O-n?chan, motto utatte yo!*
Maarja-Liis Ilus on ainuke neist Eesti lauljatest, kes on Jaapanis
kontserte andnud ka suurematel lavadel. Teised tüdrukud laulavad ja tantsivad
väikeste Jaapani kuurortide hotellides. Esinemispaikades, mis on sama
suured kui Tallinna klubi Bonnie & Clyde.
Veebruari lõpus
sõidab pooleks aastaks Jaapanisse Maiken. Aga enne teda on seal käinud
juba terve hulk Eesti lauljaid. Mare Väljataga, Tiiu Tulp-Kanter, Stina
Märtson (endine ansambli Flame solist), Kelli Uustani, Kärt Kaljaspolik,
Reet Kromel, Yvetta Raid, Ly Lumiste (Nightlight Duo üks solist),
Novella Hanson…
Kolme-nelja tärni hotellide
püsišõudes on lauldud pool aastat järjest igal õhtul! (Vabad päevad
on muide vabatahtlikud – aga neid eriti ei võeta.) Seal on baarid,
kuumaveebasseinid, varietee… Nädala sees usinalt töötavad jaapanlased
käivad seal nädalalõpul puhkamas.
Vaid vähesed tüdrukutest on Jaapanisse
läinud raha pärast.
“Minule oli see sanatoorium, millele maksti peale!”
ütleb Tiiu Tulp viis aastat hiljem.
Lauljaid on vahendanud Eesti poolt
Kalev Lehtla, Jaapani poolelt Mr Shena või ka Keijtchi
Kobajachi. Kõik sõidud on vahendajate kulul, osa – kinnitamata andmetel 10
protsenti lepingutulust – võtavad vahendajad endale.
Miks nii kaugele?
“Sellepärast, et Jaapanis on kergem läbi lüüa – turg on hästi suur,” ütleb
Maarja-Liis. Tokyos üksi elab juba 26,4 miljonit inimest! “Euroopas on
konkurents tihedam.”
Mare Väljataga:
1996 veebruar-juuli
Ito linn
Vähe sellest, et meile
tunduvad jaapanlased niikuinii kõik ühtemoodi, oli hotellipublik ka ühtemoodi
riides! Seal on igal hotellil ise mustriga yukata'd ehk kitlid. Kui
inimene läheb hotelli, saab ta endale puhta yukata selga ja tuhvlimoodi
plätud jalga. Meie hotellis olid valged kitlid, sinised ja roosad lootoseõied
peal.
Kui ma koos stepptantsurühmaga esinesin ja kui klõbistamine pihta
hakkas, siis jaapanlastel hakkasid ka kohe jalad käima. Kargasid tooli pealt
püsti – tuhvlid pihku! – ja tantsisid kaasa. Haarasid yukata´del sabast
ja ega neid ei häirinud, et aluspüksid paistsid. Yukata´de all kandsid
nad pikki aluspükse.
Hämmastav oli ka nende suhtumine kaaslastesse, kes
olid natuke rohkem alkoholi tarbinud. Kui sõber kõrval külili kukkus, aidati ta
kohe jälle püsti. Keegi ei vaadanud pahasti. Kuni järgmise korrani – tonksti!
Upitati aga püsti ja pidu läks edasi.
Viiendal kuul olin ühe nädala haige.
Käisin kurguarsti juures ja iga päev aure saamas. See oli väga kihvt – täielik
puhkus!
Maiken: Kui Mare Väljataga (Maikeni õpetaja Otsa koolis – toim) Jaapanist tuli, oli ta täiesti teine inimene! Energiat täis, pakatav, elurõõmus… See mõjus talle tõeliselt hästi!
Stina (endine ansambli Flame solist Stina Märtson): P>
1999-2001 kolmes erinevas Jaapani väikelinnas – korraga kuus, kolm ja viis kuud
Hanamaki, Ito ja Ikaho linn
Jaapanlastele läks hirmsasti peale see, kui ma laulsin jaapani keeles. Nende arvates laulsin täiesti aktsendivabalt.
Need paar lugu rääkisid armastusest, suurtest tunnetest… nagu ikka!
Ilmselt meeldib jaapanlastele eestlaste eksootiline välimus – sinised silmad, heledad juuksed…
Mingeid kolossaalseid summasid ma seal ei teeninud – aga kui kokkuhoidlikult elada, polnud teenistusel viga.
Kelli Uustani:
1996 detsember-mai
Nagato äärelinna mägikülake
Ühel õhtul istusime karaokebaaris ja seal lauldi tuntud lugu, mida mina olin laulnud ka hotellis oma šõul. See oli üks kolmest loost, mida jaapani keeles oskan. Neile samasugune igihaljas laul nagu meile näiteks “Vana pildikast”. Telekast jooksid hieroglüüfides laulusõnad, aga mina laulsin kaasa. Jaapanlased olid täiesti sillas – arvasid, et ma oskan hieroglüüfe lugeda!
Ma ei tea, kas see tuleb sellest, et Jaapani mehed on nii väikes t kasvu – aga nad jäid alati jube kähku purju! Mul on meeles, kuidas üks mees istus kössis laua taga, vetsupaberirull laua peal, ja keris seda endamisi lahti. Mitte keegi ei teinud väljagi, nagu oleks see täiesti tavaline!
Saime ka üsna kõvasti tip´i. Tavaliselt oli see 1000 jeeni (ca 130 krooni). Aga tantsijad said jootraha muidugi rohkem – sest nad olid rohkem alasti.
Kui mult küsiti, kust ma pärit olen, vastasin: “From Estonia.” Nemad vastu: “From Australia?”
“No, no – from ESTONIA!” Jaapanlaste arvates on kõik blondid ja heledate juustega välismaalased Ameerikast või Austraaliast.
Tiiu Tulp-Kanter:
1996 detsember-mai
Laulsin hotellis pool aastat järjest igal õhtul. Aga päevad olid vabad ja polnud vaja muud muretseda, kui et õhtul kaks tundi triksis-traksis olla.
Minu jaoks oli see sanatoorium, mille eest maksti peale!
Ütlen ausalt, ega ma ei uurinud, kui palju vahendajad meie pealt said – aga mul oli kuutasu ja ma ei läinud sinna raha pärast.
Kuna mul siin ei olnud midagi tarka teha, siis tahtsin siit natukeseks ära – rutiinist välja –, et mõelda, mida edasi teha ja selgineda.
Maiken:
Alates 25. veebruarist 2002 pool aastat Jaapanis
Mikawa linn
Üks suuremaid põhjusi, miks ma otsustasin Jaapanisse minna, on kindlasti raha. Meil ei teeni laulja kunagi nii palju. See oli hea võimalus ja saab kõva kogemuse.
Lähen lauljatest täiesti üksi – üks tantsija, venelanna, on ka – ja olen natuke hirmul.
Maarja-Liis Ilus:
1997-2001 Jaapanis viis korda
Tokyo
Viiendal korral Jaapanis (möödunud aasta oktoobris) oli hoopis teine tunne. Tuleb olla teistsugune – naeratus käib iga asja juurde –, vastasel juhul tekib neil kahtlus, et oled äkki haigeks jäänud. P>
Jaapanlased on ülihoolitsevad, minuga käituti nagu lapsega. Kuhugi üksi ei lastud – isegi üle tee ei lubatud, ilma et keegi kahel pool oleks ja vaataks, et ma auto alla ei jää!
Noortele, 16-17aastastele Jaapani tüdrukutele meeldib end Euroopa lauljatega samastada. Nad on väga lapsemeelsed. Lauljad on neile eeskujuks – nad tahaksid olla samasugused.
Andsin Rootsi bändiga kolm kontserti – kuid ettevalmistused ei läinud sugugi libedalt.
Esiteks keeleprobleem – isegi helimees ei osanud inglise keelt. Ja tehnika oli hullem kui kusagil mujal. Mis tundub naljakas, mõeldes, mis imeasju nad Euroopasse müügiks teevad!
* Jaapani keeles: Laula mulle veel, ilus tüdruk!
