Ohtlik tuumajaam teisel pool Narva jõge
Oleg Nõmmemees on lõpetanud Tallinna Polütehnilise instituudi energeetikasüsteemide juhtimise erialal. Töötas elektrisüsteemide dispetšerina, ametiühingutegelasena, viimastel aastatel ettevõtjana. Osales Tšernobõli katastroofi likvideermistöödel.
Mida kujutab endast Sosnovõi Boris asuv Leningradi Tuumaelektrijaam (edaspidi LTJ)? Suurtest aatomielektrijaamadest endise NSV Liidu territooriumil on see kõige vanem. LTJ rajati, et varustada elektriga Moskvat ja Moskva oblastit. Piiteri teravkeeled nimetasid ta "moskvalaste armastuse kehastuseks Neevalinna elanike vastu". Reaktorid, mis pandi üles Leningradi Tuumajaamas, olid välja töötatud kasutamiseks tuumajaamades, mis ehitatakse Siberi inimtühjadesse avarustesse.
LTJ reaktorid kannavad tehasenumbreid 1, 2, 3 ja 4. See tähendab, et need on omasuguste seas esimesed ning nende tööstuslikud ristsed toimusid just LTJs.
Kas jaama vanusel on mingi suhe võimaliku tragöödiaga?
Energeetika on sellise spetsiifikaga tööstusharu, et seal on võimatu ehitada katseeksemplari, mida igakülgselt katsetada ja alles seejärel anda tootmisse. Nagu alati eksperimendi olukorras, on siin risk suurem kui katsetatud seeriatoodangu puhul.
Eestil on lihtsalt vedanud?
Minu mäletamist mööda on Eestil vedanud vähemalt kolm korda.
Esimene suur vedamine oli 1975. aastal. Siis toimus raske avarii LTJ esimeses plokis. Meeleheitlikult püüdes reaktorit päästa, puhusid operaatorid seadme lämmastikuga läbi. Õhku paisati tohutus koguses radioaktiivset tolmu. Meie õnneks puhusid lõunakaarte tuuled ja radioaktiivne pilv kandus Soome.
Teine vedamine oli 1986. aasta alguses, kui Moskvas kavandati eksperiment, mis hiljem Tšernobõlis lõppes katastroofiga. Et Sosnovõi Bori operaatorid olid väga kõrgelt kvalifitseeritud, kästi eksperiment ellu viia neil. Analüüsinud ettepanekut, keeldusid operaatorid täies koosseisus ülesannet täitmast põhjendamatu riski tõttu. Viimaks korraldati eksperiment Tšernobõlis, mille juhtkond puges kas või nahast välja, et olla maailmas see "kõige-kõige". Sel eesmärgil olid nad valmis milleks tahes. Eksperiment lõppes, nagu ta lõppes.
Ja lõpuks vedas meil, kui Tšernobõli radioaktiivne jälg möödus Ivangorodist vaid kaheksa kilomeetrit ida poolt.
Ükski vedamine ei kesta igavesti.
Nimelt. Ühe tuumaenergiaploki töökindlus on suur – 10 000 tööaasta kohta 1 tõsine avarii. Kuid tõenäosusteooriast tuleneb, et kui meil on tegemist 500 reaktoriga, nagu praegu maailmas on, siis kogu selle süsteemi töökindlus on vaid 20 aastat, millel võivad olla rasked tagajärjed kogu inimkonnale.
Kui rääkida veel Sosnovõi Borist, siis peab ka Venemaa väga tõsiselt mõtlema oma megapolise peale. Seda enam, et "tuulte roos" ei ole Piiterile soodus – Sosnovõi Boris puhuvad valdavalt läänekaarte tuuled.
Kuid mõnikord puhub ka idatuul, Narva ja Tallinna suunas.
Sellisel juhul ei suuda meid kaitsta ei NATO ega ka Euroopa Liit. Oleme sellise ohu ees lihtsalt jõuetud. Kui me just ei võta julgust kokku ega nõua Leningradi tuumaelektrijaama sulgemist.
Soome lahe teisel kaldal on veel üks tuumaelektrijaam, Loviisas.
Jah. Kuid Loviisa kõrval ei tohi unustada ka Ignalina tuumaelektrijaama Leedus – kõigest 200 kilomeetrit meie lõunapiirist.
Me paikneme tsoonis, mida ohustavad tuumaenergeetika sünnitatud riskid. Kõik kolm jaama – Leningradi, Ignalina, Loviisa – asuvad ohutu ekspluatatsiooni tähtaja piiril. Tänu jumalale, Ignalina kohta on juba tehtud otsus reaktorid peatada. Usun, et ka korralikud soomlased võtavad õigel ajal vastu otsuse oma jaama kasutamine lõpetada.
Kuid ka LTJs pandi aasta alguses kinni esimene energiaplokk.
Kuidas seda nüüd öeldagi – ta pigem seisatati…
Kas Sankt Peterburil on tuumajaama suhtes oma seisukoht?
Piiter on meie jaoks suurepärane liitlane, talle on probleem sama aktuaalne kui meilegi. 50 kilomeetrit Sosnovõi Borist tähendab nende jaoks sama mis meie jaoks.
Siiski, mulle on jäänud mulje, et mõned "tuumakindralid" tahavad teatud otsused läbi suruda just siis, kui Piiteri uus võim linnapea Valentina Matvijenko kehastuses pole veel kindlustunud, pole veel jõudnud kõike põhjalikult analüüsida ega probleemi olemusse süveneda.
Nii et esimese ploki taas kasutusele võtmine on reaalne?
Sellel variandil on pooldajaid. Teisest küljest, Venemaal on uuesti alustatud ehitust, mis külmutati rohkem kui kümme aastat tagasi – Kalinini tuumaelektrijaamas hakati kiiruga püstitama kolmandat energiaplokki. See näitab, et Moskva planeerijad kahtlevad võimaluses LTJ esimese energiaploki ekspluateerimist jätkata.
Peale selle – kõigile on teada Matvijenko autoriteet ja tema järjekindlus.
Aga Moskva linnapea Lužkovi te olete unustanud?
Ka need, kes hoolitsevad Moskva heaolu eest, ei istu, käed rüpes. Näiteks Vene pealinna linnapea nõudis, et linnast viidaks ära kõik tuumauuringute keskuste reaktorid. Õige tegu, aga kuhu nad lähevad? Näib, et nad saadetakse Gatšinasse.
Jälle Narvale lähemale?
Paraku… Kordan, ma ei saa aru, miks Leningradi oblasti juhtkond siiani situatsiooni rahulikult pealt vaatab. Ja täiesti endast välja viib Eesti välisministeeriumi vaikimine.
Hiljuti leidis Venemaa tuumajõudude suurtel sõjalistel õppustel aset erakorraline sündmus. Kaks ballistilist raketti ei "teinud pauku". Kolmas kaldus kursist kõrvale ja hävitati. Ja mis iseloomulik, neil kõigil oli enne lendutõusmist kasutustähtaeg lõppenud, mida aga pikendati.
Kas näete sarnasust?
Nii see on, kuid on veel üks oht – massiline paanika.
Eesti vajab Sosnovõi Bori esimese energiaploki suhtes selgust. Kuid mis puudutab paanikat, siis kujutage ette, mis läheb lahti kohe pärast – hoidku jumal! – õnnetust.
Tsiviilkaitsesüsteem on meil likvideeritud. Omal ajal loodud katastroofimeditsiinikeskus on samuti suletud. Pole süsteemi ei teabe jagamiseks ega evakuatsiooniks. Õppusi pole rahva seas läbi viidud teab mis ajast. Ning seda ajal, kui kõik räägivad ka terroriaktidest, mille tagajärgedeks pole meil mitte keegi valmis. Nii et milleks paanikat tekitada, parem tegutseda!
Missugune peaks olema Eesti seisukoht?
Energeetika, seda enam tuumaenergeetika, on väga politiseeritud valdkond. Minu meelest peaks Eesti eliit endale väga tõsiselt selgeks tegema, et me oleme kolmest küljest ümbritsetud tuumaelektrijaamadega, mis töötavad ohutu kasutustähtaja piiril. Ja see on süngem välisohutegur kui Pihkva õhudessantdiviis.
Tuleb tunnistada seda meie jaoks kurba fakti, et ei Venemaa ega ka Leedu pole praegu võimelised üksinda nende probleemidega toime tulema. Tähendab, tuleb teha tihedat koostööd. Ja see peab toimuma taktitundeliselt, riivamata üksteise väärikust.
Mil viisil?
Energeetikute jaoks on vaieldamatu fakt, et kujunenud ajaloolis-geograafiliste põhjuste tõttu moodustavad Leningradi tuumaelektrijaam, meie Narva elektrijaamad ja Narva hüdroelektrijaam ühtse tehnoloogilise kompleksi. See võimaldab energeetikavõimsuste äralangemist ühes paigas kompenseerida nende suurendamisega teistes elektrijaamades, sealhulgas Eesti omades. Kas kasutada selleks põlevkivi või gaasi, on tehnilis-majanduslik küsimus.
Mulle tundub, et kui riigid ilmutavad head tahet, pole siin ülesaamatuid takistusi. Vajaduse korral suudavad Eesti Energia ja Eesti Gaasi spetsialistid operatiivselt esitada oma sellekohased kaalutlused. Seejuures arvestades nii Eesti kui ka Venemaa huve.
Peamine on mõista oma vastutust oma elanikkonna ees, päästa ta katastroofist. Siis ilmub ka jõud ja tahe, seejärel vastastikune mõistmine.
Arvestades Vene-Eesti suhete olukorda…
Kuidas nii? Edgar Savisaare visiit Moskvasse annab märku suhete soojenemisest. Aga "rahumeelse aatomi" ähvardus võib viia veelgi tõsisema suhete paranemiseni meie riikide vahel.
Aatomienergia tulevik uuenevas Euroopas
- Euroopa Liidu laienemine võib anda tõuke tuumaelektrijaamade osakaalu suurenemisele, kirjutab Briti ajakiri Economist.
- Laienemine tõi ühendusse juurde 18 "nõukogude tüüpi" reaktorit.
- Uute liikmesriikide reaktorite vastavusse viimine Lääne turvastandarditega on magus suutäis konsultatsioonifirmadele ja vastava ala tarkvara- ja ehituskompaniidele ning seadmetootjatele.
- Üheks aatomienergia eeliseks soojusenergia ees on keskkonnasäästlikkus, eriti seoses katsetega pidurdada globaalset kliima soojenemist.
- Energia tootmiskulude osas on asi vastupidine. Uue aatomielektrijaama ehitamine maksab 1500-2000 dollarit 1 kW tootmisvõimsuse kohta ning 75 protsenti selle elutsükli kuludest tuleb teha jaama ehitamise käigus. Söe- ja gaasijaamade vastavad näitajad on 1000 dollarit/1kW ja 25 protsenti.
- Soome kolmanda tuumajaama loomine vaid erainvestorite baasil näitab, et tuumaenergeetika võib läbi lüüa ka vabas turumajanduses.
