Õhtune tarkus
Kui 1968. aasta juunis Tallinna 6. Töölisnoorte Keskkooli lõpetajad kooli aulasse lõpukellale kogunesid, ei saanud tähtsa üritusega kuidagi pihta hakata. Nimelt oli abiturient Juhan Viiding, kes piduliku tseremoonia avama pidi, kadunud nagu tina tuhka. Tagatipuks hakkas saali laest vett tilkuma.
Suur oli töölisnoorte jahmatus, kui otse lae alt korvirõngast leiti istumas ei keegi muu kui noor luuletaja ise. Tema käest põrandale potsatavad veetilgad sümboliseerisid seejuures pisaraid, mida tubli õppur lõpukella kõlades poetas. Sealtsamast korvirõngast kandis Viiding ette ka oodatud luuletuse.
Mis salmiga täpselt tegu, Tallinna Täiskasvanute Gümnaasiumis seda lugu mulle jutustav õppejuht Alda Raidmaa ei mäleta. Pealegi summutab tema jutu üle koolimaja kaikuv mahe meloodiakatke.
"See on meie koolikell - rahustav, eks ole?" märgib ta teemat vahetades.
Jõulupeod õpilaste... lastele
Ootan, et üle maja puhkeb müdin ja klassidest paiskuvad koridoridesse lärmavad õpilased – ent püsima jääb pinev vaikus.
"Õpetajast peab viimast võtma, riigieksamid on ju käeulatuses," põhjendab õppealajuhataja kummalist õhustikku. "Muidu on siin ka vaikne ja rahulik, kõik on ju tõsised täiskasvanud inimesed."
Susside sahinal tuhiseb meist nüüd hoopis mööda umbes nelja-aastane tüdruk ja ronib trepikäsipuule kõõluma. Õppealajuhataja jälgib last hoolitseval pilgul ja kiikab murelikult tühja koridori. "Me ei tee neidudele takistust lapsega kooli tulemisel - kuidagi peab ju õppida saama, kui juba siia on tuldud."
Raidmaa andmetel on see ainus kool Eestis, kus korraldatakse ka õpilaste laste jõulupidusid.
Koridori valguvate 20ndates eluaastates emade massist eristub üks tegelane, kelle välimuse põhjal võiks oletada, et tegu polegi päris inimolendiga. Lähemal silmitsemisel osutuvad sarvenukid tema pöetud pealael siiski juusteks ja selgub, et verdtarretavat maopilku tekitavad valged kontaktläätsed. 28aastane üheksanda klassi õpilane räägib, et käis samas koolis juba varem, aga pidi kaitseväkke tööle minnes pool aastat vahele jätma. "Nüüd öeldi, et käi koolis lõpuni ja tule siis tagasi. Tööl suhtutakse minu õppimisse positiivselt. Hea ju, et selline võimalus anti," leiab mees. Kunagise päevakooli katkijätmise kirjutab ta oma toonase mõttemaailma arvele: "Elasin kunagi Raplamaal, käisin ühes väikeses maakoolis. Olin liiga avatud inimene - anarhist-punkar. Eks õppimise asemel oli vaja muid asju teha." Praegu veel tunneb mees "kõige ekstreemse" vastu suurt huvi, küllap sellest ka võõristav välimus. Koolis valitseva õhkkonna tunnistab kaitseväelane normaalseks.
Kõige kiiremini arenev kool
Kui lähtuda lõpetajate arvust, on tegu Eesti suurima gümnaasiumiga.
"Kevadel 2004 lõpetas gümnaasiumiosa 209 õpilast, põhikooli 64. Võrdluseks: Treffneri gümnaasiumi Tartus lõpetas mullu 150 õpilast. Kui kõigis päevakoolides õpilaste arv väheneb, siis meil suureneb," nendib kooli direktor Heiki Kiidli. Ta on seda õppeasutust juhtinud üheksa aastat ja väidab nüüd, et see on kõige kiirema arenguga kool Eestis - õpilaste arv on Kiidli ametiajal tõusnud 400-lt 1100-le.
"See arv muidugi muutub iga kuu, sest me ei sea piiranguid ei minejatele ega tulijatele - vastuvõtt on praktiliselt ööpäevaringne, kui kohti on. Kord kuus koguneb õppenõukogu, kus vaatame õpilasnimekirjad kriitiliselt läbi. See kool ei ole kohustuslik. Kui õpilane ei käi kohal ega õpi, võtame uue, sest õppida tahtjaid on piisavalt," põrutab koolijuht.
Tema kabineti aknast paistab kenasti kätte, kuidas õpilased Pronksi tänaval kooli kõrval vahetunnil suitsu pahvivad – kooli ruumes ja territooriumil on suitsetamine keelatud, sestap minnakse kõrvalkrundile. "Tulijaist suitsetab seitsekümmend protsenti ja seda juba viis aastat, nii selgus küsitlustest. Lõpetajatest on aga suitsetajaid alla viiekümne protsendi," kiidab direktor oma kooli tervendavat mõju.
Õhtukooli õpilased elavad läbi mitmed paradoksid - õhtukool on rahvasuus just nagu midagi kõrvalist ja lihtsat, tegelikult käib seal aga tõsisem töö kui päevakoolis. Kusjuures erinevalt päevakoolist vastutab tulemuse eest õpilane ise, mitte õpetaja, kool, riik ega lapsevanem. Direktor nimetab seda andragoogika (täiskasvanute õpetuse) põhiliseks erinevuseks pedagoogikast. Võti on individuaalses lähenemises.
"Ei saa salata, et enamik saabub siia eelarvamusega. Esmalt on inimesele oluline, kas ta ikka sai kooli sisse. Siis, noortele eriti, on vaja ruttu õpilasdokumenti. Levinud on arvamine, et sellega ongi kohustused ühel pool ja õpilane asub kevadet ootama. Ootab kuni esimese õppenõukoguni ja ongi keegi teine tema asemel, sest väljalangemine on ju sama vaba kui vastuvõtt."
Mõni lõpetab medaliga
Direktor peab täiesti tavaliseks seda, et mõnigi alustab oma õpiteed selles koolis juba mitmendat korda. "Tagasi tullakse, kui niiöelda "sarved maha joostud". Nende inimeste puhul on näha, kuidas elu on nende suhtumisse korrektiive teinud. Sellised peavad kenasti ka lõpuni vastu, mõni lõpetab medaliga."
Õppealajuhataja meelest jääb siiski paljudel kool katki mitte tahtejõu puudusest, vaid ennekõike olude sunnil. “Arusaadavalt peetakse tööd õppimisest tähtsamaks, tööandja ei mõista aga inimesele isegi nii vähe vastu tulla – meie õpilasel on vaid üks pikk koolipäev, pluss kaks õhtupoolikut tundides käimist."
Tööelu ja hariduse suhet iseloomustava tähelepaneku teeb kooli informaatik: "Valitseb seaduspärasus - naised tulevad haridust nõutama, et karjääri teha, meestel on keskharidust vaja, et jätkata samal tööl."
Enne kui plärisevat koolikella asendav mahe meloodia jälle tunni algust kuulutab, jõuavad koolijuhid kinnitada, et tähtsast ametist puuduliku hariduse tõttu lahkuma pidanud rahvaliitlane Mario Sootna ei ole nende koolis õppimise vastu huvi tundnud. Hiljuti avaldas aga õpisoovi üks 23aastane naine, kel vaid kaks klassi haridust. Naisel soovitati pöörduda ajalooliselt Tallinna Täiskasvanute Gümnaasiumiga samast eellasest (Tallinna Kolledžist) põlvnevasse Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasiumisse. Seal saab ainekava läbida ka eksternina. Selgub veel, et kooli vanim õpilane on praegu 12. klassi kaugõppes läbiv 50aastane Vallo, kes õppimise kõrvalt kenasti firma pidamisega hakkama saab.
Pinginaabrid isa ja poeg
Ka Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasiumis ei ole keegi Mario Sootnaga rääkinud, kuid valmis selleks ollakse. Direktor Ene Pedai möönab, et koolipinki pääseks poliitik ilmselt siiski alles sügisest: "Kui tal just mõnd keskkooliklassi poolaastatunnistust ette näidata ei ole."
Sellel koolil oli mullu kevadel 172 lõpetajat, nende seas ka üks isa ühes pojaga, kes tundides istusid ühes pingis ("Isa oli väga tähtsal kohal. Poja tõi siia, sest sellel oli tavakoolis raskusi."). Õpilasi on praegu 630 ja kõik kohad on täis. Vanim õpilane on 42aastane, direktori hinnangul moodustavad lõviosa koolirahvast aga 20-25aastased peredega naised. "Aasta jooksul teeme reeglina paar 12. klassi juurde, sest enamasti on inimestel just viimane klass pooleli jäänud. Vanematel tulijatel on kool pooleli jäänud abielu või töölemineku tõttu. Noortel on aga sageli tegu hoopis koolivahetusega, põhjuseks lahenematu konflikt mõne õpetajaga. Meil on aga õpilase ja õpetaja suhe teistsugustel alustel. Ma ei lähe ju tundi kui suur, tark ja tähtis õpetaja, vaid olen õpilasele võrdne partner ja hoopis tema on tulemusele orienteeritud. Siiski ei saa salata, et töö on meie õpilastele koolist tähtsam," möönab direktriss.
Hiljuti jättis 11. klassi sinnapaika Afganistani miiniotsijaks suundunud mees, 10. klassist läks samal ajal üks "poiss" Iraaki. "Minnakse ka Iirimaale, kanu kitkuma."
Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasiumi musterõpilane on 32aastane kolme lapse ema Merle Sander. Nelja-viielise õpilasomavalitsuse presidendi tõstis musterõpilase staatusesse tiitel Tallinna Aasta Õppija 2004, mille ta sai mullu oktoobris. Linnavolikogu esimehe Maret Maripuu allkirjaga diplom on varjul koolijuhi kabinetis, musterõpilase enese leian esmaspäeva õhtul ühiskonnaõpetuse tunnist.
Ühiskonnaõpetuse tund
Õpetaja Külliki Kaplinski juhatusel püüab paarkümmend õpilast nuputada, miks Keskerakond on nii tugev. Nätsupakk käib käest kätte, selle omanik loetleb põhjusi, mis on tema vanaonust teinud keskpartei tüüpvalija. Klassi teises otsas lammutab üks pöetud peaga noorsand tüdinud ilmel oma pastakat. Ta paistab teistest tunduvalt noorem.
Selles koolis heliseb koolikell tuttava plärinaga, ent rahu, mis koridorides valitseb, ei erine millegi poolest teises täiskasvanute õppeasutuses kogetust. Musterõpilane tunnistab, et aasta eest kooliteele asudes sattus ta esiotsa vanalinna pelgalt transpordivaliku tõttu, kaalukausil olid kaks kooli võrdsed.
"Direktori jutule tulles põdesin, et olen nii vana. Tema suhtumine oli aga nii positiivne, et ei hakanud ma edasi vaatamagi. Super, et siin ei ole mingeid eelarvamusi, õpilasele antakse võimalus olla ise. Mul jäi koolitee pooleli aastal 1989, kui nüüd 31selt tekkis mõte kooli minna, arvestasin, et kui isegi õpin veel seitse aastat - kavatsus on ülikoolis ka käia -, siis potentsiaalselt jääb tööaastaid ikkagi rohkem järele. Tänapäeva Eestis "paber" juba midagi maksab - Sootna juhtum näitab ju, et alati polegi tutvustest kasu."
Tagasi direktori kabinetis märkan lõpetajate nimekirju uurides jälle üht Viidingut. Koolijuhile meenub, et kuulsa luuletaja tütar Elo, kes nüüd samuti luuletajana tuntud, pidas 1994. aasta lõpuaktusel lae alt luuletamise asemel hoopis tagasihoidliku kõne.
Kuulus õhtukarahvas
Karl Ristikivi, kirjanik
Juhan Viiding, luuletaja
Elo Viiding, luuletaja
Peeter Jakobi, näitleja
Mart Sander, artist
Pearu Paulus, laulja
Evelin Samuel, laulja
Siisi Sisask, laulja
Koit Toome, laulja
Tarmo "Kojamees" Kruusimäe, laulja
Koit Pikaro, riigikogu liige
Aldis Alus, Kapo juht
