Konsensusel otsustamise põhiline probleem on ilmselt, et midagi ei saa otsustatud.
1999. aastal Seattle´i WTO konverentsi ajal tegid globaliseerumise vastu protestijad kõike konsensusmeetodil. See on otsustamismeetod, kus inimesed püüavad jõuda mitte tingimata üksmeelele, vaid lahendusele. See on horisontaalne otsustamismudel, hästiunustatud vana. Mina tegin New Yorgis Occupy Wall Streeti ajal koolituse kohapeal läbi. Tähtis pole isegi mehhaanika, vaid põhimõtteline otsus, mida kaasaegses poliitteoorias tähistatakse terminiga kaalutlusdemokraatia. Protsessi käigus arutatakse otsus ühiselt läbi, nii et kõik on teadlikud probleemi olulistest aspektidest ja teavad poolt- ja vastuväiteid. Nad teavad, et kui lõpuks jõutakse otsuseni, mis pole nende endi esimene eelistus, on neid vähemalt ära kuulatud.
Kas Eestis võiks poliitikasse sellist meetodit rohkem viia?
Minu arvates ei tohi näha poliitikat nii kitsalt, et seda teostavad Toompeal kätt tõstvad inimesed. Koalitsiooniläbirääkimised on ju konsensuspõhised. Inimesed peavad kokku leppima. Aga seal kiputakse kompromissi otsima, mitte konsensust ja seda tehakse läbi lehmakauplemise, mitte läbi sünteesi. Sinna ei tulda avatud meelega, et „meil on probleem, kuidas me selle võiksime kõige paremini lahendada?“ Tullakse näiteks maksuteemaliste lubadustega. Aga maksud on tööriist, mitte eesmärk. Need on vahendid, mis aitavad maailma lähemale sellele, milline ta võiks olla.
Just enne rääkisin ühe tippjuhiga, kes käis Occupy protestijaid vaatamas ja küsis, „kas nad tahavad labidate ja kirvestega minna rikastelt raha ära võtma?“ Et nad on ju ebavõrdsuse vastu. Miks rikkaid karistada?
Ma ei saa loogikast aru, mismoodi on see karistamine?
Nad on olnud ju nii ettevõtlikud ja tublid ja vaesed tahavad neilt teenitud raha ära võtta.
Siis ongi küsimus, kas see on nende raha. Kuidas asjad, sealhulgas ka raha, ühiskonnas jagunevad, on ühiskondlik kokkulepe. Neid kokkuleppeid on erinevatel aegadel olnud erinevaid. Tänaseks on inimesed jõudnud hegeliaanliku vaateni ajaloo lõpust: ajalugu on nagu saatus, me oleme ette määratud jõudma kapitalistliku liberaalse demokraatiani ja sinna me jäämegi. Slavoj Žižek toob välja, kuidas me kujutame ette kõikvõimalikke erinevaid kataklüsmilisi sündmusi nagu näiteks kliimakatastroof, aga mingil moel me ei suuda ette kujutada väikest muutust poliitilises süsteemis. Planeedil maa võib elu otsa lõppeda, aga kapitalism peab edasi kestma. Kust tuleb ülbus arvata, et majanduse ja ühiskonnakorraldusega oleme jõudnud ajaloo lõppu? Et me oleme jõudnud sinna, kus kõik saavad tarbida nii palju, kui on ärkveloleku tunde, ja nii see peakski jääma. Loomulikult ma ei ole sellega nõus. Intervjuud saab edasi lugeda digilehest või tasulisest artiklist