Odavlend Ameerika moodi
Nii superodavaid lennuliine nagu Ryanair USAs paraku ei leidu – Ameerika majandus olevat selleks liialt suurkorporatsioonide juhtida, seletavad teadjamad. Odavlennuks võib siin pidada seda, kui USA kahe kalda vahelise edasi-tagasi pileti saab lunastada tavapärase 500 dollari (6400 krooni) asemel näiteks 250 dollariga (3200 krooniga). Ja üks parimaid odavlendajaid on suuresti George Sorosele kuuluv Jetblue, mille mersruudid ühendavad kõig riigi tähtsamad linnad. Reisiajakiri Conde Nast Traveller on valinud Jetblue kolmel viimasel aastal USA parimaks lennuliiniks.
New Yorgi JFK lennujaamas on Jetbluel oma terminal. Hea uudis: Check ini järjekorda pole, sest võimalik on lennule registreerumine korda ajada iseteeninduslikes arvutites. Ka pileteid pole – piisab samast isikut tõendavast dokumendist, mida piletit internetist ostes kasutatud sai. Häid uudiseid jätkub: istmevahedes on piisavalt jalaruumi; oleme saanud täpselt need kohad, mis netis endale välja valisime. Lisaks saab meie poolteise-aastane tütar endale isikliku koha, kuigi ta sõidab täiesti tasuta (alla 2aastaste privileeg Jetbluega lennates). Lennuki täituvus on umbes 90%, kõik lapsed ja paar ülitäidlast kodanikku saavad tänu sellele ekstrakohad. Omaette äriklassi siin pole, samasse ruumi mahuvad ära nii rutiinseid ärilende tegevad pintsaklipslased kui lärmakad suurpered.
Igaühel on silme ees omaette väike telekas ja kasutada paar kõrvaklappe, nii saab vaadata saateid 30 telekanalil. Lennuk asub vurama minutipealt õigel ajal… Hea algus! Selgub aga, et see piirdub esialgu ainult maad mööda vuramisega. Huumorisoonega piloot jätkab valjuhääldist: hea on see, et kuue lennutunni kaugusel Seattles ootab meid ees palav suveilm, halb aga see, et New Yorgis on ilm olnud sompus ja õhkutõusmisrajad ummistunud… aga hea uudis on see, et me oleme õhkutõusmise järjekorras juba seitsmendad ja peaks õhus olema juba 20 minuti pärast!
Niisiis, kui mõned lennukompaniid eelistavad hilinevate lendude puhul boardinguga alustada hiljem, siis Jetblue on valinud teise strateegia: istume 20 minutit ja klõpsime oma telekanaleid. Ma leian huvitava, antud olukorras päris pikantse programmi: National Geographic Channel näitab tõsiselusarja lennukatastroofidest. Nõnda saab minule see ooteaeg, õhkutõus ja lennu esimesed tunnid omapäraseks ekstreemkogemuseks, kus saab kõditada oma pisikest lennuhirmu.
Euroopa odavlendudel pole mulle kunagi süüa-juua pakutud, nii olen meeldivalt üllatunud, kui ringi kõndivad stjuardessid koguvad rahvalt soove ja need siis hetke pärast välja jagavad. Valida saab erinevaid karastusjooke, kohvi-teed ja snäkke. Lennukis midagi ei müüda. Pardaajakirja ka pole, aga selle asemel tutvustab teleris üks kanal Jetblued ja meie reisi - teades, millal lendame üle Suure Järvistu või mäeahelike, saab neid ka aknast kiigata, saatjaks punane päikeseloojang. Piloot aga jätkab aegajalt valjuhääldist oma isikliku lähenemisega, toonitades näiteks, et kõik reisijad võivad iga aeg juua juurde küsida või et veerand tunni pärast jõuame mägede ja õhuaukude kohale, nii et tasub ehk praegu tualetis ära käia.
Kõik on tore, kui välja arvata üks pisike, aga üha piinarikkam pisiasi: pardal on liiga palav! Teine veidi ebamugav hetk ootab Seattle lennujaamas, kus selgub, et tuleb rongiga sõita peaterminali pagasilindi äärde, aga rongis pole millegipärast istmeid. Mitte eriti mõnus detail, arvestades hilisõhtust kellaaega ja väsinud jäsemeid.
Tagasilennuks oleme pannud end õhukeselt riidesse, aga seekord on pardal hoopis jahe. See ei kujune suureks probleemiks: kuna lendame öösel, pakutakse kõgile kilepakendeis patju ja tekke. Vahepeal oleme ennast harinud ja netist Jetblue koduleheküljelt välja trükkinud personaliseeritud telekava. Tunnid mööduvad seekord vaadates näiteks MTVs, kuidas neiud endale Posh Spice’i nina lasevad pähe lõigata.
Kavatsen ka järgmise USA-sisese reisi teha Jetblue’ga; nüüd tean ka seda, et temperatuuri suhtes peaks tegema märkuse stjuardessidele, kes saavad seda aladada või juurde keerata.
Marsruut: New York – Seattle – New York
Aeg: mai 2005
Hind: 5-
