Nulltolerants

Nulltolerantsi rakendas esimesena endine NY linnapea Rudolph Giu­liani, kohaldades kriminaalseadust täie rangusega ka kõige tühisemale akna­lõhkujale. Maffialikult tõhusa poliitika tu­le­museks oli nähtava kuritegevuse märga­tav langus. Korralikud linnakodanikud juu­beldavad. Paraku lõi Giuliani valitsus­ajal kõikuma NY kui maailma tolerantsei­ma, kunsti ja alternatiivseid elulaade soo­siva suurlinna imago.

Nüüd kumab nulltolerantsi doktriin USA välispoliitika tagant. “Kes ei ole meiega, on meie vastu”, või siis “kes ei ole meie sarnane, on meie vastu”.

Hamburgi yuppie’st linnapea Ronald Schilli täht lõi särama lubadustega puhastada Reeperbahni ja St. Pauli kvartalid pros­tituutidest, sutenööridest, narkomaa­nidest ja muust inimkõntsast. Ta lasi pilves heroii­nikutele vägivaldselt sisse sööta ainet, mis kutsub esile raskekujulise okse­refleksi. Katsetuste käigus küll suri paar “patsienti”, ent rahvas andis selle tühise näpuka andeks. Vabalinn Hamburgi underground scene – kunstnikud, homokogu­kond ja vasakpoolsed – tunnevad jõuetut viha, sest rahvas armastab herr Schilli. Ta on “mees meie hulgast”, tegutseja, mitte muliseja.

Eestis on võtnud nulltolerantsi oma li­pu­kirjaks Konservatiivide klubi ja Res Publi­ca. Surmanuhtluse taastamine, kar­mid ka­ris­tused narkareile ja diilereile, linn kõnt­sast puhtaks – need laused sobivad sama­ hästi nii Le Peni, Haideri kui Fortuyni ult­rapa­rem­poolsete protestiparteide sloga­n’eiks. Eri­ti drastilise kannapöörde on tei­nud Res Publica, kes kunagi oli kergete narkootikumide legaliseerimise eestkõne­leja. Midagi pole teha, partei kehastab se­da joont, mida valija ootab. Ja valija ihkab verd, nagu alati.

Nulltolerant ähvardab “sita välja peksta” õunaraksus käinud naabripoisil. Null­tolerandid on noorukid, kes peksavad so­diks ratta ratturil, kes julges noorurite dþii­bi ees tolgendada. Nulltolerandid on ne­ti­kommentaatorid, kes lubavad isiklikult nu­ga anda Esto TV-le, kes kippus naeru­vää­ristama Eurovisiooni-taolist püha üritust.

Paradoksaalselt – mida liberaalsemaks ja kirjumaks muutub ühiskond, seda rohkem kandepinda leiab vähemusi eitav mõtlemine.

Kuidas peab nulltolerantsi populaarsusele reageerima intellektuaal – kutseline tolereerija? Kas sallimatus sallimatuse suhtes kinnistab sallivuse imperatiivi või vastupidi?

Aga tegelikult pole nulltolerantide ve­re­janusel retoorikal reaalsele elule erilist mõju. Lits hööritab edasi Reeperbahnil, gän­gstamees poleerib relva Brooklynis ja narkodiiler seab samme Sikupilli gümnaasiumi või Hollywoodi klubi poole. Nagu polekski midagi õhus.