"'Öise vahtkonna"' looja tuleb Eestisse "'vahtkonnaga"' kohtuma

Vahtkonnaromaanide autor Sergei Lukjanenko kiidab ja toetab siinse pronksiöö sündmustes osalenud “Öise vahtkonna” juhte.

“Ma olen kuulnud ja tean, et Eesti “vahtkonna” nimetus on seotud minu raamatuga,” teatab Sergei Lukjanenko Ekspressile. “Ma olen teadlik ka “vahtkonna” tegevusest Eestis. Ja ma toetan neid. Ma ei leia, et poliitiline otsus võtta Pronkssõdur maha oleks olnud õige. Enamgi veel, ma arvan, et see oli vene publiku solvamine. “Vahtkonna” inimesed on tublid. Seejuures eelkõige Eesti kodanikena. Ja mind rõõmustab Eesti kohtu otsus selles küsimuses. Kavatsen Eesti-visiidi ajal tutvuda ka Eesti “vahtkonnaga”.”

Sergei Lukjanenko (pildil) raamatuid on välja antud 25 keeles. Nende hulgas ka kõigi kolme baltimaa keeltes. Eesti keeles ilmus “Öine vahtkond” läinud aasta lõpus. Kõige edukam kirjanikuameti esindaja Venemaal pidas veel hiljuti kodus hiirepaari nimedega Mulder ja Scully – seriaali “Salatoimikud” peategelaste järgi. Hiired on praeguseks surnud, erialalt psühhiaater Lukjanenko aga kolis kahetoalisest korterist ära ja võttis endale koera.

“Väga meeldiv, kui sind hinnatakse sinu kodumaast väljaspool,” tunnistab Lukjanenko Eesti Ekspressile. “Kui teost hinnatakse tõlgitult, siis on esikohal raamatu sisu, mitte aga tekst kui niisugune. Siis ei ole minul keele osas enam midagi kaasa rääkida – eelkõige loeb raamatu mõttetihedus. Aga loomulikult püüan ma suhelda palju tõlkijatega ning tõlgete autorid helistavad mulle päris tihti, et täpsustada üht või teist keelelist detaili, et neid selle või teise riigi lugejate jaoks kohandada.”

1998. aastal kirjutatud esimese “Öise vahtkonna” esimestel lehekülgedel seisab: “Öistel tänavatel on ohtlik. Kuid jutt ei käi kurjategijatest ja maniakkidest. Öistel tänavatel elutseb teistsugune oht – need, kes nimetavad ennast Teisteks. Vampiirid ja soendid, sortsid ja nõiad.

Need, kes tulevad välja jahti pidama, kui päike on loojunud. Need, kellel on suur jõud, kelle peale ei hakka tavaline relv. Kuid “öiste jahipidajate” kannul on sajandeid liikunud teistsugused jahimehed – Öine vahtkond. Nad võitlevad pimeduse sigitistega ja võidavad neid, kuid peavad seejuures pühalikult kinni iidsest Lepingust, mille sõlmisid Heledad ja Tumedad...”

2006. aastal ilmus Eestisse ka teistsugune “Öine vahtkond”. Algusaegadel eitasid selle juhid mis tahes seost kuulsa raamatu nimega.

Sergei Lukjanenko saabub Eestisse rahvusvahelise meediaklubi Impressum kutsel. Seejuures toimub visiidi raames 29. jaanuaril kell 17.00 Rahvusraamatukogus kirjaniku avalik kohtumine tema loomingu austajatega.

Lukjanenko mängib kõikides oma raamatutes reaalsusega, balansseerides meile tuntud ja teise maailma vahel. Ta ütleb, et osalt avaldub selles arsti-psühhiaatri elukutse, osalt aga iga ulmekirjaniku soov heita pilk tundmatusse maailma. Lukjanenko teine maailm on saanud Venemaal ammu teiseks reaalsuseks. Lisaks hullumeelsele huvile tema raamatute ja nende järgi vändatud filmide vastu areneb Venemaal edukalt terve mängusari, mille aluseks on “vahtkonna” tegelased. Tegemist on nii arvuti- kui ka SMS-mängudega. Piiteris on eriti populaarne krimkaelementidega orienteerumismäng, mis kannab samuti nime “Öine vahtkond”.

“Need poisid kinnitavad, et nende mängude ja minu raamatute vahel ei ole mingit seost...

Kuigi ma arvan, et see seos on ilmne,” ütleb Lukjanenko, kes hakkas kirjutama kihlveo peale, mille sõbrad nalja pärast korraldasid. “Ma püüan vältida süngeid, šokeerivaid stseene, kuigi selli stes asjades, mis puudutavad libahunte, maage, nõidu, vampiire, on need vältimatud. Olen seda tabu juba veidi rikkunud: minu “Viimases vahtkonnas” on hulk raskeid stseene. Aga ma tegin seda teadlikult, sest mulle ei meeldi see noorte inimeste suur hulk, kes mängivad innukalt “vahtkonda”.”