Õhtusöök vaeste kirjanike majas
Sel unustamatul jõululaupäeval vajusin ma taksojuhi kõrvalistmele ja andsin korralduse: “Vaeste kirjanike maja ette!”
Sohver urahtas midagi mokaotsast, masin võttis paigalt, veeresime mööda niisket Harju tänavat. Et ma polnud aga kuigi kindel, kas taksojuht oli ikka õigesti aru saanud, tegin kohe jutujätku: “Kas tead, kus asub vaeste kirjanike maja?”
“Tean, tean, olen sinna ennegi sõitnud. Uue Maailma seltsimaja juurde.”
Juhi säärane enesekindlus mõjus mulle isegi veidi jahmatavalt, aga ma ei tahtnud initsiatiivi kaotada. “Aga kas sa Tarmo Tetre tead? Mis mees ta on?”
“Olen midagi kuulnud küll, aga pole otse asju ajanud. Vist ka mingi kirjanik või sedamoodi mees.”
“Jajah. Ausalt öeldes mina olen ka – kuidas seda nüüd öelda – sihuke kirjutav inimene. Mitte küll otse kirjanik, aga kirjutaja kindlasti. Ja Tedre juurde me praegu just sõidamegi. Ta kutsus ka mind oma õhtusöögile.”
Võib-olla heljus seda öeldes mu hääletoonis kerge uhkusenootki, aga asi oli jumala tõsi – Teder oli teiste hulgas mindki kutsunud, kuigi ma polnud üldse mingi kirjanik ja ainult paar korda temaga koos nelja silma all kannu kergitanud, kui varem ühes ajalehes töötasin. Aga sealt tehti mind lahti ja töötan nüüd mitmete lehtede jaoks korraga, nõnda, kuidas nõudlust.
Sel jõululaupäeval olin jõudnud neelata kõigest paar porterit, sest tööülesannet täitev ajakirjanik ei tohi end mingi juhul umbe kaanida, ja taksojuht oli just see õige tüüp, kellega veits jutuauru välja lasta.
“Teate, ega see kultuuriajakirjaniku amet pole parimatelgi päevadel mingi meelakkumine. Pidevalt peab peale passima, et mingit olulist sündmust maha ei maga. Tedre korraldatav mälestuste õhtu vastab just täpselt minu paradigmale.”
Taksojuht noogutas kõikemõistvalt, vurasime Valli baarist mööda, suubusime Pärnu maanteele, tiksusime Tõnismäe foori taga, keerasime Luhta ja Koitu ning olimegi kohal. Muide, arve oli selle kesklinnasisese tripi kohta lausa hämmastav: kilomeeter maksis 50 ja paigaltvõtt 25 krooni, nagu Harju tn 1 ukse ees asuvatel eliittaksodel kombeks. Aga ära ma selle õiendasin ja kohe Tedre juurde sisse ka sain, kus mind paigutati lauast natuke eemale, kahe raamaturiiuli vahele istuma. Tegin hakatuseks suitsu.
Peeter Sauter, Mihkel Kaevats, Ivar Sild ja Jaan Pehk olid juba kohal. Õllepudel käes, kõõlus Sauter talle omase joviaalsusega esiku ja köögi vahel ning vaidles Kaevatsile mingeis asjus ägedalt vastu. Pehk istus vaikselt nurgas nagu ahi ja sellega oli tuba nii täidetud, et teistele seal suurt astumist enam ei jagunud. Ivar Sild seisis magamistoas suure ja kohutava Toomiku maali ees ning uuris Lapini erootilist väikegraafikat. Teder kolistas köögis roobiga ahju kallal, kuhu ta midagi hauduma oli pannud, nagu ninaga võis haisu vedada.
Väljas tõmbus juba õdakuks, söögiaja esimene kell oli kukkunud, oodati veel mõnda osalist ja muidugi kirjanike pealikku Karl Martin Sinijärve, kes polnud küll otse vaeste kirjanike maja asukas, aga elas sealt kõigest kahe kiviviske kaugusel. Indrek Hirv oli sõitnud ära Itaaliasse.
Innukalt seletav Teder tassis lauale glasuurkausi, mis oli täis toorelt marineeritud kilu. “Ma pole nüüd juba mitu nädalat merest räimi püüdnud, aga Keila turult võib laupäeviti hoopis kilu osta. Ja teate, mis seal salata – kilu on palju parem kui rahvuskala räim. Pole vaja fileerida midagi: lõikad rümbakese kolmeks-neljaks, katad tükkidega kausi põhja esimese kihiga, jahvata silma ja tunde järgi valget pipart peale, ripsuta silma ja tunde järgi soola ja enam-vähem sama palju suhkrut, haki peale värsket tilli või pudista tillipulbrit ja kata kalakiht peene sibulahakkega. Siis lisa silmarõõmuks tšillipipra haket, laota järgmine kiht kalatükke, pipart, soola, suhkrut, tilli, sibulat, tšillipipart ja nii edasi kihiti, kuniks jätkub värske kilu tükikesi. Siis pressi laimimahla vastavalt kogusele ja vala kaste peale nii, et ülemine kiht muutuks lusikaga patsutades niiskeks. Tegelt võib mahla juba kihtide vahele pressida. Pärast tõmbamist lisa natuke külmpressi oliiviõli, mis mahendab happelisust. Noh, jäi meelde või?!” Noogutasin kõikemõistvalt. “Mis sa norutad, võta õlut ja proovi kilu järele, pärast saad viina alla ja peale ning õlle ja leiva kõrvale. Mahe ja ehe eesti värk.”
Tõstsin kilu lusikaga suhu ning muudkui mälusin ja noogutasin, oli maitsev küll! Õieti ei raatsinudki seda õllega alla loputada. Muidu laud oma tagasihoidlikkusega just ei hiilanud, aga ka rikkalikest roogadest oli asi kaugel: juustu, vorsti, sinki, viinamarju, küpsiseid ja hapukurki, kompuutri kõrval kõrgus õllekast ja köögis tundunuks nagu teinegi – ei paistnud just päris vaeste kirjanike maja värk. Sauteri väike tütar Sissi näris meekooki, juttu jätkus läbisegi, mingit konkreetset teemat ei peetud.
Ja siis saabusid kikilipsuga härra Sinijärv ja tema kannul lärmitsev Jürgen Rooste, kes oli elevil omanimelise kortermuuseumi väisamisest, mida Marko esimesel korrusel austuse ja naljaga pooleks peab. Jürgen oli oma perega seal number kolmes kunagi mitu aastat elanud. Aga parajasti pulbitses melu nüüd number kuuendas, kuhu Teder oli ümber kolinud. Ta kamandas kirjanikud istuma, tõi liitrise “Saaremaa viina” lauavalvuriks ja palus vaikust.
“Austatud kolleegid, kallid sõbrad! Palusin teid täna siia, et meenutada selles majas koos elatud päevi ja aastaid. Meie seljataga on nii pulli kui pisaraid, rõõmu ja vaeva. Õnne ja valu kõrval oleme siin katuse all tundnud palju seda, mida inimene oma elunatukese jooksul ikka tunneb. Oleme söönud ja joonud, laulnud, tantsinud ja lugenud, seksinud, roojanud ja loonud ning omal moel paistab see kõik mingil viisil jätkuvat. Kuu aega tagasi, 19. novembril sai mul siin kannakinnitusest kümme aastat täis. Ja kuigi resideerin siin nüüd suht harva, elab mu süda poolenisti ikka siin tsinkplekkkatuse all. Kulla naabrimehed, läinud ja taastulnud. Tänan teid kõiki, kes suvatsesite tänasel jõululaupäeval oma pere juurest tunniks-paariks kõrvale põigata, et, et, et... täita klaasikesed ja ütelda toost: elame edasi!”
“Elame, elame, elame,” kajas suudest läbisegi, kliksutati klaasikesi, neelati ja kühveldati kilu ette.
“Ega keegi kirikusse kibele? Kivirähk lubas meile seal esimese pingi ära broneerida.”
“Ah-ah-ah-aaa,” naeris Rooste laginal.
Mulle on ammu tundunud, et Jürgenis on tõesti ainest saada ka lauljaks, kui ta natukenegi viitsiks oma häält koolitada.
“Teeme teise ringi veel.”
“Davai, vala välja!”
Olin oma diktofoni juba varem käima muljunud ja sellele ei vaadatud üldse viltu, sest reporterina mind ju kutsutigi. Vastupidi, salvestamine nagu tingis erilist etlemist, hakati meenutama igasuguseid juhtumeid selle maja ja ümberkaudsete kvartalite minevikust. Ja loomulikult kõlas mõõdukat ärplemist.
“Kuule, Teder! Mis on su tühised kümme aastat kaheteistkümne tuhande aastase Eesti kõrval? Paljas lumehelbeke porisel peenral.”
“Kui sedagi,” kahtles Kaevats.
“Ei vaidle vastu,” sedastas peoperemees. Tundus, et Tedrele võinuks ka vastu hambaid anda, siis oleks ta ehk vaidlema hakanud.
“Poisid! Aga kümme on ikkagi ümmargune arv. See väärib tähistamist.” Sauter oli hõiskamise hoos.
Brinn-brinn-brinn tinistas Pehk parmupilli ja laulis heleda häälega paar värssi.
“Kümmet pole tegelikult üldse olemaski. Mina tunnen numbreid ühest üheksani,” väitis Teder. “Ja kui see ongi mingit moodi arv, siis on see labane, üldlevinud sõrmede süsteemi arv. Ma ütleks isegi, et kümme on tiblade number. Aga vaat, üksteist on hoopis kõvem, rääkimata kahekümne kahest.”
“Braavo!” Toanurgas, laevakella ja baromeetri all seisis Kalju Kruusa, aga mitte keegi polnud tähele pannud, kuidas ta sisse oli hiilinud, rääkimata sellest, kus kohast ta üldse tuli. Ent ühtäkki oli ta toas ja kõhistas talle eriomasel moel vaikselt naerda, nii et terve prillidetagune pale säras. Kuigi Kruusa polegi ametlikult kirjanike liidu liige, on ta ikkagi väga kõva ja isemoodi tegija, kellega Tedrel pole võimalik kuidagi mitte arvestada. Ja muidugi oli Kruusa, kes kunagi enne oma Jaapani ja Kaug-Ida aastaid oli elanud vaeste kirjanike number neljas, ka õhtusöögile kutsutud, aga vahepeal lihtsalt unustatud. Ja Kruusa ilmumine ning tema ülevoolav tervitamine andis alles tuure koguvale jõuluõhtusöögile uue jume.
“Teate, minu meelest tuleks jõuludele kui labastatud formaadile anda täiesti uus – korporatiivselt neosakraalne sisu,” arvas Rooste.
“Minu sisu on siin,” tõstis Sauter õllepudeli, kusjuures tema pisitütar Sissi tegi, naksti, oma avajaga issile pudeli lahti.
“Ah soo, kurask, pidin juba unustama.” Teder läks kööki ja tõi sealt malmpoti searibihautisega lauale. “Määrisin vürtside ja suhkruga kokku, lõikasin kaalikat ja porgandit vahele, valasin porteriga üle ja lükkasin paariks tunniks ahjusütele. Lihtne värk.”
“Kui sa oma hinge eest ka nõnda hoolitseksid, siis...” Sild jättis lause pooleli.
“Ah, jama,” lõi Teder käega ja valas pitsid täis. “Mingit hinge ega Jumalatki pole olemas mujal, kui ainult siin, kujutluses,” koputas Teder oma kolbale. “Aga söök ja jook on reaalne värk, mille peal aju üldse töötabki.”
“Ja kui sa ei söö, kärvad varem või hiljem maha,” ütles Sinijärv ja sellele ei söandanud mitte keegi vastu vaielda.
“Ju siis jõulud jumalapoja sünni kõrvale selleks välja mõeldigi, et oleks mingi taevasem alus mõnikord natuke paremini süüa ja juua.”
“No laseme siis käia, proosit!”
“Ja elame edasi.”
