"'Olen esimene Putini Venemaa poliitiline põgenik"'
Mida te arvate enda tagaselja riigireeturiks kuulutamisest?
Mõelda vaid, nad süüdistasid mind selles, et olen oma raamatus paljastanud Vene luure agendid USAs. See on minule kui luurajale solvav! Raamat ilmus juba kaheksa aastat tagasi ja seal kirjeldatu käsitles minu tegevust Nõukogude Liidu KGBs. Tänaseks ei ole olemas ei KGBd ega ka riiki, mida ma nende meelest reetsin.
Ainsana üllatas mind kogu asja juures positiivselt kohtu enda poolt mulle määratud kaitsja. Mees, keda ma pole eales näinud ja kellega ma pole kunagi suhelnud. Ta tõdes ju pärast toimikuga tutvumist, et kõik selles sisalduv on kas asjasse mittepuutuv või kuulujutu tasemel.
(Oleg Kalugini jutt on kiire ja tihe. Teda katkestada on väga raske. Pikin jõuga vahele küsimused Putinist.)
Mida te arvate Putinist?
Ta oli üks minu alluvaid Leningradis. Selline hall, keskpärane ja märkamatu tüüp. Aga väga ditsiplineeritud. Kuid eks ajaloos ole ennegi sellised inimesed võimule tõusnud. Koos temaga tõusid maa alt välja endised KGBlased ja kommunistid.
Huvitav on see, et kohe kui ta võimule tõusis, kuulutas ta mind Venemaa reeturiks. Mulle oli see väga ebameeldiv, ma olen ju Venemaa kodanik.
Nii kirjutasin talle avaliku kirja, mida küll tervikuna ei avaldatud. Nentisin selles, et juristina võiks Putinil olla algteadmisi süütuse presumptsiooni kohta. Lisasin ka, et teda ennast võiks niisama lihtsalt kutsuda vargaks – Peterburis toimunud erastamisega seoses – või sõjakurjategijaks Tšetšeenias toimunu pärast.
Mis Venemaal teie meelest toimub?
Tegelikult on Putin selgelt asunud restaureerima ja rehabiliteerima KGBd. Augustiputši juht Krjutškov, kes oma memuaarides “Isiklik toimik” kirjutab, et Bakatin, Kalugin ja Jakovlev on kaassüüdlased nii NSV Liidu kui ka KGB purustamises, on Putini vastuvõttudel sage osaline. Viimati istus Krjutškov koos Putiniga tšekistide päeva tähistava aktuse presiidiumis.
Millised sidemed on teil olnud Eestiga?
Ma ju käisin jaanuaris 1991 ühel võimsal kogunemisel Tallinnas. Ah et kes kutsus? Savisaar muidugi, ta oli peaminister, eks ju.
Igal juhul bolšoi privet minu poolt talle! Vastuvõtt oli väga soe ja südamlik. Riiklikul tasemel. Auto oli lennujaamas vastas ja majutati ministrite nõukogu hotellis (tänane hotell St Petersburg – toim).
Olin Eestis varem ka käinud. Narva on Leningradi külje all. Seal ja ka ümbruskonna linnades olin oma sõpradele sagdane külaline. Olite siis ju impeeriumi kõige läänelikum ja edumeelsem osa.
Mis mulje on teile jäänud Eesti arengust?
Hea, et olete koos oma naabritega suutnud hakkama saada oma riikide KGB jäänustest puhastamisega. See on olnud suur töö!
Venemaal me sellega kahjuks hakkama ei saanud. Koos Galina Starovoitovaga oli meil plaan korraldada Nürnbergi protsess kommunistliku režiimi üle. Eesmärk ei olnud kedagi oksa tõmmata, vaid hoopis see, et nii oleks kagebeelastele tehtud võimatuks osalemine poliitilises elus.
Ebaõnnestusime ja just seal poliitikas nad kõik täna sagivadki!
Kuidas sai teist dissident?
Olin aastakümneid luuraja. Inimene, kes tegutses salaja võõral maal oma kodumaa kasuks, tema vaenlaste vastu. Ja siis ühel päeval saadeti mind tööle Leningradi ning alles siis sain ma selgeks, keda peab vaenlaseks riigi juhtkond.
Need olid tavalised inimesed, kellel oli siiras soov, et elu läheks paremaks. Ja polnud vahet, kas oma mõtteid avaldasid nad viinalauas või koosolekul, minu töö oleks pidanud olema nende hirmutamine, arreteerimine või hullumajja suunamine. Kohutav!
Väidetakse, et olite CIA topeltagent?
Ah jaa, see on see Sokolov. See mees kannab minu peale isiklikku viha. Olime sunnitud ta 1972. aastal Washingtonist tagasi tooma, sest ta üritas vägistada oma kolleegi, kes tegutses New Yorgis. Khmm, see kolleeg oli meessoost.
Saime New Yorgist sellekohase raporti ja kuna Sokolov oli abielus Stalini-aegse rahandusministri Zverevi tütrega, siis otsustati asi üle kontrollida.
Selleks tehti katse, kus mehed jäeti omavahele ja tõsi mis tõsi, Sokolov üritas uuesti oma kolleegiga vahekorda astuda. Loomulikult lõime ta minema.
Millised mälestused on teil Kim Philbyst?
Olen väga uhke, et sain selle mehega tegelda ja teda aidata. Me saime sõpradeks. Ta oli väga intelligentne ja kohutava energiaga mees, kes oli KGB poolt tööta ja toeta jäetud. Aitasin tal jagu saada viinaveast ning olen kindel, et see pikendas tema elu tunduvalt.
Pärast tema surma oli mul erakordne au olla esimene kolleeg, kes sai astuda tema kirstu juurde ja temaga hüvasti jätta. Selleks kutsuti mind spetsiaalselt Leningradist Moskvasse. Suudlesin teda otsmikule.
Miks te Venemaalt üldse lahkusite?
Olin Venemaa telekommunikatsioonifirma RosNet asepresident. Sõlmisime 90ndate keskel koostöölepingu AT&Tga ja nad tegid mulle ettepaneku tulla kolmeks aastaks tööle USAsse. Nii tulimegi koos naisega 1995 siia. 1998 oli Venemaal majanduskriis ja hiljem algas Putiniga koos sovjetiseerumine.
Nii olemegi siia jäänud. Nüüd muidugi enam tagasi minna ei saa.
Olen esimene Putini ajastu poliitiline põgenik! Kahjuks on jälle käes sellised ajad!
SIDEBAR
Oleg Kalugin 32 aastat KGBs
1934 sünnib NKVD valvuri peres, vanaema laseb poisi salaja ristida. Lapsena naudib Arkadi Gaidari jutte rahvavaenlasi paljastavatest pioneeridest ja otsustab saada luurajaks. Stalini surmast kuuldes nutab lohutamatult. Lõpetab Leningradis KGB võõrkeelte instituudi kiitusega.
1958 sõidab esimese NSV Liidu vahetusüliõpilaste grupiga USAsse. Õpib kuulsas Columbia Ülikoolis ajakirjandust. Tema rühmas on palju KGB luurajaid ja NLKP stipendiaat Aleksandr Jakovlev, kellest saab perestroika isa. Värbab oma esimese agendi - USA raketiteadlase.
1960 töötab New Yorgis Moskva raadio korrespondendina. Vaatab ÜROs jahmunult pealt, kuidas Hruštšov taob kingaga vastu lauda.
Saab KGB residendi asetäitjaks Washingtonis. Värbab USA mereväelase, kes müüb maha oma laevastiku salajase side koodid. Praha kevade mahasurumisest kuuldes saab kreepsu. Paljastatakse USA ajakirjanduses kui spioon ja pöördub koju.
1971 saab Moskvas elava Briti topeltagendi Kim Philby järelevaatajaks. Äratab joodukuks muutunud mehe uuele elule, korraldab tema reise sotsmaadesse ja autasustamise Lenini ordeniga. Juri Andropov nimetab Kalugini KGB välisvastuluure juhiks. Koostab Andropovile kingituseks raamatu "Kes on kes CIAs" 10 000 agendi nimega. 40aastaselt saab KGB noorimaks kindraliks. Juhib jänkide poole üle läinud Nõukogude ohvitseri röövimist Viinist – mees sureb narkoosi üledoosi kätte. Aitab Londonis ette valmistada Bulgaaria dissidendi tapmist, kes mürgitatakse vihmavarjutorkega. Kalugini pilt riputatakse KGB autahvlile.
1980 satub põlu alla ja saadetakse Leningradi KGB ülema asetäitjaks. Saadab ajalehtedele perestroika toetuseks lugejakirju, mida ei avaldata.
1990 läheb erru. Saab kuulsaks KGB kritiseerijana. Tema vastu algatatakse kriminaalasi riigisaladuse reetmise eest. Pääseb süüdistusest sellega, et valitakse Krasnodarist NSVL ülemnõukogu liikmeks. Auastmest jääb ikkagi ilma. Augustiputši ajal toetab Jeltsinit, teda ennast jälgivad salaja KGBlased. Riigipöördekatse õnnestumise korral kuulub vahistamisele. Pärast putši läbikukkumist osaleb KGB reformimisel. Saab aukraadi tagasi.
1994 avaldab Ameerikas mälestused "Esimene peavalitsus". Kirjeldab mitme omavärvatud agendi tegevust, kuid ei avalda nimesid. Kolib USAsse. Keegi vana KGBlane avaldab raamatu Kaluginist kui CIA superagendist. Ka president Putin nimetab Kaluginit reeturiks. Kalugin tõotab mitte tõsta oma jalga korrumpeerunud Venemaale. Saab KGB kindrali pensionit 150 dollarit (2400 krooni) kuus.
2001 tunnistab kohtus, et USA armee eruohvitser Trofimoff töötas Moskva heaks. Kalugin vabandab end väitega, et USA võimud ähvardasid ta keeldumise korral riigist välja saata. 75aastane Trofimoff saab eluaegse. Vene vastuluure FSB juht Nikolai Patrušev süüdistab Kaluginit "kolossaalse kahju" tekitamises.
2002 juunis mõistab Moskva kohus Kaluginile riigireetmise eest 15 aastat vanglat. Otsusega on kiire, sest 1. juulist ei tohi Venemaal enam tagaselja kohut mõista.
Kurioosne sidebar
Vene luuraja naine seksis koeraga
See lugu juhtus 1979. aastal. Minu allikas ühe suure Aasia riigi vastuluurest teatas mulle ebatavalisest probleemist. Nõukogude sõjaväeluure GRU residendi naine seksis oma isase koeraga. Aasia luureteenistus kavatses kasutada naise perverssust selleks, et mõjutada meie meest oma huvides töötama. Abikaasa polnud naise seksuaalsetest erisoovidest teadlik.
KGB ülem Andropov, Krjutškov ja mina kogunesime nõu pidama. Mida teha? Äkki ütles Andropov saalomonliku otsuse: "Tapke koer!"
Minu osakonna poisid rääkisid meie teadlastega, kes olid aidanud mürgitada Bulgaaria dissidenti Markovit. Veider küll, aga need ei suutnud kohe otsustada, mis mürki ja kui palju tuleks koerale anda. KGB agent söötis seda koerale liha peal sisse. Kahjuks ei tapnud mürk koera. Õnneks jäi loom siiski impotentseks. Hiljem kuulsin oma allikalt Aasia vastuluurest, et GRU ohvitseri naine muutus koera haiguse peale väga kurvaks.
Katke Oleg Kalugini mälestustest "The First Directorate", New York 1994.
Fotoallkiri
Kalugin tuli Savisaarele appi
20. jaanuaril 1991 esines KGB ekskindral Oleg Kalugin Tallinna linnahallis koos Eesti peaministri Edgar Savisaarega. Nädal varem oli Vilniuses toimunud verine kokkupõrge leedulaste ja Nõukogude armee vahel.
"1990. aastal saadeti Eestisse sadu KGB ohvitsere. Nad võivad täita igasugust Moskva ülesannet," hoiatas Kalugin. "Ka Pinocheti võimuletulekule Tšiilis eelnes samasugune stsenaarium nagu täna Baltikumis."
Samal ööl plahvatas Tallinnas kaks pommi - Dvigateli ühiselamu juures Killustiku tänaval ja Mere puiesteel laevaremonditehase akende all. Keegi viga ei saanud. Mõlemad kohad olid Interliikumise tugipunktid.
“Kalugin jättis üdini ausa mulje”
Igor Gräzin
Endine NSV Liidu ülemnõukogu saadik
1990 saabus NSVL Ülemnõukogusse teade, et Jeltsin oli purjuspäi Barvihha sillalt alla kukkunud ja pooleldi uppununa poris magama jäänud. Nüüd tean, et tegemist oli peaminister Rõzhkovi meeskonna provokatsiooniga, aga kahtlane oli lugu juba tollal.
Asja hakkas uurima komisjon, mille juristina ma töötasin. Põhiline vastaja pidi olema Bakatin – tollal siseminister. Hiljem sai komisjonäriks Jeltsini poolel ka Oleg Kalugin.
1996 või 1997 otsisin Kalugini üles USAs. Aastaid oli minu parimate sõprade hulgas professor Robert Blakey, kes on kirjutanud tänini soliidseima raamatu John Kennedy mõrvast "The Fatal Hour". Kuigi seal olid kõik otsad sõlmitud, jäi lahtiseks üks küsimus – miks KGB Lee Harvey Oswaldit ikkagi värvata ei püüdnud? Kalugin, kes tuli Ameerikasse esimese iseseisva Venemaa KGB šefi Bakatiniga, näis olevat õige mees asja selgitama. Nii me siis arutasimegi seda lugu neljakesi – Blakey, Bakatin, Kalugin ja Gräzin vahemehena kaasas Chicago kongressihotelli tipus talveaias.
Muid jutte oli veidi kah – elust Ameerikas, KGB reformist ja Kalugini enese saatusest. Mees jättis üdini ausa mulje. Ta ei teinudki nägu, nagu ta oleks varemalt olnud varjatud dissident. Ta käitus sellena, kes ta oli olnud – KGB kõrge ohvitserina, kelle elu detaile ma tegelikult ei tahtnudki südamerahu pärast teada.
NSV Liidu läbikukkumine polnud talle ideloogiline lüüasaamine, vaid viletsalt manageeritud ühiskonna loogiline lõpp. "Ja kõrbevatesse firmadesse ma enam tööle ei lähe," ütles Kalugin. "Ühest NSV Liidust on mulle - voooooh," lisas ta ja tõmbas pöidlaga risti üle kaela.
