Õigete asjade leidmise kunst
Tartu semiootikute kuritarvitamisega poliitiliste jamade klaarimisel oleme harjunud. Ning võib-olla tuleb leppida ka arheoloogia lisandumisega hetkevõitluste tallermaale. Tõnismäe monumendi aluse vennashaua ümbermatmine võiks üle kasvada põhjalikumaks kaevamiseks: Liivi sõja ajal pommitasid venelased Tõnismäele seatud kahuritest Tallinna linnamüüri ja mine tea, mis laagripaigas võib peidus olla. Või oleks ehk põhjendatud vaadata, et ega kusagil sügavamal pole muinasaegseid leidusid. Kaevata saaks kaua – väikse kühvli ja pintsliga hellalt toimetades, ning kõik see aeg oleks punaveteranidel võimatu Pronkssõduri juurde koguneda.
Laias maailmas on arheoloogiat poliitiliste vajaduste ette rakendatud aegade hämarusest. Ehkki enamasti pole eesmärk millegi ärahoidmine, vaid vastupidi – millegi esilekutsumine. Au ja hiilgus valitsevale perekonnale näiteks. Pahatihti võib see olla seotud lihtlabase võltsimisega. Bütsantsi keisri Constantinus Suure ema Helena suutis neljandal sajandil leida Jeruusalemmast selle ainsa ja tõelise risti, millel Lunastaja veetis oma viimased maised tunnid. Tänu sellele sai Helena nimele lisada eesliite “Püha”.
Keskaegselt Inglismaalt on teada imeline leid, mis hämmastas saare elanikke kuningas Richard I ajal. Richard oli pigem prantslane kui inglane, keda maa põliselanikud anglosaksid ei saanud juba vere poolest omaks pidada. Ta vajas tõendust oma inglaslikkusele ja see saadigi 1191. aastal, kui Glastonbury kabelist leiti legendaarse kuninga Arthuri sark. Et keegi ei kahtleks imelise leiu sisus, oli sargal ettenägelikult isegi silt küljes. Legendaarse anglosaksi kuninga väljailmumine pidi Richardi alamatele sisendama, et kuningas Arthur peab kuningas Richardit omaks. Muidu ta ju poleks välja ilmunud.
Ajaloo sepistajad
Vanadele anekdootidele lisaks on tekkinud ka uuemad. Kaks aastat tagasi leiti Vana-Laadogas väljakaevamistel legendaarse varjaagi Rjuriku residents. Seda näidati president Vladimir Putinile isiklikult. Leiu tähtsuse mõistmiseks olgu meenutatud, et traditsiooniline õpetus Kiievist kui Vana-Vene riigi hällist oli poliitiliselt vastuvõetav vaid niikaua, kui Ukraina oli Vene impeeriumi lahutamatu osa. Nüüd kus Kiievis aetakse iseseivat ja Kremliga mittearvestavat Ukraina omariikluse joont, on saabunud aeg ajalugu ümber kirjutada. Ning arheoloogid leiavadki maapõuest vajalikke tõendeid.
On ka näiteid, kus arheoloogia muutub poliitika ohvriks. 1987. aastal leiti Lõuna-Uuralitest muistse tsivilisatsiooni jäänused, praegusel Venemaal usutakse see kant üha kirglikumalt olevat aarialaste kodumaa (muidugi on sealgi käinud president Putin, ta sõidutati sinna mullu ühe töövisiidi raames). Koht nimega Arkaim on teaduslik sensatsioon, mille ideoloogilisele kuritarvitamisele panid aluse arheloogid ise. Muistne asula tuli maapõuest välja siis, kui Suur-Karaganskaja orus tehti hädakaevamisi – ala pidi muutuma rajatava hüdroelektrijaama veehoidla põhjaks. Kuna tookord oli veel olemas Nõukogude Liit ja selle sees peaaegu kõikvõimas veeressursside ministeerium, pidid teadlased oma leiu kaitsmiseks selle tähtsust kõikvõimalike nippidega suurendama. Fantaasialend oli piiritu: N Liidu kõige vanem asula, Stonehenge’i-taoline observatoorium, prohvet Zarathustra sünnipaik.
Sõjad põlisuse ümber
Pärast N Liidu lagunemist, kui venelaste seisund valitseva riigirahvusena pandi kahtluse alla isegi Vene Föderatsiooni aladel, haarasid Arkaimi legendist kinni igat karva patrioodid ning suurvene šovinistid. Aarialased kuulutati slaavlaste eellasteks ning Arkaim justkui valitseva riigirahvuse hälliks. Kusjuures Arkaim olla vanemgi Egiptuse püramiididest või Babüloonia tsikuraatidest. Rahahädas Vene teadlased lasevad neil juttudel elada oma elu, sest see aitab neil Lõuna-Uuralites uuringuid rahastada. Samas on kogu avastus mattunud sellise pseudoteaduslikkuse alla, et asi omandab juba Atlantise otsimise maigu.
Arkaim erutab ka India haritlaste meeli. Hindudele ei sobi 19. sajandi Saksa keeleteadlase Friedrich Max Mülleri teooria, mille kohaselt tulid aarialased Indiasse kunagi poolteist tuhat aastat enne meie ajaarvamist. Max Müller on muutunud nende silmis Briti kolonialismi õigustajaks. Loogika järgmine: kui India ühiskonnas valitsevatel kohtadel olevad hindud (aarialased) on tulnud kusagilt mujalt, allutades oma võimule India põlisrassid (draviidid ja teised, kes on seal olnud tuhandeid aastaid varem), siis pole ka inglaste sissetungi ning ülemvõimu ründamiseks moraalset põhjust.
Hindudele, kes on ka praeguses Indias valitseval positsioonil, tekitab nüüd juba üldkinnistunud teooria valitsemistehnilisi probleeme. Hiiglaslikus riigis on paarsada miljonit kastisüsteemist välja tõugatud inimest, endised “puutumatud”, kes on tumedama nahaga ning räägivad teistsuguseid keeli kui sanskrit. Nende hulgas käib “aaria kolonialismi” üle sarnane väitlus nagu tänases Eestis “vene kolonialismi” teemadel. Meil on probleemi vanus viiskümmend või sada viiskümmend aastat, Indias kolm tuhat aastat, aga olemuslikult on see sarnane (meenutagem, et ka baltisakslased, olgu muld neile kerge, ei saanud “omadeks” isegi seitsmesaja aastaga).
Hindu haritlased loodavad Arkaimi najal ning Vene arheoloogide abiga tõestada, et aarialased on elanud Indias juba kuus tuhat aastat; seal on nende põline kodumaa, kust mindi üle kogu kogu Euraasia laiali. Indias leiduvat sarnaseid asulaid nagu Arkaimis, aga need olla tunduvalt vanemad.
Kuidas leida õigeid asju
Poliitilistele vaidlustele otsitakse argumente arheoloogia abil ka Balkanil. Või tegelikult ennekõike Balkanil. Seal on alates 19. sajandi lõpust põrkunud ungarlased, rumeenlased ja slaavlased. Nende vahel on olnud ägedaid territoriaalseid vaidlusi; varem või hiljem taandub kõik vaidlusele, kes on Balkanil teistest põlisem. Põlisuse pingereas peaksid olema esimesed rumeenlased, siis slaavlased ja lõpuks ungarlased. Vaielda pole siin justkui millegi üle. Aga on.
Tänases Rumeenias on suur Transilvaania-nimeline piirkond, mis kuulus veel kolm põlve tagasi Ungarile. Ungarlaste arvates on see neilt ebaõiglaselt ära võetud (ungarlaste õnnetus on selles, et nad olid mõlemas maailmasõjas “valel” poolel). Kui nad 800. aastal Doonau madalikule tulid, olnud naabruses asustamata Transilvaania ning nemad hõlvasid tühja maa. Millega rumeenlased ei saa kuidagi nõustuda – maa polnud tühi, see oli nende esivanematega asustatud. Arheoloogia peab olema tunnistajaks. Muidugi saadakse olenevalt arheoloogi rahvusest täiesti erinevaid tulemusi. Ning ega slaavlasedki taha tunnistada rumeenlaste põlisust. Lugeda argumente, mis püüavad ümber lükata tänaste rumeenlaste otsest põlvnemist Rooma impeeriumi Daakia provintsi elanikkonnast – see on tõeliselt põnev ajaviide.
Paar aastat tagasi olime meie ise sarnase vaidluse piiril. Tallinna hotelliomanikud ning linnavõimud tahtsid tähistada linna 850. aastapäeva, toetudes legendile, et 1154. aastal märkis araablasest geograaf al-Idrisi maailma kaardile ka Tallinna. Eesti ajaloolased naersid legendi välja ning nii jäigi – ei õnnestunud Tallinnal hakata Riiast vanemaks linnaks. Muu maailma kogemust arvestades võinuksid äri- ning valitsusringkonnad olla visamad. Tõnismäel pidanuks korraldama väljakaevamised, et leida sealt al-Idrisi kirjutustarbed, telk ja laev.
