Ökobeebi riidemure
Beebibuum jõudis meie perre. Alguses sündis Merlin,
poolteist aastat hiljem tema väike nõbu Simo. Asusin oma seni
organiseerimata elu Villu Tamme laulusõnade kohaselt õnneks
süstematiseerima. Esimese sammuna kolisime maale, sest mu vanemad teavad
laste kasvatamisest rohkem kui mina, nende hobuste sõnnikul kasvavad
ökoköögiviljad (küll sertifitseerimata, aga ma usaldan oma
vanemaid ka ilma Veterinaar- ja Toiduameti kontrollita) ja üleüldse
on maal hea.
Tänapäeva Lääne ühiskonnas
sündivad lapsed suurendavad oluliselt oma vanemate keskkonnakoormust.
Näiteks tekitab üks laps väidetavalt oma elu jooksul 900 kg
jäätmeid kõigest kasutatud mähkmete kujul;
rääkimata tohutust hulgast toodetest, mis on noore ema “peab
ostma” nimekirjas ja mis üsna pea enam peres kasutust ei leia
(turvatool, reisivoodi, vannitermomeeter, lutikett, ninapuhastaja, beebiraadio,
pepuõli jne jne); rääkimata loomulikult riietest, millest
jõnglane iga kuu välja kasvab. Jäätmehunnik aina kasvab,
aga ise tahaks hoida ümbrust, mis tite hooldamisel saastub, ju just selle
lapse jaoks elamiskõlblikuna...
Nii roheline kui ka
majanduslik südametunnistus hüppasid rõõmust, kui saime
kõik voodid-vankrid-vannid väikese sugulase käest laenuks.
Roheline südametunnistus käskis mõelda pestavate mähkmete
peale ja osta kõik muu tarvilik ökopoest. Esialgu otsustasin
pestavate mähkmete asemel pleegitamata ja peaaegu üleni biolagunevate
Moltexi ühekordsete kasuks, sest nagu Contra (eelmises Ökoisti
kolumnis) kirjutas: kui ökostumisega väga hulluks minna, siis see
enam ka öko ei ole. Mõne komplekti marlimähkmeid ikka koju
tõin – katsetamise jaoks, et kuidas siis elaks, kui Moltexeid
poleks olemas.
Ökopoes oli tore lugeda toodetelt, et need pepu
pühkimise lapikesed on ökopuuvillast ja sisaldavad
mahepõllunduslikult kasvatatud aprikooside õli ning see kandelina
on toodetud ökopuuvillast ja käsitsi kootud. Ja nii leidsingi end
interneti avarustest puuvilla ja ökopuuvilla hinnavahet välja
selgitamas.
Esiteks tuli meelde muidugi karmavõlg, mis
lasub kõigil nõukogude inimestel, kelle seljas kantud puuvilla
kasvatamiseks kuivendati kõrbeks maailmas suuruselt neljas järv
– Araali meri. Aga nõukogude inimene ei saanud valida, mina saan.
Peale tohutu veeraiskamise iseloomustab puuvillakasvandusi
vägev mürgitamine ja väetamine. Tõenäosus, et
puuvillases pesus neid mürke leidub, on väike, aga
kasvatuspiirkondades sureb igal aastal tuhandeid hingi ja puuvilla kasvatamine
toob kolmanda maailma haiglatesse rohkem inimesi kui malaaria. Leidsin huvitava
fakti – Californias on puuvilla taimsete jääkide
loomasöödaks kasutamine keelatud, sest kraam on nii mürgine,
jäägid ostab aga vastutulelikult kokku hügieenitööstus
ja toodab neist naistele tampoone...
Hiinas ja Mehhikos on
eesrindlikult hakatud kasvatama geneetiliselt modifitseeritud puuvilla, millele
kulub veidi vähem mürke, mõne aastaga on aga tuvastatud, et
kahjurid arenevad laboritest kiiremini... Põhimõtteliselt tuleb
ikka välja, et ühe T-särgi jao puuvilla tootmiseks kulub umbes
samas kaalus pestitsiide, väetisi ja defoliante.
Ökopuuvill päästab tarbija sellest süüst
koduplaneedi ees. Puuvilla on ilma mürkideta võimalik kasvatada
küll, ainult tööjõudu kulub – kahjureid tuleb
käsitsi ära korjata, vill käsitsi noppida; ja saagikus on
väiksem – elementaarne
kahjuritõrje nõuab üle aasta samal põllul millegi muu
kasvatamist. Seega maksab ökopuuvill keskmiselt kaks korda rohkem kui
tavaline. Aga ega asi sellega ei lõpe, et laiutad rahakoti suud ja
maakera hingab kergendatult. Kavalad riidetootjad on ära õppinud,
et öko müüb. Seepärast peab hooliv tarbija uurima, mis
täpselt pakendil kirjas. Levib nähtus, kus reklaamitakse, et tootes
on ökopuuvill, aga reaalselt moodustab see tootest vaid kaks-kolm
protsenti.
Kas mul on alternatiive? Maailma vallutanud
sünteetilisi kangaid üritaks ju vältida. Aseainena on olemas
igavesti vahvad materjalid kanep ja lina, aga tootevalik ei anna puuvillaga
võrrelda – lihtsalt kasvatatakse neid iidseid kiutaimi nii
vähe. Ökopoest leiab mõnusat mittekaredat villast pesu, aga
vill on pärit Uus-Meremaa lammastelt. Kodumaised lambanahad on Eesti
mammade südamed küll võitnud, aga siinne
villatöötlemine areneb visalt.
Lõpuks on
ikkagi nii rahakotile kui ümbritsevale parim, kui tood oma
järglasele riided kas tuttavate suureks kasvanud lastelt või taas-
ja uuskasutad vastavatest poodidest leitavaid teise ringi riideid.
Õnneks on beebibuum ja riideid nii teisel kui kolmandal ringil üsna
ohtrasti.
Silvia Lotman on bioloog ja roheajakirjanik.