Nüüd sööme juba Iirimaalt toodud liha
Esmaspäeva õhtul uurisin lihaletti Tallinna Norde Centrumis asuvas toidupoes. “Rimis leiad parima liha!” kuulutas leti külge kinnitatud musta värvi reklaamplakat.
“Paistab tõesti päris korralik kaup olevat,” teatas mu naine ning valis 700grammise karbi veise tagaosatükiga.
Sellest nn hõbetükist (nimetus on tulnud “hõbedasest” sidekoe tükist serva lõigu ühel küljel) tehtud pihv maitses päris hästi. Ja karbist ei eraldunud rõvedat lõhna nagu eelmisel nädalal, kui ostsin Prismast paki Oskari sealiha, mis avamisel ajas oksele. Mis sest, et “parim enne” kuupäeva täitumiseni oli jäänud neli päeva.
Ma ei taibanud tookord vaadata, kas tegemist oli Eesti lihaga.
Seekordse looma päritolu teadsin küll. Valge silt Rimi karbi põhja all ütles selgelt: sündinud Leedus, kasvanud Leedus, tapetud Leedus, tükeldatud Leedus.
Ei mingit värsket Eesti liha!
Uurisin Rimis ka teisi karpe. Lõviosa värskest lihakraamist oli poodi toimetatud Poolast, kuid leidus ka Saksamaa, Austria ja veiseribide puhul isegi Iirimaa kaupa.
“Me toome ka Hispaaniast, Prantsusmaalt, Inglismaalt, Hollandist ja Itaaliast,” loetles Rimi turundusjuht Evelin Mägioja värske liha pärioluriike Fahle maja kohvikus, kui temaga kohvi mekkisin.
Samas tunnistas ta, et Rimis ja Säästumarketites pole tõesti enam müügil värsket Eesti liha. On küll kohalikku marineeritud liha ja siinseid sinke-vorste-sardelle, kuid mitte värsket liha.
See seis tundub mulle võlts. Ma saan aru, et banaanid tulevad Ecuadorist ja Panamast, et mangosid tuuakse Peruust, lõhe on Norra päritolu ja tuunikalakonserv Taimaalt, rääkimata Austraalia või Tšiili veinidest.
Aga kui satun nägema Põhja-Aafrikast kohale veetud värsket kartulit või Iirimaa sildiga ribi, tekib minus tõrge.
Ma pole marurahvuslane, kuid Rimi Poolas toodetud hakkliha “Kodune” ei tundu mulle kuidagi kodusena, mis sest, et Poola on Euroopa Liidus meie vennasriik.
Olen harjunud, et mu piim, sai-leib ja liha on kohalikud.
Uuringufirma Nielsen hiljutine küsitlus ütleb, et 75 protsenti eestlastest usub, et kohapeal tehtud tooted on ohutumad kui importtooted.
Nüüd aga on Rimi võtnud valikuvõimaluse. Ma ei saa valida välismaa ja Eesti liha vahel. Mul on valida vaid välismaa liha ja mõnda teise kauplusse minemise vahel.
Seesama Rimi on paraku mu kodupood, sest ühel pool mu kodu asub Rimi ja teisel pool Säästumarket ning otse töökoha kõrval samuti Rimi.
Rimi krõbedad hinnad
“Tarbija on ka varem ostnud liha pakendit vaatamata. Näiteks on pakendil Atria silt, aga eksporditud on liha Iirimaalt või Inglismaalt,” räägib Mägioja.
Ta märgib, et odavkampaaniate puhul, kus näiteks seakael maksab 49.90, müüb Rimi nädalalõpuga 50 tonni liha ja peaaegu alati on see liha olnud välismaine.
“Aga me ei taha kusagil öelda, et Eesti tooted on kehvema kvaliteediga,” lisab ta.
Kuid miks siis Rimi eemaldas müügist Eesti liha?
Vastus peitub kaupmeeste ahnuses – kuigi seda mõistet Mägioja väldib.
Rimi liha ei ole odav. Näiteks minu ostetud hõbetükk maksis 149.90. Samal ajal oli Prismas müügil Rakvere lihakombinaadi tagaosa sisetükk hinnaga 129 krooni kilo.
Rimis 99.90 krooni maksnud uhke osso bucco tüki saab aga Stockmannis vaid 54 krooniga... Mis sest, et Stockmannil on kalli kõrgema klassi kaubamaja imago.
On ka vastupidiseid näiteid, kuid üldiselt tunduvad Rimi hinnad suhteliselt krõbedad.
Rimi esitas Eesti lihatootjatele ultimaatumi
Veelgi suurema surve all on tarnijad. Mägioja keeldub ärisaladusele viidates vastamast küsimusele, kui palju soodsamaks kujuneb välismaise liha sisseostmine. Üks mu kaubanduses töötav allikas pakub, et Rimi võit võiks olla keskmiselt kaheksa protsenti.
Sisuliselt esitas Rimi Eesti lihatootjatele ultimaatumi: enne me teie kaupa ei müü, kui hindu alla lasete!
See pole mingi enneolematu käik. Näiteks kaks nädalat tagasi ei saanud Säästumarketitest osta Eesti Ekspressi ega teisi ajalehti, sest Rimi nõudis lehekaubandusega tegelevalt firmalt Lehepunkt hindade alandamist. Ähvardas, et muidu hakkab ajalehti otse sisse ostma. Nädal hiljem oli Ekspress Säästumarketites tagasi.
Samamoodi on kauplusekett avalikkusele märkamatult eemaldanud ajutiselt mõningaid Philip Morrise ja Procter & Gamble’i tooteid, survestanud piimakaupu tootvat Danonet ja raamatukaubandusega tegelevat Rahva Raamatut.
Ja mullu sügisel alustasid Rimile kuuluvad Säästumarketid piima hinnasõda, mis tipnes sellega, et nördinud farmerid toimetasid ühe poe ukse ette koormatäie sõnnikut (tõsi küll, too oli hinnasõjaga kaasa läinud Prisma ukseesine).
Nüüd on järg liha käes.
Kusjuures välismaise liha pani Rimi müüki private label’ina ehk oma kaubamärgi all, mis tähendab, et tarbija ei pruugi tähelegi panna, kus see siga või veis on kasvanud, maha löödud ja töödeldud. “Nii kaua, kui ostsime liha Rakvere Lihakombinaadi ja Atria kaudu, ei tundnud tarbijad palju huvi, kust liha pärit oli,” kordab Mägioja.
Private label’id peaksid olema üldjuhul odavamad, sest nendega ei kaasne tootjale turunduskulusid. Kuid mitte alati. Näiteks leidsin Rimi kaubamärgiga mandlipaki kilohinnaga 203,33. “Sama hind, parem kvaliteet,” kuulutas silt. Kõrvalriiulil müüdi firma Germund mandleid üle kahe korra odavamalt.
Kokkulepet võib oodata kuu aja pärast
Arvan siiski, et mõne nädala pärast teeb Rimi uue positiivse PR-teate: Eesti värske liha on meil taas müügil!
Mägioja saatiski kohe lihakampaania alguses Rimi keti sees laiali kirja, kus teatas keerutamata: “Hetkel on tegemist ajutise lahendusega ning juba enne muudatuste sisseviimist käisid Eesti lihatootjatega läbirääkimised toore sea- ja veiseliha müügiks ning kokkulepetele loodetakse jõuda mõne nädala jooksul. Seega on igati alusetud väited, nagu me eiraks või boikoteeriks kodumaist toodangut, vastupidi, meie kauplustes tõuseb eestimaiste toodete osakaal pidevalt.”
Ta kinnitab ka nüüd Ekspressile, et Eesti sealiha (aga mitte veiseliha) osas käivad kõnelused kolme tootjaga.
Atria Eesti turundusdirektor Rene Kiis märgib, et Rimi kuulub Atria kolme olulisema kliendi sekka ja firma ei taha temast ilma jääda. “Kuu aja jooksul loodame kokkuleppele jõuda, et Eesti head sead jõuaksid tagasi Rimi lettidele,” ütleb ta.
Kiis räägib, et võrreldes pooleteise aasta taguse hea ajaga on kaupluseketid hoopis nõudlikumad. Tookord tahtsid nad näiteks kampaaniate ajal saada 10–15 protsendi suurusi allahindlusi, nüüd küsivad juba 20–30 protsenti.
Rakvere Lihakombinaadi peadirektor Anne Mere on pessimistlikum. Ta pole kindel, kas Rakvere värske liha enam Rimisse tagasi jõuab. “Rimi maht oli meil värske liha osas 7–8 protsenti. See kaotus ei ole väga suur, aga annab tunda, sest täna on iga tonn arvel. Otsime nüüd uusi müügikanaleid.”
Saaremaa Lihatööstuse tegevjuht Aivar Aru ütleb, et kõnelused on pooleli. “Me ei ole veel hinnani jõudnud. Eks meid kõiki kombatakse.”
Täna kirub pool Eestit Rootsi pankureid, kes ajasid meid odavate laenudega sõgedaks ning aitasid suureks puhuda kinnisvaramulli. Rootsi pankurid dikteerivad täna elu “vabas” Eesti riigis.
Kuid rootslastel on oluline roll ka praeguses lihasõjas. Rimi kauplused ja Säästumarketid kuuluvad Rootsi firmale, mis kuulub omakorda Hollandi firmale. Rimi Baltimaade üksust juhib Lätis baseeruv rootslane. Talle alluvat Rimi Eesti-haru juhib teine rootslane.
Just see välismaine seltskond võttis vastu otsuse, et Rimi ei müü enam värsket Eesti liha, vaid hakkab liha kokku ostma Läänest ning laseb seda töödelda ja pakendada Poolas Tychys firmas Hilton Food, mis kuulub Rimiga samasse kontserni.
“Kui kuuluda suuremasse ettevõttesse, siis vaadatakse seda pilti kuskilt punktist laiemas spektris,” seletab Mägioja mesimagusalt. “Ma ei nimetaks seda käsuks. See on nägemus, mida...”
Ole eurooplane, aga eelista eestimaist!
Tema jutt voolab mu kõrvust mööda. Jah, ma tean, et meil on üleliiduline ühisturg ning ametlik poliitika soosib Gustav Suitsu loosungit “Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!”. Kuid kauplustes, eriti veel masu ajal, tasub minu arust järgida siiski hüüdlauset “Eelista eestimaist!”.
