Tundub, et su elutöö on nüüd tehtud. On sul veel kunagi millestki kirjutada?

Jalgpalli MMidest võib ju edasi kirjutada. Näiteks Inglis- ja Saksamaal kirjutatakse raamat valmis ja lisatakse sellele iga nelja aasta järel uus peatükk. Kõik on õnnelikud: kirjastajad, autorid, lugejad. Neis maades on kümneid miljoneid inimesi ja turgu jätkub. Eestis nii ei saa, aga võimalik, et 12 aasta pärast võib kolme uue turniiriga täiendatud kordustrüki välja anda. Pealegi tuleb ka vanade MMide kohta pidevalt infot juurde. 1954 Saksamaa võidu kohta Bernis tuli hulk uut infot juurde 50 aastat hiljem.

Mida sa arvad varasemast Eesti jalgpalli MMide ainelistest kirjandusest: Gunnar Hololei “Kuldne jumalanna tagasi Euroopasse” (1969) ja Lembit Koigi “Jalgpall” (1970)? Kasutatud kirjanduse nimekirjas neid pole.

Neist ei olnud midagi kasutada. Hololei raamat ei toetu eriti faktidele, see on rohkem jutustus kui ajalooallikas. Teine raamat on parem ja informatiivsem, aga see on ise kirjutatud välismaiste allikate ja materjalide põhjal. Kui ma kirjutasin Saksamaast või Inglismaast, jälgisin paratamatult saksa- ja ingliskeelset kirjandust.

Aga meil on väga hea jalgpallikirjanduse näide – Richard Janno “Vutimehed”. Väga ilus, kurb, südamlik ja sotsiaalne raamat.

Millisest MMist oli kõige huvitavam, millisest kõige igavam kirjutada?

Algul tundus, et 1962 turniir oli väga igav. Ma ei leidnud selles mingit tera. 1958 oli Pele tulek, 1966 meile kultuuriliselt lähedase Inglismaa võit. Aga kusagil Tšiilis, midagi huvitavat ei toimunud, Brasiilia kaitses tiitlit... Aga tegelikult oli see väga märgilise tähendusega turniir, kus mindi üle totaalsele kaitsele, kadus ära ründerõõm.

Minu jaoks oli kõige ebahuvitavam kirjutada viimastest turniiridest, sest need on värskelt nähtud ja isiklik kontakt veel nii tihe, et originaalseid mõtteid andis otsida.

Eestist on “Kuldses karikas” juttu minimaalselt, aga natuke siiski.

Eesti oli üks osapool esimeses MM-valikmängus Rootsiga Stockholmis 1933. Meie väravavaht Evald Tipner läks selles 1 : 6 kaotatud mängus ajalukku kui esimese omavärava autor MMidel. Ta võttis palli käega väljaviskamiseks värava ees hoogu ning tahasirutatud käsi koos palliga ületas mõtteliselt väravajoone. Tema õnn, et sel ajal polnud internetikommentaare. Täna tehtaks selline mängija kohe pulbriks, meie mäletame Tipnerit aga kui suurt kangelast.

Esitlusel ütles kirjastuse esindaja, et raamat valmis kiiresti ja kvaliteetselt. Kui kiiresti?

Kiiresti kirjastuse seisukohalt. Minu jaoks kestis kirjutamisprotsess kümme aastat. Mõte idanes aga veel kauem – tundsin sellisest raamatust suurt puudust juba aastal 1986. Kirjutasin seda nii Eestis kui Luksemburgis, lennukites, laevades, bussides, rongides...

Kui sa oleksid FIFA president, kas muudaksid praegu valitsevat MMi süsteemi

Süsteem on selles mõttes hea, et selgitab ühel turniiril parima võistkonna, keda kokkuleppeliselt nimetatakse maailmameistriks. Seda, et juhuslikkus puudub, tõestab võitnud riikide väike arv.

Küll muudaksin ma Euroopa Meistrite Liiga ja UEFA ehk Euroopa karikasarja süsteemi. Praegu on teine sari täiesti marginaalne. Nad on küll ühendatud, aga valepidi – Meistrite Liiga alagruppides kolmandaks jäänud klubid saadeti nagu karistuseks UEFA turniirile. Mina moodustaksin neist kaks liigat, kõrg- ja esiliiga nagu kõigis jalgpallimaades. UEFA turniiri parimad pääseksid Meistrite Liigasse ja sealt omakorda langeksid nõrgemad välja. Sel juhul oleks Euroopa karika võitmine väga motiveeritud.

Mis on sinu jaoks käesoleva MMi kolm kõige huvitavamat asja?

Esiteks: kas kellelgi õnnestub vastu võtta selle MMi suurim väljakutse ajakirjanikule: saada eksklusiiv­intervjuu mõnelt Põhja-Korea jalgpallurilt. Ma ei mõtle kohustuslikku kolme küsimust ja ette teada vastuseid pressikonverentsidel. Ja väga tahaksin teada, mis selle jalgpalluriga siis edasi juhtub. Kõik muu meedia – kellega Ronaldo magab või kellega ta ei maga – on sellega võrreldes täiesti ebaoluline.

Teiseks: kas FIFA keelab lõpuks vuvuzela’d. Nad küll kinnitasid, et ei keela, jättes mulje, nagu nad hooliksid kellegi kohalikust kultuurist ja omapärast. Aga ma arvan, et varsti nad arvutavad välja, mis maksavad telejaamade kaebused, et mänge pole võimalik kommenteerida.

Kolmandaks: mis saab LAVist edasi? Sellele enne kümmet aastat muidugi vastust ei saa. Praegu räägitakse suurte sõnadega, et turniir ühendab kogukondi. Aga ainuüksi valgete seas on neid kaks, pluss mustade omad, kollased jne. Järsku see turniir hoopis süvendab lõhesid? Must elanikkond ei saa sellest sama palju osa kui valge. Kui mängud lähevad tõsisemaks ja huvitavamaks, muutuvad ka piletid esimesele üle jõu käivalt kalliks.

Kas sa oled ainult jalgpallifanaatik või tunned veel mõne spordiala vastu huvi?

Ma ei pea ennast jalgpallifanaatikuks, aga ühegi muu spordiala vastu ka erilist huvi ei tunne. Snuukerit vaatan telekast, see meenutab jalgpalli. On samuti ilus mururoheline väljak – ainult väiksem. Palle on rohkem ja nad on toredad värvilised, mängijaid seevastu vähem.

Eestis on praegu 13% tööealisest elanikkonnast töötuid. Praegu saavad nad segamatult MMi ülekandeid jälgida. Kas nii võib tulla lisa veendunud jalgpallisõprade armeele?

Ei usu. Olen kuulnud, et USAs langes jalgpalli tutvustamine suure depressiooni ajastule kolmekümnendate alguses. Jalgpall hakkas ameeriklastel seetõttu seostuma millegi ebameeldivaga ning nad ei võtnud seda omaks.