Aivar Juhanson

Kui talutüdruk Jeanne d’Arc 15. sajandi algul Prantsuse võpsikutest välja ilmus ja tulevase kuninga Charles VII jutule läks, oli riigi ülikkond kahekordses segaduses. Esiteks oli piisavalt ebatavaline juba väide, et jumalal on tekkinud plaan vabastada Prantsusmaa inglaste ülemvõimu alt, kuid sõnumitooja isik keeras kõigele veel ühe vindi peale. Vaevu täisikka jõudnud maanaised olid tollal viimased, kellelt riigiasjades kaasarääkimist oodati.

Soovimata väita, et Eesti ärimaastik on ea ning soo küsimustes sama eelarvamuslik, põhjustab läinud nädala lõpus kommivabriku Kalev krunditehingud politseisse andnud Jaanika Heinsoo (sünd Mihhalevitš) isik samuti vastuolulisi tundeid. Sest mis on juhtunud? Laiemale üldsusele tundmatu modellivälimusega tütarlaps on loonud Investorite Liidu – sinna kuulub ka suurärimees Heldur Meerits – ja võtnud sisse koha ühingu esimehena.

Kaks kuud pärast asutamist on liit Heinsoo isikus deklareerinud avaliku sõja šokolaadivabrikant Oliver Kruudale ja tulistanud oma Nunne tänaval asuvast peakontorist välja lahingumeeleolust pakatavaid pressiteateid. Need süüdistavad magusatööstuse suuromanikku selles, et Kalevi tütarfirma Kalev REC tehingud Keila-Joa suvilapiirkonna kinnistutega ning tootmiskom­pleksi müük riigistruktuuridele on kahjustanud ettevõtte paarisaja väikeaktsionäri huve. “Meedias ilmunut kriitiliselt vaadeldes puudub objektiivne põhjus, miks võõrandati Kalev RECile kuuluvad Keila-Joa kinnistud kinnisvaraspetsialistide meelest alla turuhinna,” deklareerib Investorite Liit.

Kalevi juhtkond on pretse­denditust rünnakust üllatunud, sest Eestis, erinevalt näiteks USAst, pole väikeaktsionärid oma õiguste kaitsmisega siiani eriti silma paistnud. Kruuda helistab investorite liitu ja uurib, kuidas saab selle liikmeks astuda. Ja et mis toimub. Kuna teineteisemõistmiseni ei jõuta, laseb Kalev igaks juhuks välja paar pauku oma PR-kahuritest ja teatab, et nende vaatevinklist kujutab kogu probleemitõstatus endast puhast populismi.

Sõjapealikust Orléans’i Neitsil ja väikeaktsionäride eest võitleval 25aastasel Jaanika Heinsool on muidugi vaks vahet. Erinevalt Jeanne d’Arcist pole Investorite Liidu juht enne oma suurt lavaleastumist tegelenud ainult pilvevaatlustega, vaid on olnud toimekas lapseeast saati. Suurte šokolaadisilmadega Heinsoo (ka Heinsuo) hakkas Soome investeerimisväljaande Arvopaperi heaks töötama juba 19aastaselt ning seal on tal isiklik näopildiga kolumn ka täna. Viimati kirjutas keskendumist raskendavalt kaunis Jaanika analüüsi pealkirjaga “Skype-hype eli Viron ikioma tuhkamotarina”.

Internetibisnist tunneb noor naine omast käest, sest läinud sajandi lõpusirgel alustas ta Eestis isiklikku IT-äri – Infobahni nime all tegutsenud firma torkas silma sellega, et tegi allhanget nii Nokiale kui ka Microsoftile ega laskunud – nagu üks ekstöötaja hapult meenutab – palgamaksmisküsimuses liigsesse rutiini.

Anno 2005 on see etapp jäänud seljataha ja asemele on astunud aktsiate maailm (Heinsoo stiil on julged lühikesed investeeringud, riskantne Vene turg). Lisaks peatoimetab ta Hansapanga tellerite lemmiklektüüri hulka kuuluvat ajakirja Profit ning peab ülikoolis Audentes loenguid Ukrainasse ja Venemaale raha paigutamise teemadel.

Tänu oma multikultuursele taustale – isa ­Peterburis elav ukrainlasest kunstilektor, ema eestlannast Tartu ülikooli õppejõud – on ta mõne ärimehe sõnul slaavi muutliku ärikliima ­suurimaid asjatundjaid Eestis. Lühidalt on Heinsoo elukogemus selleks, et teda majandusalal tõsiselt võetaks, piisav, mõne nurga alt vaadates aga – liigagi kirev.

Lähme tagasi aastasse 1998. Raivo Kiisleri missivalimiste prožektorikiirtes seisab mustajuukseline neid, ­kelle vabameelse seljadekolteega kleit ei tee mingit saladust sellest, et vähemaid rõivaesemeid pole seekord selga pandud.

Koduperenaised on meeleheitel ning Postimehe laupäevalisa avaldab skandaalse riietujaga pikema intervjuu “Naine, kes liigutab lund”. Selles räägib Jaanika Mihhalevitš muuhulgas oma vaadetest naiselikkusele ja mehelikkusele. Õiged naised on eksmissikandidaadi meelest “ühtaegu nii paindlikud kui ka saatuslikud”, meestes peab aga olema “ürgset jõudu, et taltsutada naise kapriise”.

Õigluse huvides tuleb mainida, et Jaanika Mihhalevitš suudab tolles artiklis galopeerida ka üle keerulisemate küsimuste kui need, mida ajakirjanikud misside tõkkerajale tavaliselt panevad. Näiteks nägemus ajast: “Kui aja kulg on aeglane, tekitab see turvatunde. Sa tead, kes sa oled, mille jaoks sa oled, aga meie kiirelt voolavas ajas sobib olla carpe diem.”

Sellise sügavmõttelisuse taustal pole ootamatu, et Jaanika läheb varsti Tartu avatud ülikooli õppima usuteadust (religioonipsühholoogial on sarnasusi aktsiaturgudel toimuvaga, leiab ta nüüd) ning loob endale kodulehekülje, mille pühendab õiglase kättemaksu jumalannale Nemesisele. “Tere tulemast minu kuningriiki! Mu ema on Nyx – öö, lõpmatu öö. Mu vanaema on Chaos – kaos, millest tekkis kõik…” Esoteerikale moodustab omakorda kontrasti modellikarjäär, mis tipnes ühe Mustamäe kasiino akendel.

Kokkuvõtvalt tunnistab Heinsoo oma eluloo sigrimigrile tagasi ­vaadates, et tal on olnud komme tahta, et kõik juhtuks “nüüd ja palju ja kohe!”. Ta möönab, et “valulisel eneseleidmisperioodil” on tehtud asju, mis võinuksid jääda tegemata, ning kahetseb, et “sai täiskasvanuks liiga hilja”. Kuid kui missivalimistele siiski veel hetkeks peatuma jään (“ikkagi selline värvikas seik…”), saab süsimustas ärinaisekostüümis Heinsoo pahaseks. “Ma üldse nagu ei taha seda värvikust!” ütleb ta resoluutsel ülemusehäälel ja puurib mind ainitise pilguga üle pooleldi tühjaks joodud lattekohvitassi. “Ma arvan, et see värvikus ei tule absoluutselt kasuks sellele, mida ma praegu teha püüan!”

Oskuses konstrueerida oma tahte kehtestamiseks sobivat lauset lausa välgukiirul on Heinsoo keskmisest eestlasest kõvasti ees.

Jääb vaid üks küsimus: miks? Paljud inimesed, kellega rääkisin, ei saa aru, mis kasu on Jaanika Heinsool Investorite Liidu loomisest. On see ehk lihtsalt maineprojekt? ­Väikeaktsionäridele – kelle õigusi Eestis siiani keegi suurt kaistnud pole – polegi Heinsoo motiividel ilmselt tähtsust. Nagu ütleb üks loo tarvis arvamust avaldanud ärimees, on Heinsoo leidnud endale “väga hea niši”, kus tööd jätkub kauemaks – kuuldavasti hakkab piik tõusma ka Ühispanga juhtkonna vastu. Võidab enamus, puhastub ühiskond ning erinevalt Jeanne d’Arcist ei tule tuntus sõjaretke juhile kätte tuleriida hinnaga.

Jaanika Heinsoo

* Sündinud Tartus 16. novembril 1979 pere ainsa lapsena.

* Lõpetanud Miina Härma gümnaasiumi ja on hiljem lühemat aega õppinud religiooni ja majandust. Kavatseb ülikoolihariduse saada juristina Audentesest.

* On olnud abielus ja lahutanud, seostatud lähemalt mitmete ärimeestega.

* Valdab eesti, vene, ukraina, soome, inglise ja vähemal määral ka prantsuse keelt.

* On kasutanud sõiduvahendina Jaguari. Elab koos elukaaslasega Tallinna vanalinnas.