Valgevene linn Novogrudok on eestlaste hulgas saanud viimasel ajal kurikuulsaks. Väidetavalt osales eestlastest koosnev 36. politseipataljon seal augustis 1942 toime pandud juutide massimõrvas. Vähemasti Simon Wiesenthali Keskuse juht Efraim Zuroff on selles raudkindel. Oma sõnastuses tagasihoidlikum on Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvaheline Komisjon, kes siiski eestlaste osalust ei välista. Mis ikkagi juhtus Novogrudokis augustis 1942?

Kummalisel kombel osutus Eestis võimatuks ühegi autentse dokumendi leidmine juutide hukkamise kohta Novogrudokis. Isegi Kaitsepolitsei käsutuses pole usaldusväärseid dokumente Novogrudoki massimõrva kohta, mistõttu toimunust saab ülevaate vaid kaudsete materjalide abiga. Internetis (www.jewishgen.org) on nimekiri 7. augustil 1942 Novogrudokis hukatud juutidest, ühtekokku 685 nime. Mikalay Gayba uurimustöös Novogrudoki juudi kogukonna ajaloost (www.beljewhist.virutualave.net) on nimetatud nelja massimõrva, neist augustis toimus üks – kuid hoopis 19. kuupäeval. Kui uskuda Gaybat, siis augustis 1942 hukatute arv ei saanud olla praegu väidetav 2500. Selleks ajaks nimelt oli üldse alles 2500 juuti, ent kaks massihukkamist toimus veel ka 1943. aastal. Nii et segadused Novogrudokiga jätkuvad.

Veel üheks allikaks on Saksa fašistlike röövvallutajate kuritegude uurimise Baranovitši oblasti Novogrudoki rajooni erakorralise komisjoni akt 7. veebruarist 1945. Selles räägitakse tunnistajatele toetudes küll Saksa okupatsiooni ajal hukatud 24 750 inimesest, kuid aktis pole ühtki viidet juutide massimõrvale. Niisamuti ei mainita kordagi eesti või muid politseipataljone. Mida aga tegi Novogrudokis 36. politseipataljon?

Faktid

Riigiarhiivis Maneeži tänaval säilitatakse paarikümneleheküljelist masinkirjateksti, mis kannab Harald Riipalu allkirja. Tegemist on mais 1943 kirja pandud 36. politseipataljoni ajalooga, mis on väheseid usaldusväärseid dokumente selle üksuse kohta. Sealt selgub, et Valgevenes allus pataljon operatiivselt Gebietskomissariaadile Novogrudokis. Sõjategevuse ülevaate järgi lahkus pataljon Tartust 2. augustil 1942 ja jõudis 5. augustil Valgevenesse Novojelnajasse.

“Edasi suundub jalarännak 28 km idapool asetsevasse Novogrodeki. Pataljon paikneb endistesse Poola ratsaväe kasarmutesse. Kohalejõudnud, on paar päeva puhkust ning pataljon rakendub partisanide vastasesse võitlusse. Sõit välja ülesande täitmisele toimub autodel – peale ülesande täitmist siirdutakse tagasi jälle alalisse asupaika. Pataljoni poolt ettevõetud aktsioonid Novogrodeki Gebietskomissari ülesandel on küllaltki edukad,” kirjutab Riipalu.

Novogrudokist lahkus pataljon 25. augustil Novojelnajasse, kust 28. augustil sõideti rongiga Ukrainasse. Juutide eskortimisest ja hukkamisest pole tekstis aga sõnagi. Need arhiivimaterjalid tõendavad vaid seda, et 36. politseipataljon tõesti oli augustis 1942 Novogrudokis. Ühtki usaldusväärset dokumenti, mis tõendaks eestlaste kuritegusid Novogrudokis, pole seni päevavalgele tulnud. Samal seisukohal on ka Kaitsepolitsei, kes üldse hoidub midagi resoluutselt väitmast:

“07.08.1942. a. mõrvati väidetavalt Valgevenes Novogrudoki linnas umbes 2500 juuti. Kaitsepolitseiametil puuduvad andmed selle kohta, et 36. Eesti Politseipataljon osales juutide hukkamisel Novogrudokis või oleks pannud toime teisi inimsusevastaseid kuritegusid.” (Kapo pressiteade, 23. juuli)

Küsitavused ja valed

Ajaloolased Meelis Maripuu ja Argo Kaasik on arvamusel, et tõenäoliselt ei selgu kunagi täpselt, milline oli 36. politseipataljoni osa Novogrudoki ja ümbruskonna sündmustes. Ja neil on alust niiviisi väita. Pärast sõda üritas julgeolek kuni 1963. aastani kolmel korral endiste pataljonlaste osalust juutide hukkamises tõestada, ent edutult.

Nende uurimistoimikute väärtus on aga väga kaheldav. Maripuu ja Kaasiku väitel on selle ilmekaks näiteks Rudolf Mäeorg, kes kutsuti 15. juulil 1948 julgeoleku Kuressaare osakonda tunnistusi andma. Ilma, et tema käest oleks otseselt küsitudki, teatas Mäeorg kohe, et politseipataljoni “peamiseks ülesandeks oli juutide mahalaskmine, kes asusid Novogrudoki linnas ja selle linna ümbruse külades”. Ta tunnistas kohe sedagi, et tema isiklikult lasknud maha umbes kümme juuti. Selle ülestunnistuse ja Baranovitši erakorralise komisjoni akti põhjal Mäeorg arreteeriti.

Mõni nädal hiljem kuulati Mäeorg Tallinnas uuesti üle ning siis tunnistas ta, et augustis 1942 teda üldse 36. pataljonis polnudki. Seda kinnitasid ka mitmed tunnistajad. Kui Mäeorult küsiti, miks ta varem teist juttu rääkis, vastas ta, et teda sunniti selleks relva ähvardusel. Mäeorg ei valetanud, ta ühines pataljoniga tõepoolest pärast selle lahkumist Novogrudokist.

Selle juhtumi valgel on vägagi usutav, et ülekuulatavatele pandi sõnad suhu. Mingeid vettpidavaid tõendeid julgeolekul polnud, mistõttu lastigi fantaasia käiku. Ilmselt mõistis seda ka sõjatribunal, määrates endistele pataljonlastele karistuseks 25 aastat vangilaagrit. “Tollal oli juba käivitunud sõjakurjategijate otsimine ja kui oleks dokumente leitud, oodanuks mehi surmanuhtlus, mitte aga 25+5,” selgitab ka Riigiarhiivis töötav ajaloolane Erich Kaup.

Julgeolekus alguse saanud fantaseerimine tõe väljaselgitamise asemel kahjuks jätkub, kas või raudristide meelevaldne seostamine juutide massimõrvaga. Eestlased teenisid raudristid mitte Novogrudokis, vaid Stalingradi lahingus. See on fakt. 36. politseipataljoni nimetuse lõpul olev täht F märkis seda, et tegu oli rindeüksusega (Front). Neid rakendati ka partisanide vastastes operatsioonides, mida kinnitab ka Riipalu ettekandes Novogrudoki kohta käiv lõik. Ja partisanidega käisid seal mail kõvad lahingud. 1975. aastal ilmunud Valgevene Nõukogude entsüklopeedia 8. köites on märksõnale partisan pühendatud kogunisti 164 lehekülge. Samas märksõnale okupatsioonirežiim, millega kaasneb kuritegude loetelu, on antud vaid 10 lehte. Kõnekas fakt seegi.