Mare Väljataga:

1996 veebruar-juuli 

Ito linn

Vähe sellest, et meile tunduvad jaapanlased niikuinii kõik ühtemoodi, oli hotellipublik ka ühtemoodi riides! Seal on igal hotellil ise mustriga yukata'd ehk kitlid. Kui inimene läheb hotelli, saab ta endale puhta yukata selga ja tuhvlimoodi plätud jalga. Meie hotellis olid valged kitlid, sinised ja roosad lootoseõied peal.
Kui ma koos stepptantsurühmaga esinesin ja kui klõbistamine pihta hakkas, siis jaapanlastel hakkasid ka kohe jalad käima. Kargasid tooli pealt püsti – tuhvlid pihku! – ja tantsisid kaasa. Haarasid yukata´del sabast ja ega neid ei häirinud, et aluspüksid paistsid. Yukata´de all kandsid nad pikki aluspükse.
Hämmastav oli ka nende suhtumine kaaslastesse, kes olid natuke rohkem alkoholi tarbinud. Kui sõber kõrval külili kukkus, aidati ta kohe jälle püsti. Keegi ei vaadanud pahasti. Kuni järgmise korrani – tonksti! Upitati aga püsti ja pidu läks edasi.
Viiendal kuul olin ühe nädala haige. Käisin kurguarsti juures ja iga päev aure saamas. See oli väga kihvt – täielik puhkus!   

Maiken: Kui Mare Väljataga (Maikeni õpetaja Otsa koolis – toim) Jaapanist tuli, oli ta täiesti teine inimene! Energiat täis, pakatav, elurõõmus… See mõjus talle tõeliselt hästi!

Stina (endine ansambli Flame solist Stina Märtson): P>

1999-2001 kolmes erinevas Jaapani väikelinnas – korraga kuus, kolm ja viis kuud

Hanamaki, Ito ja Ikaho linn

Jaapanlastele läks hirmsasti peale see, kui ma laulsin jaapani keeles. Nende arvates laulsin täiesti aktsendivabalt.

Need paar lugu rääkisid armastusest, suurtest tunnetest… nagu ikka!

Ilmselt meeldib jaapanlastele eestlaste eksootiline välimus – sinised silmad, heledad juuksed…

Mingeid kolossaalseid summasid ma seal ei teeninud – aga kui kokkuhoidlikult elada, polnud teenistusel viga.

Kelli Uustani:

1996 detsember-mai

Nagato äärelinna mägikülake

Ühel õhtul istusime karaokebaaris ja seal lauldi tuntud lugu, mida mina olin laulnud ka hotellis oma šõul. See oli üks kolmest loost, mida jaapani keeles oskan. Neile samasugune igihaljas laul nagu meile näiteks “Vana pildikast”. Telekast jooksid hieroglüüfides laulusõnad, aga mina laulsin kaasa. Jaapanlased olid täiesti sillas – arvasid, et ma oskan hieroglüüfe lugeda!

Ma ei tea, kas see tuleb sellest, et Jaapani mehed on nii väikes t kasvu – aga nad jäid alati jube kähku purju! Mul on meeles, kuidas üks mees istus kössis laua taga, vetsupaberirull laua peal, ja keris seda endamisi lahti. Mitte keegi ei teinud väljagi, nagu oleks see täiesti tavaline!

Saime ka üsna kõvasti tip´i. Tavaliselt oli see 1000 jeeni (ca 130 krooni). Aga tantsijad said jootraha muidugi rohkem – sest nad olid rohkem alasti.

Kui mult küsiti, kust ma pärit olen, vastasin: “From Estonia.” Nemad vastu: “From Australia?”

“No, no – from ESTONIA!” Jaapanlaste arvates on kõik blondid ja heledate juustega välismaalased Ameerikast või Austraaliast.

Tiiu Tulp-Kanter:

1996 detsember-mai

Laulsin hotellis pool aastat järjest igal õhtul. Aga päevad olid vabad ja polnud vaja muud muretseda, kui et õhtul kaks tundi triksis-traksis olla.

Minu jaoks oli see sanatoorium, mille eest maksti peale!

Ütlen ausalt, ega ma ei uurinud, kui palju vahendajad meie pealt said – aga mul oli kuutasu ja ma ei läinud sinna raha pärast.

Kuna mul siin ei olnud midagi tarka teha, siis tahtsin siit natukeseks ära – rutiinist välja –, et mõelda, mida edasi teha ja selgineda.

Maiken:

Alates 25. veebruarist 2002 pool aastat Jaapanis

Mikawa linn

Üks suuremaid põhjusi, miks ma otsustasin Jaapanisse minna, on kindlasti raha. Meil ei teeni laulja kunagi nii palju. See oli hea võimalus ja saab kõva kogemuse.

Lähen lauljatest täiesti üksi – üks tantsija, venelanna, on ka – ja olen natuke hirmul.

Maarja-Liis Ilus:

1997-2001 Jaapanis viis korda

Tokyo

Viiendal korral Jaapanis (möödunud aasta oktoobris) oli hoopis teine tunne. Tuleb olla teistsugune – naeratus käib iga asja juurde –, vastasel juhul tekib neil kahtlus, et oled äkki haigeks jäänud. P>

Jaapanlased on ülihoolitsevad, minuga käituti nagu lapsega. Kuhugi üksi ei lastud – isegi üle tee ei lubatud, ilma et keegi kahel pool oleks ja vaataks, et ma auto alla ei jää!

Noortele, 16-17aastastele Jaapani tüdrukutele meeldib end Euroopa lauljatega samastada. Nad on väga lapsemeelsed. Lauljad on neile eeskujuks – nad tahaksid olla samasugused.

Andsin Rootsi bändiga kolm kontserti – kuid ettevalmistused ei läinud sugugi libedalt.

Esiteks keeleprobleem – isegi helimees ei osanud inglise keelt. Ja tehnika oli hullem kui kusagil mujal. Mis tundub naljakas, mõeldes, mis imeasju nad Euroopasse müügiks teevad!

* Jaapani keeles: Laula mulle veel, ilus tüdruk!