“Jah, ma võin öelda küll, et olen nüüd uurinud väga paljude erinevate hobuste tagumikke ja saanud ka üsna heaks eksperdiks hobuste anatoomias,” jätkab Terje Ojaver samas vaimus, naerab madalal häälel ja kohendab tumedaid salke nokamütsi all.

Reedepärastlõunasest linlikust närvilisusest pole Laagris jälgegi. Kindral on juba ohjad kätte saanud, “ainult üks vahetükk kahe käe vahele on vaja veel panna”, ja muidugi mõõk!

Tagumik, millest Ojaver kuju tehes šnitti võttis ning mille proportsioone paneks tähele ainult hobusetundja, kuulub Eesti kõige kuulsamale, trakeeni tõugu takistussõiduratsule Pallaadium, kes oli monumendihobuse modell.

Aga mitte skulptoritöö lõpututesse detailidesse ei tahtnud me laskuda, kuigi Ojaver tunneb ala läbi ja lõhki – ta osales näitustel juba 20 aastat tagasi (tema abikaasa Jüri Ojaver on samuti skulptor).

Kindel on, et sellest ajast, kui Terje võitis 2002 oma kavandiga Laidoneri skulptuuri võistluse, on ta selle tegemisele kulutanud kokku 700 tundi. Möödunud nädalal õnnestus Tartu Kõrgema Kunstikooli üldskulptuuri õppejõul napilt näpistada aega, et kohtuda ühe oma diplomandiga.

Esmaspäeva hommikul alustab Laidoneri kuju starti Viljandisse, kuhu ta jääb lõpuks ilmestama Lossimäge. Selleks ajaks on monumendi ümbrus ka ilusti roheline - seda, et kunstmuru on toodud Tallinnast Lilleküla staadionilt, ei pea kuju avamisele tulnud külalised teadma.

Ja selle sündmusega kinnistab ühtlasi skulptor Terje Ojaver “väikese kabjakese" Eesti kunstilukku, nagu ta ise tagasihoidlikult loodab. Kuna see on aga esimene ajalooline ratsamonument Eestis (Mati Karmini "Püha Jüri võitlus lohega" on mütoloogilise taustaga), on pelgalt lootuse avaldamine ilmselgelt liigne tagasihoidlikkus.

* * *

See kuju sai tegelikult kuulsaks juba enne, kui ta pronksi valati. Idee rajada monument kindral Laidonerile ei erutanud ainult Viljandi linnavolikogu, vaid jagas kui mõõgahoop kahte leeri ka Eesti ajaloolased. Tõsine rünnak Laidoneri vastu algas mullu kevadel, kui Viljandi linnavolikogu liige Viktor Naanuri esitas eelnõu ja nõudis monumendi püstitamise otsuse tühistamist. Tema hinnangul oli Laidoner alistuja ja korruptant. 

Naanuri seljataha astus Pätsi verivaenlane Ajaloo Instituudi teadur Magnus Ilmjärv. “Tänase Eesti seisukohalt esindab Laidoneri isik valdavalt seda, millest euroopalikku kultuuriruumi pürgiv Eesti püüab vabaneda,” ütles Ilmjärv oma eksperthinnangus.

Ilmjärvele oponeerisid mitmed teised ajaloolased. “Meie ei anna monumentide kaudu hinnanguid 1939. aastale, kus kõik Eesti rahva juhid olid sattunud olukorda, milles käitumise juhis puudus,” ütles sõjaajaloolane Rein Helme. Ajaloolase Mart Laari arvates on “iga poliitik teinud häid ja halbu asju, aga tegevust tuleb hinnata tervikuna”.

Vaidlusele pani punkti Johan Laidoneri Seltsi esimees Trivimi Velliste, kelle sõnul “ei ole meil õigust anda minevikule moraalseid hinnanguid tänapäeva kõrgustikult alla vaadates”. Ta tsiteeris poetess Betti Alveri kuulsat värsirida: “Jätke rahule meie suured surnud!”

Õnneks hoidis Viljandi volikogu pea külma ega lasknud end vaenukampaaniasse tõmmata. Mullu 28. märtsil kukutati Laidoneri-vastane eelnõu volikogu istungil läbi.  

* * *

Viljandi ei tähista Ojaverile pelgalt paika, kuhu tema töö üles pannakse. Väike Terje oli ka lühikest aega Viljandi 4. kaheksaklassilise kooli õpilane. "Täpselt seesama naeratus, sama helge ja krapsakas olek," nagu meenutab arhitekt Leelo Saar Sakalas, ei ole kuskile kadunud ka Hurda küüni õuel. 

Laidoner, muide, on saanud pronkshobu seljas ligi kümme sentimeetrit kasvu juurde, ka pea on kindralil natuke suurem, kui see tal tegelikult oli - kui laskuda tagasi peensustesse. See ei ole skulptor Ojaveri möödapanek, vaid see on skulptuuri vaatamisel võimalikult tõetruu illusiooni loomiseks. Nimelt kui kuju lossimägedes altpoolt vaadata, paistab ratsamees mõõtudelt veenev. 

Kui veenev on aga ratsutav Laidoner üldse? Ja millise hobuse seljas võis kindral istuda päriselus?

Nädalapäevad enne 1939. aasta jõule saabus Moskva rongiga Balti jaama tavatu saadetis. Vagunist kostis kõigepealt hirnumist, siis ilmus uksele traksis olemisega Punaarmee vanemleitnant ja tema järel reamees. Hobune oli marssal Vorošilovi kingitus ülemjuhataja Laidonerile, kes just oli käinud Moskvas Staliniga kohtumas. Punaväelased aga vastutasid hobuse kohalejõudmise eest.

Räägitakse, et Laidoner ei ratsutanud kunagi selle hobusega. Kas ta oli selleks ajaks juba liiga tüse või oli põhjus poliitiline, pole teada. Sporthobuste Kasvatajate Seltsi esindaja Laidoneri kuju komisjonis, Raigo Kollom arvab, et ratsutada oskas ülemjuhataja kindlasti – seda ta oli õppinud juba tsaariajal sõjakoolis.

Kui Laidoner juulis 1940 Venemaale Penzasse küüditati, saatnud ta Eestisse kirja, et tema hobused tuleb viia Torisse. Legendi järgi aga saabunud Moskvast taas seesama vanemleitnant ning viinud marssalile väärtusliku hobuse Venemaale tagasi. Kollomi väitel olevat hobune olnud pärit Venemaalt Terski hobusekasvandusest.

* * * 

Isegi, kui skulptor Terje Ojaver on ajalooliste nüanssidega kursis, ei muuda see tema jaoks asja. Tema on töö teinud – ja kui pidulik üritus läbi saab, sõidab koju Laulasmaale, viskab õuetoolile pikali ja vaatab mõnda aega ainult pilvi. Võibolla oligi parem, et tal polnud vahepeal aega vastata isegi välismaiste sümpoosionide kutsetele.

Raigo Kollomi (Sporthobuste Kasvatajate Selts) neli nõuannet skulptorile:

1. hobuse kabjad peaksid olema õige suurusega,

2. et jaluse rihm oleks õigetpidi (oli algul keerdus, oleks nii hõõruma hakanud),

3. saba oli algul efektselt sassis, mis oli kindrali hobuse puhul mõeldamatu,

4. hobuse pea oli algul liiga suur ning kõrvad liiga pikad.