Hiljuti kõnetas mind Maakri tänaval mormooni neiu. Mustvalgesse rõivastatud, heledapäine, taevasiniste silmadega, rinnal kuldne silt õde Smith. Ta oli tehtud suhkrust, jahust ja naeratusest, aga seejuures blokeeris ta mu tee sellise otsustavuse ja vilumusega, mis teeks au igale linnalahingutes karastunud dessantväelasele.

Ma oleks suutnud välja rabeleda, kui ta oleks rääkimisega pisutki viivitanud, aga ta teadis ise ka, mis ta trump on. Õde Smith nimelt kõneles nii puhast ja ladusat eesti keelt, mida võib kuulda ehk Vikerraadio hommikustes uudistes. Igatahes ei oota te midagi sellist ameeriklaselt, kelle eluiga ei luba oletada aastatepikkust keelepraktikat. Ma ei uskunud oma kõrvu: klusiilid olid gemineeritud täpselt seal, kus vaja, järgsilbi vokaal õige pikkusega, sõnad õiges järjekorras. Otsustasin põgenemisega oodata ja leidsin, et ta on ära teeninud vähemalt katse teda tõsiselt võtta.

Küsimusele, mida ma elult tahan, ei osanud ma vastata. Hetkel tahtsin ma minna Stokast läbi ja osta midagi head õhtuse filmi kõrvale. Aga õde Smith jõudis minust ette. Kas sa tahaksid kogeda oma elus rahu ja rõõmu, küsis ta naeratades. Ütlesin, et eks ma ikka mõnikord olen kogenud ka. Aga kas sa tahaksid seda kogeda kogu aeg? Ei, kogu aeg pole see küll võimalik, vastasin. On, hüüatas õde Smith võidurõõmsalt, mina kogen seda kogu aeg! Ära alahinda inimesi, koputati mu südametunnistusele, ja ma sundisin end dialoogi jätkama.

Aga vaadake sinna ristmikule, alustasin ma ettevaatlikult, sealt tuleb üks kümnetonnine rekka, ja kujutage nüüd ette, et ta sõidab järsku kellestki üle, verine sisikond voolab mööda Maakri tänavat alla, aju pritsib purustatud kolbast meie puhastele kraedele, kas te siis suudate ka kogeda rahu ja rõõmu? Õde Smith ei teinud teist nägugi. Ta noogutas rõõmsalt ja eksalteeritult ning hakkas otsima kohustuslikku voldikut. Hetkeks mõtlesin, et õde Smithi kujul olen lõpuks ometi kohanud ehedat monstrumit, tõelist omakasupüüdmatut kurjust, kes ei püüa oma verejanulisi tunge varjata, vaid naudib neid täiel rinnal, aga siis sain aru, et ma olen eksinud. Ta lihtsalt ei saanud aru väljenditest kümnetonnine rekka, verine sisikond ja purustatud kolp. Kuskil mormoonide koolis on ta õpetatud perfektselt kõnelema teatud teemadel, teatud sõnavara raames, aga ilmselt mitte aju pritsimisest Maakri tänavale. Ja võib-olla selles tõesti on rahu ja rõõmu võti, õppida näiteks suahiili keeles ära teatud hulk lauseid, mis väljendavad vaid soovitud emotsioone ja ilusaid asju, ning siis rääkida ja mõelda ainult suahiili keeles.

Voldikust sain teada, et mormooni kiriku rajas prohvet Smith.