Oktoobris on Barcelona muuseumilinn
“Barcelona on minu lemmiklinn!” ütleb Mihkel Mutt, kui kuuleb, et sõidan Katalooniasse veinireisile.
Mõiste “veinireis” teeb inimestele enamasti nalja, seda kujutletakse vist mingi vastutustundetu lõputu purjutamisena, aga tegelikult tähendab see hoolsat tööpäeva täis tegemist. Hommikul sõidetakse veinimõisa, vaadatakse istandusi, uuritakse tehast ja keldreid, sellele järgneb enamasti korraliku pikkusega degustatsioon, kus saab veinimeistrile või mänedžerile esitada küsimusi, avaldada arvamust ja teha märkmeid. Kui päevas on juba kaks või enam keldrit, tuleb arvestada, et pikk päevatöö kaob öösse.
Ent tagasi Barcelona juurde! Muti tõdemus tekitas minus lennujaamast kesklinna sõites mõningast hämmastust: lõunamaa kulunud-kollased majad ja tehasehoovid, ei mingit erilist vägevust.
Vanalinna hulkuma minnes (meid juhib giid, 150 eurot maksev õpetatud mees) hakkad Barcelona erilisust ometi tajuma. Kuigi kataloonlased olevat rohkem kesk-eurooplased kui hispaanlased, on vanalinn tüüpiline keskaegne lõunamaalinn kõrgete räsitud majadega kuhu päike ei paista ja kitsaste räpaste tänavatega. Üle tänava tõmmatud trossi küljes liiklusmärk vett viskava inimese kujutisega – hoiatus, et jalutajale võidakse pähe kusta. Aga tänavad on kuidagi sõbralikud, mitte hirmutavad nagu näiteks Naapolis, vahest seepärast, et need on turistidest nii üle küllastatud. Meie giid ütleb, et Barcelona on ohutu linn, ta pole kunagi siin kaklust näinud. Teisele poole peatänavat Ramblat, Moodsa kunsti muuseumi taha, kus elavad eeskätt mustlased ja kõikvõimalikud teised kataloonlastest tumedamat verd sissesõitnud ta öösel siiski hulkuma minna ei soovita.
Keskaegses Gooti kvartalis leidub kõiksugust: roomlaste ehitatud linnamüür, antiikroomlaste hauakivid, keskaegsed kirikud räpasevõitu (meie silma jaoks) tapase-baarid, turg, kus müüakse turistidele juustu, mett, moosi ja šokolaadi, vägevad muuseumid.
Tants katedraali ees
Kõige meeleolukam on laupäevaõhtu Barcelona katedraali La Seu ees. Kiriku ees mängib orkester ja katalaanid tantsivad ringtantsu. Algul vanemad inimesed, siis noored saledad inimesed, valged tenniseid meenutavad tantsukingad jalas. Tänavajalatsid, kotid ja üleriided kuhjatakse ringi keskele hunnikusse. Katedraalis käib parajasti õhtune missa, preester on ukse all seisjate jaoks kuvatud suurele ekraanile ja tema sõnad on täpselt kuulda. Küünlaid on võimalik osta alates kümnest eurosendist, aga 2 euro eest saab hiiglasliku punasest pleksiklaasist ümbrises küünla nagu tõrviku. Käin kõik pühapildid läbi ja kaalun hoolega, aga lõpuks otsustan siiski populaarseima küünlaaluse kasuks ja panen omagi tulukese Lepanto Kristusele. Nimelt alistasid hispaanlased Jeesuse abiga – ta olevat end mitmele osalejale ilmutanud – 1570 aastal toimunud Lepanto merelahingus türklased. Mõtlesin, et eks ole meil kõigil oma elulahingud pidada ja vahest on ka abi vaja.
Laupäevaõhtune ostuorgia on ümber kiriku on aga midagi üpris enneolematut. Kitsastel kauplustega palistatud tänavatel voolab selline rahvamurd nagu oleks maidemonstratsioon Voorimehe tänavasse surutud. Enamik riideid, mida müüakse on noortepärased, aga reiskaaslased leiavad ka õiged poed üles ja eriti daamid ostavad riideid suurte kotteidega. Palju odavam kui Tallinnas, on kõik vaimustatud. Barcelona on ostuparadiis!
Muuseumilinn
Pablo Picasso muuseum vanalinnas võtab enda alla peaaegu terve kvartali, mitu kokku ehitatud aadlielamut. Rahvast on murdu, klassiekskursioonid seahulgas. Palju on traditsioonilise pilte kunstniku peaaegu et poisikesepõlvest, stseene dekadentlikust Pariisi-perioodist, mõned sinise ja roosa perioodi tööd (need on kõige vingemad) ja lõpuks vanapõlve graafikat. Kõige kuulsamaid pilte tuleb otsida muudest muuseumidest.
Salvador Dali muuseum on tilluke eramuuseum (sissepääs 8 eurot), kus graafikat ja joonistusi ja skulptuure. Mõndagi huvitavat, aga üldmuljet sealt mõistagi ei saa.
Juan Miro muuseumis tundub seevastu leiduvat kõik oluline, mida kunstnik eluajal loonud.
Linna kohal Montjuici mäel (sinna saab sadamast sõita köisraudteega) on hiigelsuur Palau Nacional, milles asub Kataloonia Kunstimuuseum. Saalidesse on üle kantud terved romaani ja gooti kirikute võlvid ja koorid, palju on skulptuurid ja kapiteele. Sellises koguses hakkavad, pikaks venitatud pühakutekujud, ning koomilised, ju juhina kätt heilutavad jeesuslapsed mõjuma: teevad romaani kunsti tõsimeelsuse ja nukruse arusaadavaks.
Seal ringi jalutades mõtlen, et kui ma poleks omal ajal jooma ning veinireisijaks hakanud, oleks kõik need muuseumid minust nägemata jäänud. Alkoholismil on ka hariv mõõde.
Vihmapäeval (aga oktoober on Barcelonas 10 vihmapäevaga pretsedenditult märjeim kuu) ei tule Barcelonas muuseumidest puudu.
Gaudi majas
Kõige mõjukamalt kujundavad Barcelona imagot mõistagi arhitetuurilise fantasööri, inimkeha vormidest lähtuva sürrealisti Antoni Gaudi (1852-1926). Kuulsaim näide on ehitatav Sagrada Familia katedraal. Intiimsemalt saab Gaudi vaimust aimu aga tema linnasõdames paikneva elumaja Casa Mila külastamisel. Seal saab vabalt katusel Gaudi kummaliste korstnalahmakate vahel patseerida, linnale pilku heita, rõdudele ja katseterrassidele kiigata. Ülemise korruse korterid on samuti publikule avatud ja seal võib veenduda juugendiajastu praktilisuses ja mugavuses. Tubades pole avarusega liialdatud, nad on valgusküllased ja mitme avara vannitoaga. Üks vannituba on kohe magamistoa taga, teine, suurem on üldkasutatav. Ei puudu isegi bidee! Tube on palju, eraldumisvõimalus loodud. Apartemendid ses majas on Barcelona kalleimad.
Söömalinn
Barcelona on merelinn ja seepärast tellin õhtusöökideks alati kala. Esimeseks õhtuks on meie võõrustajad Codorniu vahuveinimajast pannud kinni kohad Barcelona vanimasse ja kuulsaimasse restorani Los Caracoles. Vanalinnas, nn Gooti kvartalis asetseva restorani sissepääs on nagu põrgu eeskoda. Hiigelsuure pliidi raual grillitakse mereelukaid, nurgas kõrvetab üks kokaabiline leeklambiga crema catalanat (mis on kreembrüleest suurem ja magusam kreemiports). Peakohal ripuvad singid ja vorstid, on kitsas, kuum ja kohe näha, et restoran on loodud enne sanepiitjaamade leiutamist. Meie seltskonna restoraniinimesed on shokeeritud: Tallinnas oleks selline roppus mõeldamatu. Restoran on suur ja urkaline, eri tasapindadel, tihedalt laudu täis topitud. Kelnerid on keskealised mehed, kes rabelevad elu eest, igasugune tseremoonitsemine nagu meie peentes restoranides ei tule siin kõne alla: tegutsetakse lihtsalt ja tõhusalt. Tellin maja spetsialiteedi, tolsamal põrgumustal ja veidi rokasel pliidiraual kõrvetatud mereandide valiku: koorimata krevetid, kalmaar ja teised loomad. Väga naturaalne ja hea. Järgmistel õhtutel sööme moodsamates kohtades ja tuleb tunnistada, sealsed road on viimistletumad. Valikust ei puudu enamasti ka kõigi maiasmokkade unistus: lobster, hiidkrevett (nii 30 eurot või natuke rohkem).
Cava-Barcelona
Barcelona on vahuveinilinn. Siit poole tunni rongisõidu kaugusel asub Sant Sadurni linn, kus toodetakse aastas 100 miljonit pudelit klassikalisel meetodil (st. pudelis kääritatud) vahuveini. Siinse vahuveini cava leiutas Dom Perignoni meetodit jäljendades 1872. aastal Josep Raventos. Raventose perekonnale kuulub praegugi üks kahest suures ja ilmakuulsast cava-majast: Eestiski tuntud Codorniu (teine on Freixenet). Codorniu cava-tööstus, koos katedraali meenutavate juugendlikke tootmishoonetega ja kümnetesse kilomeetritesse ulatuva maa-aluse tänavatevõrguga, milles laagerduvad cava-pudelid on kuulus vaatamisväärsus. Ekskursante sõidutatakse cava-pudelite vahel elektrirongiga. Kokku on Sant Sadurnis oma poolsada erinevat cava-maja.
Kui te aga cava-majade külastamiseni ei jõua, tuleb istuda mõnes kesklinna baaris, lasta valada endale mõnd luksuslikumat kihisevat segu ja neelata peale austreid, euro tükk. Cava tõuseb pikkamisi pähe ja sa mõtled Vanast Euroopast, sellest naljakast enesemõistetavusest, millega kartaagolaste kondid puhkavad Barcelona südames sõjakirjasaatja George Orwelli väljaku all.
Reis sai teoks veinide maaletooja AS Valiori rahastamisel
Barcelona
- 800 e.m.a. rajasid kreeklased ja foiniiklased Barcelona ümbruses tugipunkte rajanud.
- 300 aastat e.m.a. asutasid kartaagolased praeguse Barcelona juures asula nimega Barcino. Väidetavasti pärinevat see Kartaago valitseja Amilcal Barca nimest.
- Aastal 214 e.m.a viibis siin ka Hannibal. Pärast tema kaotust Teises Puunia sõjas (201 e.m.a langes Barcelona Rooma ülemvõimu alla.
- 5. sajandil vallutasid Barcelona läänegoodid.
- 8.sajandil vallutasid Barcelona enne araablased ja siis frangid.
- 9.-15. sajandil oli kuulus Barcelona iseseisvasse Barcelona krahvkonda ja Aragoni kuningriiki.
- Pärast Hispaania ühendamist 1479 jätkusid Kataloonias pidevad ülestõusud, aastani 1714 säilitas poliitilisi eriõigusi.
- Hispaania kodusõja ajal 1937-39 oli vabariiklaste peamine keskus. Franco diktatuuri päevil katalaani keele kasutamine ametlikult tõrjutud.
- Kataloonia on autonoomne piirkond aastast 1980, praegu on kogu põhiharidus seal ainult katalaanikeelne.
- Kataloonia provintsi (u. 6 miljonit elanikku) valitsus on traditsiooniliselt parempoolne, Barcelona linnavalitsus (sateliitlinnadega ligi 3 miljonit elanikku) traditsiooniliselt vasakpoolne.
