Novembris helistas lahkunu tütar ja rääkis, et oli isa paberite hulgast leidnud ühe, kuhu kirjutatud: "Helista Juhanile, et Hugo hing läks kolima." See teade mõjus mulle nagu veesõõm janusele. Tahaksin seda maailmaparanduslikel põhjusil kõigile edasi rääkida. Kuid tundub, et seda sõnumit ei õnnestu edasi anda pelgalt tekstiga, vaja on isiklikku kogemust, midagi veel.

See on lootusrikas sõnum, religioosne inimene loodab teispoolsuse peale. Kahjuks ei saa väita, et teispoolsus on olemas. Osa teadusideolooge aga on võtnud endale õiguse väita, et elu lõpeb surmkindlalt surmaga. See on tohutu kingitus Lääne inimesele.

Aga mis siis, kui elu ei lõpe surmaga? Õudne, jääme kestma, vastutama oma tegude eest.

Me teame vähe ümbersünniõpetustest.

Samas kurdetakse, et Eestis leidub palju n-ö uduteadusi. Need teadused langevad viljakale pinnale, sest kool valmistab selle ette.

Religiooniõpetust oleks kooli vaja, et anda lastele kogemus sellest, mis on ajupesu. Kogemus tekib nii dogmaatilise kui ka liberaalse õpetuse korral. Esimesel juhul tajutakse ajupesu vahetult, teisel juhul õpitakse, millisel viisil ajusid on pestud. Ja see aitaks meil ka aru saada, kui ajupesu viivad ellu kooliõpetajad.

Näiteks bioloogiaõpetaja seletab, mis on elu, seda ometi teadmata. Füüsikaõpetaja seletab, et aeg on selline ja selline parameeter, tunnistamata, et ta ei tea, mis on aeg. Religiooniõpetus aitaks muuhulgas arendada kriitilist meelt.

Muidu juhtub nii, et laps tuleb ühel päeval koju ja kõneleb: millist hämmastavat inimest ma tänaval kohtasin ja kui huvitavat juttu ta rääkis.

Teaduses ilmneb religioosseid aspekte ning see on vesi uduteaduste veskile. Tänapäeva teadlaste hulgast võime leida kõige religioossemaid inimesi, kes on nördinud, kui nende altaril tallatakse. Teadlase usk oma ratsionaalsusse väärib kaastunnet, ma olen mures selle enesekriitilisuse puudumise pärast.

Läinud kevadel korraldasite koos Tartu ülikooli usuteaduse professori Anne Kulliga konverentsi "Jumal teaduses". Ütlesite oma sealses ettekandes, et teaduslik tarkus on tihti rumaluse kõige jõhkram vorm. Et teaduslikust tarkusest loobumine, mis on võimalik pärast selle omandamist, võib olla üks tee tarkuse poole, mis võib viia ületava mõistmiseni.

Olen mures teaduse pärast. Teadusest on tihti saanud päästja ja lunastaja, turumajandusliku ühiskonna ideoloogia.

Väidetavale teaduslikkusele tuginedes levitatakse seisukohta, nagu oleks kõik enese teha: kui kellelgi ei läinud hästi, tähendab, ta ei pingutanud piisavalt. Auk maasse, muld peale, kondid ka ei leia hauas üksteist üles.

Edukatesse see justkui ei puutu. Minu arvates peaks iga keskkoolilõpetaja töötama nädala hooldushaiglas ja kogema, et seal elavad ka inimesed, mitte puutükid. Siis mõistetakse: kõik ei pruugi olla enese teha.

Tallinna Tehnikaülikooli keemiaprofessor Mihkel Kaljurand rääkis samal konverentsil "intelligentse disaini" teoo riast, millega USA usufundamentalistid seletavat biomolekulide spetsiifilisust, süsiniku tekke protsessi täheatmosfääris. Mida peaks Eesti õpetaja tegema, kui koolipoiss talle tunnis ütleb: "Jutustage-jutustage, kuidas DNA juhuslikult tekkis. Mina tean, et keegi disainis ta."

Võivad olla olemas üldised korrastavad printsiibid, mida laboris ei ole võimalik mõõta. Mäletate Einsteini kosmoloogilist konstanti, mis pidi hoidma maailma tasakaalus! Hiljem pidas Einstein ise seda konstanti üheks oma suurimaks eksituseks.

Tuhandivahetuse paiku saime teada, et universum paisub kiirenevalt. Väga põrutav fakt! On olemas mingi kosmoloogiline tõukejõud. Ja kosmoloogiline konstant ujus uuesti välja.

Universumi paisumiskiirus on meie, maalaste jaoks liiga väike, et teda mõõta, ta töötab suuremas mastaabis. Sama lugu võib olla korrastavate printsiipidega, ka need võivad ilmneda vaid kosmoloogilises mastaabis. Vaat need on asjad, millest peaks koolitunnis rääkima.

USA kreatsionistide kodulehed on üldiselt igavad - ajupesu.

Nii teadlased kui ka teoloogid tunnistavad nähtamatu olemasolu. Usume, et kvargid, laetud osakesed, eksisteerivad, kuigi me neid ei näe ja ei hakka kunagi nägema. Mille poolest erineb kvarkide mittenägemine jumala mittenägemisest?

Kvargid vastavad teaduse tunnustatud kriteeriumidele, katsed lasevad end korrata. Kui eksperiment ei tule välja, teed uuesti. Jumalike nähtustega ei saa eksperimente korrata.

Teadus on ajanud jumalat välja nendest tühimikest, mis on looduse seletamisel jäänud, ja hiljem on selgunud, et see pole õnnestunud, ja teadus on pidanud taganema.

Me tunneme Newtoni postulaate. Naljakal viisil on need tema väited religioossed, loodud religioosses kontekstis, kuhu ta ise kuulus. Neid postulaate kasutati hiljem nii, nagu elaksid nad omaette elu. Kuid sageli ei märgata seal taga jumalat, ja nad kaotailma jumalata oma jõu.

Me näeme universumist tühist osa. Me isegi ei tea, kas tõde on olemas. Ja kui me seda usume, siis kes on selle meile ilmutanud, et tõde on olemas?

Hoian alles oma vanavanaisa Jakobi kirju minu vanaisale Juhanile. Jakob kirjutas Tartumaalt Tähtvere vallast Juhanile, kes teenis kuskil Eesti maanurgas kroonut. Ei olnud 20. sajandi alguses võimalik helistada, välkposti kasutada, autoga kohale sõita. Hea, kui sai saata kirja. Jakob kirjutas pojale talutöödest, kartulipanekust ja siis järsku, keset kirja, mitte lõpus, ütles - paneme lootused Looja peale. Olen Jakobi kõnepruugi üle võtnud ja täheldanud, et inimesed jäävad selle Looja-lause peale mind kuidagi pikemalt vaatama.

Mul oli loeng keskaja filosoofiast. Pärast tegin kirjaliku küsitluse, et teada saada, kuidas kursus tudengitele meeldis. Nad olid üldiselt rahul, aga märkisid, et liiga palju räägiti jumalast. Kuidas saab rääkida aga keskaja filosoofiast ilma jumalata?

Miks käib jumalast rääkimine närvidele?

Üks põhjus on teatud tüüpi propaganda - kui tullakse ja võetakse tänaval nööbist kinni. Teiseks aga on asjaolu, et usklikest räägitakse koolis nagu lollidest.

Mulle meeldivad Harry Potteri lugude lõpplahendused. Valged inglid võidavad igas mängus viimase sekundi kolmepunktiviskega ja lõppseisuks jääb alati 51:49.

Meie maailmas tundub olevat samamoodi. Kui viltu ka paat ei tundu olevat, usume, et Taevaisa, valged inglid ja inimeste head teod teda niipalju kallutavad, et ta päris uppi ei lähe.

Inimene ei saa olla objektiivne, ta on siiski inimene, vajab usku, loodab valgete võitu. Kas või seda, et ülemus märkab teda jõulude eel ja maksab preemiat, paneb palka juurde. Vähesed oskavad taibata - see on aga erakordselt tähtis - anda inimesele usku õiglusesse.

Religioosne inimene otsib paika taevateljele. Astronoom Jaan Pelt on kirjutanud Uku Masingu luulekogu "Saadik Magellani pilvest" järelsõnas: "Küsimus on, kuhu see mahutada? --- Selleks, et kõik senised, pisiosakesi kolkides leitud sümmeetriaseadused ära rahuldada, on vaja 10-11 dimensiooni ja ruumi jätkuks seal nii ühele kui teisele. Praktiliselt on selline programm aga kasutu."

Kas tõesti ei leidu nurgakest, kus ta võiks olla? See on pseudoprobleem. Ei ole vaja rääkida teistest dimensioonidest, meist tuhat dimensiooni all- ja ülalpool olevatest tohututest asjadest, millest me midagi ei tea. Nagu oleks mingi objektiivne maailm, mis ütleb, mida mina peaksin arvama. Objektiivsus on ühe seltskonna subjektiivsus.

Küsimus võib olla selles, Leibnizi järgi: kas igaüks mitte ei ela omaette universumis, kas mitte igalühel meist ei ole omaette reeglid. Ma olen vaba inimene, mul on vaba tahe. Otsustada saan ka siis, kui tegutseda ei saa.

Kui inimene tahab elada väärtuslikku elu, ei ole teadus takistuseks. Võib-olla ei ole me ainult komplekt aatomeid, võib-olla oleme midagi enamat - lõputu ühise alateadvuse osa - seda ei saa välistada.

Enn Kasak: teadusfilosoof

  • Pärit Võrumaalt Navi külast, kunstnik Navitrolla onu. Sündinud 24. septembril 1954. Kõneleb emakeelena lõunaeesti keelt, vahel ütleb: "Ull um tuu, kiä hinnäst kittä lask (rumal on see, kes ennast kiita laseb)."
  • 1981 lõpetas Tartu ülikooli teoreetilise füüsika erialal, 1981-1995 Tartu observatooriumi teadur. "Siis tegin eduinimese seisukohalt rumaluse, vahetasin astronoomi elukutse humanitaari oma vastu. Ilma selleta ma ei oleks säilitanud lugupidamist enda vastu."
  • Nuputas lõunaeesti keelde "universumi" kohta sõna "kõgekogo", oli 1995-1997 Võru instituudi direktor.
  • Aastast 1998 Tallinna ülikooli ja õigusinstituudi dotsent.
  • Raamat "Iidne tähetarkus" (2003). Ajakirjas Vikerkaar (1-2, 2006) ilmus artikkel "Mis tunne on olla loll?".
  • Enn Kasakule meeldib filosoof Richard Swinburne'i hoiak: "Me oleme kutsutud kaasloojaks moraalsesse universumisse, meie tahe on vaba ja me saame valida hea ja kurja vahel."

Allikas: Pere ja Kodu, Eesti Päevaleht