“Olen valmis vangi minema”
“Prükkar ma veel ei ole, sinna on pisut maad. Aga ma kujutan ette, kuidas paljud on selleks saanud,” tunnistab Valeri Viira. 49aastane väikeettevõtja maitses omal ajal kauboikapitalismi magusaid vilju, nüüd on jook tema karikas muutunud vastikult mõruks.
Viirat võib pidada kunagise skandaalse suurärimehe Indrek Samusenko viimaseks ohvriks. Just selle välismaale põgenenud tegelase käest ostetud kinnisvara on viimased 15 aastat tema elu mürgitanud.
Kodu keset prominente
1980. aastate algul hakkas individuaalehitajate kollektiiv Kristall eesotsas Indrek Samusenkoga Meriväljale ridamaja rajama. Peagi vabanes üks boks ootamatult, sest KGB sundis emigreeruma usuliikumisega Elu Sõna seotud pere. Poolvalmis majaosa läks müüki.
Viira tundis Samusenkot juba ajast, mil nad töötasid ühes toas tollases Tallinna RSN Täitevkomitee arhitektuuri ja planeerimise peavalitsuses. Hiljem asutasid mehed koos ASi Comex. Nüüd pakkus sõber võimalust rajada oma kodu. Pakkumine nooblis elurajoonis oli üliatraktiivne.
1988. aastal soetaski Viira 60 000 rubla eest Kõivu tee 17 ridamajas poolelioleva boksi nr 7. Et hoone oli ametlikult ehitusloata, vormistati Viira nimele maa kasutus ja ta hakkas majakarpi edasi ehitama. Ka halvimas unenäos ei osanud ta näha, et sellest saab projekt, mis tema elu mürgitab.
“Ma ei osanud mõeldagi, et sellest mingit probleemi võib tulla. See kõik oli niivõrd normaalne ja loomulik,” nendib Viira. Majaboksi tagatisel andis talle laenu Hoiupank, riik kasseeris maamaksu, koos ridaelamunaabritega muretseti ehitusmaterjale. Tagatipuks tegi Viira ka sissemakse ühise alajaama ehitusse.
Siis saabusid hüperinflatsioon ja rahareform. Ühel hetkel sai võhm – täpsemini küll raha – otsa ja Viira ehitus seiskus. Peremees ise sattus Meriväljale üha harvemini.
Üks maja, kolm omanikku
Kaks aastat pärast krooni tulekut otsustas Viira pooleli jäänud töö lõpetada. “Mõtlesin, et võtan pangast laenu ja teen selle asja lõpuni.” Dokumente vormistades selgus halb üllatus. “Mulle teatati – mis sa lolli juttu ajad, majaboks ei ole enam ammu sinu oma.”
Selgus, et endalt Eesti tolmu pühkinud Indrek Samusenko oli lõpetamata elamuboksi vahendanud teisele tuttavale Margus Teemantile. “Kui selgus, et majaboks on tema nimel, otsisin ta üles. Küsisin: "Mis ajast sa mult maja ostsid nii, et ma ise ei tea?"" Et Kristalli esimees oli koos juhatuse protokollidega aasta varem kadunud, jäi palju nüansse ebaselgeks, aga Viira uskus veel, et tegu oli vaid veidra apsuga.
Kui majaboksi hakati Viira nimele tagasi vormistama, selgus šokeeriv tõsiasi. Boks seitse kuulus juba kellelegi Märt Männisele, keda esindas tema poeg Hillar Männis. See on isand, kelle nimi on avalikkuses esinenud teistegi konfliktsete, et mitte öelda hämarate kinnisvaraäride raames.
Inimrööv päise päeva ajal
Edasi arenesid asjad nagu kriminullis. 1995. aasta suvel trehvasid Viira ja Männis Vabaduse platsi kohvikus. Kui Viira väljus, kargasid talle ligi viis venelasest jõmmi ja püüdsid teda Žigulisse tirida. “Hakkasin appi karjuma ja inimesed panid tähele, venelased lõid käega ja sõitsid minema.”
Viira viis intsidendi kohta politseisse avalduse. “Pärast seda kui mu laip leitakse, siis teatakse, et surmavaenlasi mul rohkem pole.” Selgus, et Žiguli, millesse teda toppida püüti, kuulus Pavel Gammerile. Lehtedes allilmamehena portreteeritud juudi ärimees moodustab tandemi Hubert Hirvega, kellega neil on ühised huvid Tallinna öömajades ja lustiasutustes.
“Hiljem Gammer ütles: "Mina organiseerisin selle." Ta ütles, et ega me ei tahtnud sind ära tappa, vaid lihtsalt ...,” jätab Viira mõtte lõpetamata. Milline täpselt oli Gammeri roll ja huvi ses loos, ta algul ei taibanud.
1995 septembris andis maja kaotanud mees sisse hagi, nõudes oma boksiga toimunud tehingute tühistamist. Kohtunik väljastas määruse, millega peatas kõikvõimalikud edasised tehingud tüliõunaks oleva elamuga.
Mängu astuvad variisikud
Paralleelselt kohtumenetlusega, 1997. aastal, jõudis bürokraatia lõpuks sinnamaale, et Kõivu tee maja inventariseeriti ja seejuures vormistati vaidlusalune boks härra Männise nimele. Too ei kõhelnud ja müüs selle 2,5 miljoni krooni eest edasi.
Hiljem selgub politsei ülekuulamistest, et tehingu korraldas jurist Taavi Tellis, kes veenis variisikuks oma elukaaslase Ülla Sarapuu. Tellis, kelle reputatsioonis on varemgi kaheldud, jäi mõni aeg hiljem teadmata kadunuks.
Merivälja majaboks müüdi aga veelkord edasi. Ostja oli Irina Sadovnikova, kes tunnistas politseis, et temale andis tehinguks pool miljonit dollarit tema hea sõber Pavel Gammer. Viimastel andmetel elab kireva ajalooga majas Gammer koos perega, vaid ühe boksi kaugusel oma sõbrast Hubert Hirvest.
Kohus ei leia 2,5 miljonile omanikku
Kohtuhaamer langes alles 2000. aasta novembris. Viira kaotas. Tema meelest on kummaline, et asi, mille lahendamiseks oleks piisanud kõigi osapoolte juuresolekul paarkümnest minutist, venis üle viie aasta. Selle aja jooksul Viira vastased kordagi ise kohtusse ei ilmunud.
Kohtunik Aase Sammelselja otsusest nähtub, et kaebaja ei suutnud tõestada, et vaidlusalune majaboks üldse talle kuulus. Kuna ostu hetkel polnud ehitusluba, ei sõlmitud notariaalset lepingut, mistõttu Viira ei saanud mustvalgel näidata, et maja kuulus temale. Mis siis, et endised omanikud, tema ise ja naabrid teda aastaid boksi nr 7 peremeheks pidasid.
“Õudse punnimisega sain asja nii kaugele, et majanduspolitsei uuris seda asja,” jutustab Viira. “Ei pea olema eriline Sherlock Holmes, et aru saada, et ülekuulatud ajavad täielikku uba, nad ei viitsinud isegi kokku leppida, mida räägivad. Aga see ei huvitanud kedagi. Kõik lihtsalt sumbus,” lappab Viira tüsedasse kausta kogutud pabereid.
Allakäigutrepi eelviimane aste
Ülal osundatud politseis antud tunnistusi teise astme kohus materjalile lisada ei lubanud. Kõrgeima tõe instants, Riigikohus keeldus asja arutamast. Ministeeriumid ja Kadriorg lähetasid Viirale ümmargusi vastuseid. Strasbourgis lükati Eesti mehe petitsioon tagasi. “Küsimus ongi selles, et mitte keda kuradit ei huvita see. Õiglus ei lähe tegelikult korda!” ohkab mees.
Juba aastate eest hakkas ta ametimeestega peetud kõnesid lindistama. Toimetusse toob ta sellest fonoteegist kuus tundi (!) tähtsamat materjali ning lubab sama asja internetti riputada.
Pikale veninud protsessimine mängis osa ka Viira pere lagunemises. Nüüd on kahe täiskasvanud lapse isa märkimisväärses kitsikuses. Ta ei jäänud ilma ainult 200 000 kroonist, mis ta tsiviilprotsessi algatamiseks riigilõivuna ja advokaaditasudena maksis, vaid kaotuse tõttu jäid tema kanda ka vastaspoole 68 000 kroonini ulatunud advokaaditasud.
Kuidas unistus kodust asendus perspektiiviga vangi sattuda
1988 – Viira ostab poolelioleva majaboksi.
1989 – Viira nimele vormistatakse maakasutusõigus.
1991 – Viira katkestab rahapuudusel ehitamise.
1992 – Viira teadmata vormistatakse majaboks Margus Teemanti nimele.
1994 – Kui boksi hakatakse tagasi Viira nimele kirjutama, selgub et see kuulub juba Märt Männisele, keda esindab tema poeg Hillar Männis.
1995 – Viira annab kohtusse tsiviilhagi, nõudes kõigi eelnenud tehingute tühistamist ja boksi tagastamist.
1997 – Hoolimata kohtu keelust müüakse majaboks variisikut kasutades kaks korda edasi. Omanikuks saab Irina Sadovnikova. Tegelikult elab boksis viimase sõber Pavel Gammer.
2000 – Viira kaotab linnakohtus, sest ei suuda mustvalgel näidata, et boks algselt üldse talle kuulus.
2003 – Kuna temale soodsat lahendit ei tulnud Ringkonnakohtus ega Riigikohtus, on Viira pankrotieelses seisus ja valmis pigem vangi minema kui vastaspoole advokaadikulusid maksma.
