaal­selt. Kui keegi on maailmas parem kui sina, pead sa rohkem pingutama. Mis siis, et ta ei ole sinuga ühes linnas. Sellepärast ongi Londonis hea elada, et ta ei lase muutuda lokaalseks.” Tema kaubamärgiks on kujunenud julge, futuristlik lähenemine meestemoes — “aga kõige selle juures peavad riided jääma mugavaks”. Võib-olla just seetõttu on ta riietanud ka näitleja Billy-Bob Thorntonit, Suede’i lauljat Brett ­Andersoni, Londoni bändi Rev78, Tanel ­Padarit jt, aga ka naistemoega kursis olevana Jordaania kuningannat Raniat ja laulja Kylie Minogue’d.

“Igal disaineril peab olema ­midagi, mis on temal natuke teistmoodi kui teistel. Raf ­Simons alustas arhitektina, ­Georgio Armani alustas arstiüli­õpilasena ja töötas siis ­vaateaknakujundajana, Vivienne Westwood oli ­kooliõpetaja, seejärel punkar… Kuna konstruktsioon ja juurdelõikus, millega ma alustasin, on mulle niivõrd huvitavad graafiliselt, kunstiliselt ja ka moe koha pealt, siis pole vahet, kas meeste- või naistemood, eksperimentaalne olen ma mõlemas. Ehk see ongi minu oma külg — naistemoes ollakse eksperimentaalsuse­ga harjunud, meestemoes niivõrd mitte.”

Kuid läbipõlemisoht selles maailmas on suur ja seda teab ka Kristian ise, kes korra on seda kogenud. Aga nähes, kui kiiresti, kui põhjalikult, kui palju ja kirglikult ta oma valdkonnast räägib, aimasin ma seda vastust juba ette. “Hakkasin jälgima, et asjad oleksid rohkem ­balansis. Käin pidevalt karate ­trennis.”

Märkan, et caffe latte Kristiani tassis on otsa saanud.

Viimane küsimus. Millal luuakse Kristian Steinbergi moemaja? Alles äsja oli ta öelnud, et disaineri nimi on tema signatuur…

Kristian: “Eriti praegusel ajal, kui meil on majanduskriis, on moemajal, kes on uus ja kellel ei ole suurt tiimi, eelis, sest tema kulud on palju-palju väiksemad. Erinevalt suurtest moemajadest, kellel on raske operatsioon seljataga ja kelle turul püsimine võtab rohkem raha, kui jõuab tulel põletada — nii ütlevad investorid naljatades.”

Ja jätkab: “Ma püüan hoida tiimi väiksena. Aga selleks, et sinu disainitud riideid poodidesse ostetaks, tuleb teha kollektsioone ja end kõigepealt näidata.” Teine kollektsioon “Savile Row goes East End” sai äsja valmis ja seda näeb sel nädalal FIBITi raames ka Tallinnas. Ja nii sammhaaval moemaja poole.

Aga veel üks unistus on tal: “Ma tahaks riietada Arvo Pärti. See oleks mulle suur au.”
Fotod: Peter Maxwell, Hannah Radley-Bennett, erakogu