Keegi ei saa kreeklasele pahaks panna, et ta tunneb end kreeklasena, et ta paneb end maailma keskpunkti. Antiik-Kreeka kultuur on lääne tsivilisatsiooni üks alustalasid. ­Demokraatia on “leiutatud” sealmaal. Samuti vabaduse mõiste, kusjuures vabadus ei ole õigus teha ükskõik mida, vaid see on poliitilise türannia puudumine. See on ülimalt läänelik ehk “meielik” kontsept­sioon, mida ei tunta Hiinas, Indias ega Araabias.

Tulles ajas lähemale, ei saa vaikida kreeklaste erakordsetest teenetest 20. sajandi pöördsündmuste mõjutamisel. Enamik eurooplastest ei tea (ent teavad kõik kreeklased), et demokraatliku maailma saatus dikatuuridega silmitsi seistes otsustati ­Termopüülidel ja Marathonis. Fašistlik Itaalia võttis 1940. aasta lõpus ette katse Kreeka sõjaliseks vallutamiseks. Mussolini sai ürituse käigus kõvasti vastu nina. Saksamaa pidi äpardunud Itaaliale appi minema, aga seda NSV Liidule kallaletungi edasilükkamise hinnaga. Kreeklased on veendunud (tsiteerides autoriteete Saksa kindralstaabist), et selle viivituseta oleks Saksa tankid jõudnud Moskva alla enne pakast ja võib-olla isegi enne sügisest teedelagunemist ning siis võinuks kogu Ostfeldzug lõppeda hoopis teistmoodi. Mille järel teinuks Inglismaa Saksamaaga rahu, Ameerika jäänuks Saksamaa ning Jaapani vastu üksi ja siis… Sieg Heil!

Kuna väike vapper Kreeka päästis maailma demokraatia (mille ta ­kunagi 2500 aastat tagasi ka sünnitas), siis paluks kreeklastega mitte ülbitseda.

Jutud sellest, et EL võiks Kreeka finantsdistsipliini rikkumise pärast enda ridadest välja heita, on taevani kisendav tänamatus.

Protestantlikku tööeetikat evivad ­põhjaeurooplased näevad asja mõneti teistsugu­ses valguses: kreeklased on euro­pumba juures mõnuga ja piiri pidamata raha ahminud ja nüüd peavad usinad hollandlased, soomlased ning sakslased nende võlad kinni taguma. Ennekõike muidugi sakslased, kelle osaluseta projekt nimega “Euroopa ühisraha euro” oleks võimatu. Aprilli lõpus käisidki Saksa parlamenti Kreeka-usku pööramas ELi rahandusvolinik Olli Rehn, Rahvusvahelise Valuutafondi juht Dominique Strauss-Kahn ja Euroopa Keskpanga president Jean-Claude Trichet.

Oma tähtsusest kinnitust saanud sakslastel võib ju über alles-tunne tagasi tulla, kuid samas on Kreeka võlgadega tegelemine põhjustanud Saksa­maa sisepoliitikas midagi kriisitaolist. Kantsler Angela Merkel lubas valijaskonnale, et Berliin võtab raha vastutustundetu Kreeka abistamiseks kusagilt mujalt kui Saksa maksumaksja taskust, aga seda juttu ei usu vist keegi. Maksumaksja on rahamaailma söögiahela alumine lüli.

ELis ollakse harjunud, et Saksamaa maksab nurisemata – hirmuteod aastatel 1939–1945 juhtunu eest vajavad heastamist. Aga need vaikselt kuuletumise ajad näikse möödas olevat. Kreeka abipaketi tungivast iseloomust räägiti ELi võimukoridorides kogu märtsi kestel, kuid Berliinis aeti sõrad vastu: Merkel teatas avalikult, et Kreeka peab oma s…a ise sööma, ja mõned kõrged arvamusliidrid läksid isegi nii kaugele, et kahtlesid Kreeka suutlikkuses jätkata eurotsoonis ning ELis tervikuna!

Kasutades Venemaal käibivat retoorikat, Reich on tõusmas põlvedelt…

Kreeka-Saksa vaidlus minevikusündmuste ja nende tänapäevavõrsete üle andis tulemuseks vastik-koomilise jandi mõlema maa ajakirjanduses, kus üks hinnatud saksa ­ajakiri kujutas oma kaanel keskmist näppu püsti hoidvat ­Milose ­Venust (pealkiri “Petised euro-perekonnas”) ning mitte vähemväärikas Kreeka ajaleht töötles vastuseks Fotoshopiga Berliini võidusammast, pannes võidujumalanna Victoria pihku haakristi.

Ajakirjandusliku huumori eellooks olid mõistagi Kreeka-Saksa finantsilised nääklused. Kui Ateenas märgati Berliini vastumeelsust raha väljastamisel, tuli mõnedel Kreeka poliitikutel meelde nõuda sõja­reparatsioone. Kreeka tänased maksehädad olla otseselt tingitud natside metsikustest eelmise sajandi keskel: natsid röövisid sõja ajal Kreeka kullavarud, põletasid kättemaksuks partisaniaktsioonide eest sadu külasid, ning näljutanud surnuks 300 000 kreeklast. Demokraatlik Saksa FV võiks 60 aastat pärast sõja lõppu selle heastamiseks kümned miljardid letti lüüa, kuuldus Kreeka poliitilisest panteonist nõudlikke hääli.

Sakslased esitasid oma kunagistele ohvritele seepeale statistika alates 1960. aastast, kust selgub, et nad on juba kreeklastele maksnud Hitleri hirmutegude eest küll ja enamgi veel.

Kreeka finantskatastroofile võib vaadata ka kolmandast vaatenurgast – hõljudes eurotsooniks nimetatud nähtuse kohal neutraalse vaatlejana. Võib väita, et kreeklased meelitati kuldsesse võlalõksu. Samamoodi meelitati buumiaastatel nn keskmine eestlane tarbimislaenude libedale teele.

Kreeka võeti eurotsooni majandusstatistika alusel. Pole tähtis, kas see oli võltsitud või kohendatud, sest ka objektiivne majandusstatistika ei võta arvesse inimeste/rahvuste kultuurilisi eripärasid. Rahvusvahelised majan­dusinimesed teavad, et suutmatus jälgida finantsdistsipliini on osa kreeklaste iseloomust. Kui kreeklased said hakata eurotsooni hüvesid kuritarvitama, kui neil oli võimalik elada üle oma jõu, siis nad tegid seda kõhklematult. Kuna rahamaailma vägevad ehk pangad kasutavad äri ajamisel inimeste nõrkusi, siis lasub lõplik süü nende hingel – nagu buliimikule ei anta sahvri võtit ega joodikule viinakeldri oma, nii ei tohi teatud tüüpi inimesi/ühiskondasid lasta kerge raha ligi.

Ning jällegi on kreeklaste arvates süüdi kuratlikult tõhusad sakslased. Saksa majandus on Hiina ­majanduse järel maailma suurim eksportöör. Meelitades kreeklased (või eestlased) odavate tarbimislaenude võrku, olevat Saksa rahamaailm taganud Saksa tööstusele eksportturu. Võtame laenu, et osta “mersusid” ja “bemme”. Ka see süüdistus on kõlanud kreeka huulilt saksa kõrvadele. “Me ei hakka paluma vabandust selle eest, et meie tööstus on võimeline rahvusvahelises konkurentsis läbi lööma,” teatas ­selle ­peale ­Deutsche Banki peaökonomist Thomas Mayer.

Pärast viimase aja suuri finantsvapustusi ja veelgi suuremaid kultuurilisi avastusi ei saa eurotsooni põhimõtted jääda muutumatuks. Kui Eesti sinna ükskord jõuab, võib see olla hoopis teine euro­tsoon kui see, kuhu me kunagi astuda soovisime. NATOga nii juhtuski.