13.09.2007, 00:00
Olev Poolamets: Testosteroon pole edukusega üksüheselt seotud
Missugused on eesti meeste põhilised
probleemid, mida meestearst näeb?
Mina pooldan individuaalset lähenemist. Igal inimesel on oma taak, või oma spetsiifiline küsimus, mis oleks tervise aspektist vaja lahendada. Ega nad väga ei erine Euroopa omadest.
Depressiooni kõrgem tase kui mujal tuleb küll esile, baasmasendus. Mida üldse depressioon tähendab, on minu jaoks küsitav. Ilmselt esineb igal inimesel elus masendusmeeleolu perioode, omal moel tuleb see kindlasti isiksuse arengule kasuks. kriisiperiood võib olla võtmeks muutuste tegemiseks tulevases elus, ilma kriisideta seda vahel aga ei pruugi juhtudagi – ehk küpsemine ja arenemine pole mitte kuidagi paha. Jämedalt öeldes põhjustavad depressiooni ületöötamine, üleväsimus, kurnatus. Ajapuudus või vastupidi – teatud rühmal võib liigne alkoholitarbimine, suitsetamine viia nii tervise kui vaimu allakäiguni.
Küsimus on, kuidas seda ületada, kuidas harmooniliselt areneda või siis hoopis kriisist välja tulla, küpsemana.
Modernsed asjad juurde: vähene liikumine, töö juures istutakse, autoga tööle ja koju.
Arvatakse, et ka Euroopa keskmine eluiga hakkab vähenema, ka naistel, näiteks metaboolse sündroomi tõttu: vähe liikumist, suur kehakaal, kõrge kolesteroolitase, kõrge vererõhk. Elustiil on hakanud muutuma. Kui me paneme asjad kokku – alkohol, vähene liikumine pluss väsimus, kurnatus ja suhetes küsimused kaasaga, lastega, naisepoolsed ootused –, siis saab juba päris omapärase probleemide virvarri. Meie näeme enda töös lisaks muidugi mitmeid konkreetseid teemasid, nagu kroonilisi põletikke ja lastetust, seksuaaleluga seotud küsimusi jne.
Kas Eestis on ka näha, et tohutu ebavõrdsus meeste vahel on meestele endale probleemiks?
Inimestena on meil ikka inimlik kadedus, et teistel läheb paremini. Kindlasti on see probleemiks, iseasi, kas tasub kade olla. Kellel on ühte asja palju, sel puudub teine: aeg, või on partnersuhtes midagi puudu. Personaalselt ma ei näe probleemi. Kindlasti on palju inimesi, kes meestearsti juurde ei jõua, kuid kes on elus jäänud tõsiselt rataste vahele.
Väikeses ühiskonnas hakkavad numbrid teistmoodi tööle, seda saaksid kommenteerida sotsioloogid. Kui väljakukkumine ühiskonnast hakkab peale 9. klassist (või isegi varem), nii poistel kui tüdrukutel, siis hakkab ebavõrdsus tekkima seal. Meil kukub aastas välja tuhatkond inimest, see on väga tõsine probleem. Sealt tulevad ja saavad alguse need, kes kaovad. Juba koolis lükatakse inimene kuhugi kõrvale, ta kukub kuskile lahtrisse, ta hakkab jooma, kasutama mingeid narkootikume; kui kodu ka veel ei toeta… Siit algab ebavõrdsus. Osa rabeleb välja, kui on pere, kodu, elukeskkonna üldine toetus. Mõttetuid surmi on palju.
Kas mehed on haavatavamad?
Ma ei tea seda. Tõenäoliselt on. Siin võib olla nii bioloogiline kui sotsiaalne pool. Ühest küljest kõrgemad ootused, mis on mõnes mõttes loogiline, sest ega naine ei pea olema ilmtingimata kraanajuht või traktorist, politseinik või sõjamees. Teisest küljest, mees ei ole nii paindlik kui naine, hormonaalselt, või oma baasolemuselt. Ka ühiskond esitab kõrgemaid baasootusi.
Arvan, et ka hormonaalselt on meessugu tõenäoliselt rigiidsem. Ilmselt oleme meestena sageli vähem plastilised, kuid võiksime seda olla tublisti rohkem – lahendused pole mitte ainult must-valged, v aja on olukordades näha enam värve (miks ka mitte vikerkaarelisi värve).
Ideaalse mehe kuvand kipub olema ääretult maksimalistlik nii naiste kui meeste poolt vaadatuna, sellele vastamine on ilmselt võimatu. Harmooniliselt arenenud isiksused on küllap vähem haavatavad.
Kas meestevahelised hormonaalsed erinevused on suured? Kas saab öelda, et ühiskonna tipus olevad, agressiivsed mehed on hormonaalselt kuidagi teistsugused kui ühiskonna väljakukkujad?
Ideaalis on hormonaalne ja vaimne ühendatud ja siis ei ole siin mingit vahet. Samas võib kõrge hormonaalse aktiivsusega inimesi leida piisavalt nii ülal kui ka all (ühiskonnas). Meessugu iseenesest ei ole riskitegur, ütleme: agressiivsust on omistatud enamasti meestele. Kuid agressiivsust on eri liiki, nii meestel kui naistel. See on ehk hormonaalsetest väljapoole paistvatest teguritest olulisemaid. Testosteroon on seotud meeste tugevama füüsilise jõudlusega, ilmselt pisut teistsuguste vaimsete protsessidega. Lisaks testosteroonile on muid komponente, millest me palju ei tea. Ühest küljest on inimesel lisaks testosteroonitasemele individuaalne testeosterooniretseptorite tundlikkus, teisest küljest feromoonid, ja veel midagi.
Ehk hormooni tase võib olla küll kõrge, aga organism reageerib sellele teisiti, ja vastupidi. Baaskultuuriline ja vaimne tase on väga oluline. Kui arenenud (mõistmisvõimeline) või tasakaalus sa isiksusena oled, määrab ilmselt hormoonidest tunduvalt rohkem sinu käitumist või elus edasijõudmist (see ei tähenda veel kaugeltki seda, et madalama haridusega inimene ei või olla mitmekordsest kõrgharitust märksa harmoonilisem ning mõistmisvõimelisem).
Hormoonid juurde, ja mitte ainult, ja siis formeerub isiksus. Hormonaalne tase on ses suhtes veider, et isegi kui see nii oleks, et inimese hormonaalne tase on olnud kõrgem, ta on agressiivsem tavapärasest, siis elu jooksul see tal muutub. Näiteks noorena on olnud kõrge hormoonitase, neljakümnendaks eluaastaks aga langeb, ehkki jääb normi piiresse. Teisel on ta olnud noorena madalam, aga hiljem ei lange niipalju. Hormonaalne tase võib ühel inimesel võrreldes teistega langeda ja see võib avaldada tema mõttemaailmale, tunnetele ja tegutsemisele suurt mõju, mis ei pruugi olla ilmtingimata negatiivne. Igal juhul: tugeva hormonaalse fooniga inimesi leidub nii edukamate kui ka vähem edukate hulgas. Ehk piltlikult öeldes on vägagi kerge enda häid baaseeldusi plussi asemel miinuseks keerata.
Kas on võimalik, et kui neljakümnendates tekib meestel vaimne kriis, siis on selle taga keemilised muutused?
Keemilised muutused on kindlasti olemas, selle vastu me ei saa. Iseasi, kuidas nad on. Küsimus on suhtes. Kuidas see keemia on suhteliselt muutunud, kuidas inimene endaga hakkama saab, missuguse küpsemise protsessi on ta läbinud selleks eluperioodiks, kui palju on ta jõudnud ennast ka füüsiliselt hävitada. Meil ei ole õigus enamasti varasemat hormonaalset taset taastada, kuna muutused on toimunud normi piires. Selle teemaga tegelevad mitmesugused arenguteooriad, tehakse valdkondadevahelisi uuringuid.
Kui endine alfa-isane tunneb, et tal ei ole enam endist agressiivsust, siis kas te aitate?
Minu jaoks on küsimus, kellega on alfa-isase kujul tegemist. Pole sellest terminist aru saanud. Tõenäoliselt on väljendile vastet otsitud loomariigist. Inimene ja loomariik on ikka üsna erinevad nähtused, see kehtib nii meeste kui naiste puhul. Pigem on vastav termin üsna probleemne ja loob meis stereotüüpe, kuidas mees peaks käituma: nagu kar ja juht või karja liige loomariigis. Eelkõige tekitab see ideaalse alfa poole pürgijatele probleeme, ja ka neile, kes sellist alfat ihalevad, võiks ikka eeskujusid otsida mujalt kui loomariigist – muinasjutuna võib seda käsitleda küll.
Siiski – kui endine alfa-isane on saavutanud elu jooksul väga hea vaimse taseme, siis ei ole midagi viga. Elu on meil kõigil küpsemise protsess. Alfasid on ka igasuguseid. Üks-ühele see tipp nüüd küll testosterooniga seotud pole. Elukutsed on ka mitmesugused, mõnedel lihtsatel ametitel leidub alfa-isaseid küll ja küll, palju rohkem kui tipus kindlasti. Traumad, avariid on küll enamasti alfa-isaste valdkond. Küsimus on ka alfa mõõtmes, kui inimese vaimne taust on teine, siis on inimene ka teine.
Inimene ei olegi siis puhas keemia?
Õnneks! Me võimendame teatud hetkel seda mõtet ise, meedia võimendab. Keemia on oluline, aga tähtis on ka muu: suhted, perekondlik mälu, sugukondlik mälu jne. Vaimsetel protsessidel on ka keemilised vasted. Harjumuspäraselt ütleme “psühholoogia” ja ütleme “mõtlemine”, kuid nii mõtlemisel kui suhtumisel on ka mingisugunegi keemiline vaste, seda ainult päris peenel tasemel. Inimese seksuaalsuse valdkonnas tulevad ehk kõige selgemini nähtavale vastavad seosed, usun, et seda on pea iga inimene, kes on seksuaalelu elanud, kogenud (kui ilusasti järele mõelda).
Kui tullakse arsti juurde sooviga tõsta hormonaalset taset, et möllata endist viisi edasi meie eduühiskonnas, siis mis te teete?
Möllata võib ka hormoonideta (lisaravimiteta) ning igale möllamisele võiks järgneda terviklikuma kogemise aeg, seegi ei tähenda mingit madalamat hormonaalset taset. Meie arstina püüame vaadata inimest tervikuna. Pakkuda välja tervikskeeme. Korrigeerides natuke mõnda asja, kui inimene on selleks valmis, saab väga olulisi tulemusi. Tähtis on teatud baasavatus, inimese enda valmisolek muutusteks. Näiteks, tulles tagasi metaboolse (ainevahetuse) sündroomi juurde, kus inimesel on suur kehakaal ja ta liigub vähe. patsient tuleb vastuvõtule näiteks seksuaalelu probleemiga. Kui organismis toimunud muutuste tagajärjel testosteroonitase langeb, siis reguleerides toitumisharjumusi, liikumist, võib hormoonitase taastuda ka ilma ravimiteta. Vahel on vaja ravimeid, alati ainult elustiili muutustest ei piisa. See on lääne ühiskonna pluss muidugi, et raskeid haigusi on võimalik kontrolli all hoida, kiiresti reageerida, taastada esialgne funktsioon ja küllalt valutult.
Inimene on veider olevus, juhul, kui on võimalik saavutada mingit tulemust lihtsalt, siis minnaksegi kergema vastupanu teed. Keskea kriis on ses suhtes hea, et võimaldab mõelda olemuslikele asjadele ehk tegelikkuses annab meile ühe võimaluse küpsemiseks, kus küll vajame tuge. Arutlusi sõpradega, tuttavatega, kes on kusagile jõudnud, elukaaslasega, miks mitte vajaduse korral ka psühhoterapeutidega, arstiga jne. Hea aeg, kus on võimalik nende asjadega edasi jõuda.
Et loodus on selle sättinud nii?
Omal ajal surid inimesed selles vanuses enamasti juba ära. Minule igatahes meeldib keskiga.
Kas eesti naised kipuvad mehi kastreerima?
Karmid sõnad. Meeste ja naiste suhtes on vaja liikuda sünergia, plastilisuse poole. Üksteise süüdistamine, kamandamine, alandamine pole kindlasti eriti meeldivad tegevused, mis kuhugi viiks. Hea oleks, kui koos elades saaksid mõlemad pooled areneda koos kui isiksused, hoolida endast, üksteisest, lähedastest, toetad es nende pooluste arengut, mis on tugevad, ning avastades ka üht-teist uut. Säilitada hea läbisaamine isegi siis, kui elud eraldi lähevad. Mulle ei meeldi üldistada. Kooselus on mitmesuguseid mudeleid, need töötavad generatsioonide viisi, ka individuaalselt. Niipalju kui on peresid, on kooselumudeleid; nii võib üks kooselu vorm, mis kellelegi tundub võõrastav, teisel puhul toimida ideaalselt. Samas, läbi põlvkondade kulgenud negatiivsestki taagast tuleks edasi areneda ilma varasemat maatasa tegemata, eri aegadel on erinevad võimalused. Ehk mõned absurd-äärmuslikud näited: kui naisele on generatsioonide kaupa koht kätte näidatud ja ehk isegi vägivallaga, lapsed tavaliselt pärast lahutust maha jäetud; või mehed ikka joonud päevas mõne sarviku ja ehk pooliku veel nädalas; õige naine koju tulnud mehele ikka nahatäie sõimu esitanud, siis oleks selliseid asju võimalik põhimõtteliselt ju muuta? Näiteid võib igaüks juurde mõelda.
Tähtis on naiste positiivne enesekehtestamine. Naise enda läbisaamine oma mõtetega, iseendaga, oma kehaga. Kindlasti tuleks kuidagi saada üle vanast taagast, nagu aborditaagast, kes teab, ehk isegi esimese öö õiguse spekulatiivsetest mõjudest, mitmesugustest teadvustamata hirmudest, otsida lahendusi iseendast ja lähedastest.
Primitiivset suhet on väga palju. See, et üksteisest ei võõrandutaks, see on oluline. Kuni kolmandik abielusid läheb lahku aasta pärast lapse sündi. Kasvame lahku väga kergesti. See on ikka väga kurb, kui isad-emad pärast lahkuminekut hakkavad üksteist poriga pilduma, lõpetavad lastega suhtlemise. Tasuks proovida suhtlemise probleeme ületada, vajaduse korral õppida andestama ja hoolima. See viimane ei ole kindlasti mitte ainult naiste privileeg, vaid kuulub ka iga mehe loomusesse, mida küll tihti kardetakse välja näidata, viidates millelegi või kartes midagi. Näiteks näida nõrk.
Eesti inimsuhetes on samas väga palju väärtuslikku: säilinud on palju ehedust. Loodetavasti õpime ka arutlema, mitte ainult süüdistama.
Nn kastreerimine pole kindlalt ainult sugude suhete teema, vaid tunduvalt laiem.
Kas mehed, kes pole eluvõitluses nii edukad, on ehk kodus meeldivamad?
See pole üks-ühele nii. Hüpermaskuliinsete meeste seas on väga erakordseid inimesi, nii ja naa. Võib-olla tuleb mingi protsentuaalne erinevus, kui hakata tegema sotsiaalset statistikat, aga mina ei oska seda öelda. Üldse võiks ju küsida, mida tähendab eluvõitluse edukus, päris loomadega ma mehi siiski ei võrdleks, erinevusi on ikka päris palju. Võitluse mõiste kuulub minu meelest rohkem loomariiki. Võib olla väga toetavaid suhteid kodus, kui oled läbi kukkunud – tööd pole, tervis ka kehv –, ja võib olla tippärimehi, hüperedukaid, kes on ka kodus hoolivad. Küpseda võib ilmselt mitut teed pidi. Inimesi on palju, suhteid on erinevaid. Tundub, et Eestiski hakkavad inimesed aru saama, et juhul kui varandus on kokku saadud, siis selle kasutamine teiste aitamiseks on palju meeldivam kui selle hunniku otsas istumine ja selle külge klammerdumine.
Aga selline faktor kui aeg. Mees, kes ei ole nii väga hõivatud, ehk tal jääb kodu jaoks rohkem aega?
Tuleb mõelda, mida ajaga teha. Ega lastekasvatamiselgi ülim kanaemadus hea pole. Ehk jällegi, kui lapse eest kõik ära teed ega jäta talle mõtlemiseks ja isiklikuks arenemiseks aega – see pole ka kindlasti hea. Väga ol uline on küsimus avatusest ja ka sotsiaalse võrgustiku paralleelne toimimine. Kindlasti saab nii mees kui naine pakkuda lastele baasilist turvalisust, lähedust, hoolivust, armastust, kuid samas tuleb palju kasu ka ümbritsevatelt inimestelt.
Kellele meile ei oleks olnud arengus kasu kõikvõimalikest õpetajatest, treeneritest, huvialaringide juhendajatest, lihtsalt huvitavatest inimestest, kellega elus oleme kokku puutunud, sõpradest jne. Tähtis on, et aega oleks, aga olulisem on, kuidas seda kasutatakse. Vanema roll võiks olla aidata lapsel orienteeruda maailmas.
Kipub ilmselt nii olema, et tööd on Eestis praegu ühtviisi palju kõigil, nii tavalisel töömehel kui ka juhil. Seda olulisem on kindlasti oskus läheduseks ja lähedastele olemasoluks aega leida.
Mina pooldan individuaalset lähenemist. Igal inimesel on oma taak, või oma spetsiifiline küsimus, mis oleks tervise aspektist vaja lahendada. Ega nad väga ei erine Euroopa omadest.
Depressiooni kõrgem tase kui mujal tuleb küll esile, baasmasendus. Mida üldse depressioon tähendab, on minu jaoks küsitav. Ilmselt esineb igal inimesel elus masendusmeeleolu perioode, omal moel tuleb see kindlasti isiksuse arengule kasuks. kriisiperiood võib olla võtmeks muutuste tegemiseks tulevases elus, ilma kriisideta seda vahel aga ei pruugi juhtudagi – ehk küpsemine ja arenemine pole mitte kuidagi paha. Jämedalt öeldes põhjustavad depressiooni ületöötamine, üleväsimus, kurnatus. Ajapuudus või vastupidi – teatud rühmal võib liigne alkoholitarbimine, suitsetamine viia nii tervise kui vaimu allakäiguni.
Küsimus on, kuidas seda ületada, kuidas harmooniliselt areneda või siis hoopis kriisist välja tulla, küpsemana.
Modernsed asjad juurde: vähene liikumine, töö juures istutakse, autoga tööle ja koju.
Arvatakse, et ka Euroopa keskmine eluiga hakkab vähenema, ka naistel, näiteks metaboolse sündroomi tõttu: vähe liikumist, suur kehakaal, kõrge kolesteroolitase, kõrge vererõhk. Elustiil on hakanud muutuma. Kui me paneme asjad kokku – alkohol, vähene liikumine pluss väsimus, kurnatus ja suhetes küsimused kaasaga, lastega, naisepoolsed ootused –, siis saab juba päris omapärase probleemide virvarri. Meie näeme enda töös lisaks muidugi mitmeid konkreetseid teemasid, nagu kroonilisi põletikke ja lastetust, seksuaaleluga seotud küsimusi jne.
Kas Eestis on ka näha, et tohutu ebavõrdsus meeste vahel on meestele endale probleemiks?
Inimestena on meil ikka inimlik kadedus, et teistel läheb paremini. Kindlasti on see probleemiks, iseasi, kas tasub kade olla. Kellel on ühte asja palju, sel puudub teine: aeg, või on partnersuhtes midagi puudu. Personaalselt ma ei näe probleemi. Kindlasti on palju inimesi, kes meestearsti juurde ei jõua, kuid kes on elus jäänud tõsiselt rataste vahele.
Väikeses ühiskonnas hakkavad numbrid teistmoodi tööle, seda saaksid kommenteerida sotsioloogid. Kui väljakukkumine ühiskonnast hakkab peale 9. klassist (või isegi varem), nii poistel kui tüdrukutel, siis hakkab ebavõrdsus tekkima seal. Meil kukub aastas välja tuhatkond inimest, see on väga tõsine probleem. Sealt tulevad ja saavad alguse need, kes kaovad. Juba koolis lükatakse inimene kuhugi kõrvale, ta kukub kuskile lahtrisse, ta hakkab jooma, kasutama mingeid narkootikume; kui kodu ka veel ei toeta… Siit algab ebavõrdsus. Osa rabeleb välja, kui on pere, kodu, elukeskkonna üldine toetus. Mõttetuid surmi on palju.
Kas mehed on haavatavamad?
Ma ei tea seda. Tõenäoliselt on. Siin võib olla nii bioloogiline kui sotsiaalne pool. Ühest küljest kõrgemad ootused, mis on mõnes mõttes loogiline, sest ega naine ei pea olema ilmtingimata kraanajuht või traktorist, politseinik või sõjamees. Teisest küljest, mees ei ole nii paindlik kui naine, hormonaalselt, või oma baasolemuselt. Ka ühiskond esitab kõrgemaid baasootusi.
Arvan, et ka hormonaalselt on meessugu tõenäoliselt rigiidsem. Ilmselt oleme meestena sageli vähem plastilised, kuid võiksime seda olla tublisti rohkem – lahendused pole mitte ainult must-valged, v aja on olukordades näha enam värve (miks ka mitte vikerkaarelisi värve).
Ideaalse mehe kuvand kipub olema ääretult maksimalistlik nii naiste kui meeste poolt vaadatuna, sellele vastamine on ilmselt võimatu. Harmooniliselt arenenud isiksused on küllap vähem haavatavad.
Kas meestevahelised hormonaalsed erinevused on suured? Kas saab öelda, et ühiskonna tipus olevad, agressiivsed mehed on hormonaalselt kuidagi teistsugused kui ühiskonna väljakukkujad?
Ideaalis on hormonaalne ja vaimne ühendatud ja siis ei ole siin mingit vahet. Samas võib kõrge hormonaalse aktiivsusega inimesi leida piisavalt nii ülal kui ka all (ühiskonnas). Meessugu iseenesest ei ole riskitegur, ütleme: agressiivsust on omistatud enamasti meestele. Kuid agressiivsust on eri liiki, nii meestel kui naistel. See on ehk hormonaalsetest väljapoole paistvatest teguritest olulisemaid. Testosteroon on seotud meeste tugevama füüsilise jõudlusega, ilmselt pisut teistsuguste vaimsete protsessidega. Lisaks testosteroonile on muid komponente, millest me palju ei tea. Ühest küljest on inimesel lisaks testosteroonitasemele individuaalne testeosterooniretseptorite tundlikkus, teisest küljest feromoonid, ja veel midagi.
Ehk hormooni tase võib olla küll kõrge, aga organism reageerib sellele teisiti, ja vastupidi. Baaskultuuriline ja vaimne tase on väga oluline. Kui arenenud (mõistmisvõimeline) või tasakaalus sa isiksusena oled, määrab ilmselt hormoonidest tunduvalt rohkem sinu käitumist või elus edasijõudmist (see ei tähenda veel kaugeltki seda, et madalama haridusega inimene ei või olla mitmekordsest kõrgharitust märksa harmoonilisem ning mõistmisvõimelisem).
Hormoonid juurde, ja mitte ainult, ja siis formeerub isiksus. Hormonaalne tase on ses suhtes veider, et isegi kui see nii oleks, et inimese hormonaalne tase on olnud kõrgem, ta on agressiivsem tavapärasest, siis elu jooksul see tal muutub. Näiteks noorena on olnud kõrge hormoonitase, neljakümnendaks eluaastaks aga langeb, ehkki jääb normi piiresse. Teisel on ta olnud noorena madalam, aga hiljem ei lange niipalju. Hormonaalne tase võib ühel inimesel võrreldes teistega langeda ja see võib avaldada tema mõttemaailmale, tunnetele ja tegutsemisele suurt mõju, mis ei pruugi olla ilmtingimata negatiivne. Igal juhul: tugeva hormonaalse fooniga inimesi leidub nii edukamate kui ka vähem edukate hulgas. Ehk piltlikult öeldes on vägagi kerge enda häid baaseeldusi plussi asemel miinuseks keerata.
Kas on võimalik, et kui neljakümnendates tekib meestel vaimne kriis, siis on selle taga keemilised muutused?
Keemilised muutused on kindlasti olemas, selle vastu me ei saa. Iseasi, kuidas nad on. Küsimus on suhtes. Kuidas see keemia on suhteliselt muutunud, kuidas inimene endaga hakkama saab, missuguse küpsemise protsessi on ta läbinud selleks eluperioodiks, kui palju on ta jõudnud ennast ka füüsiliselt hävitada. Meil ei ole õigus enamasti varasemat hormonaalset taset taastada, kuna muutused on toimunud normi piires. Selle teemaga tegelevad mitmesugused arenguteooriad, tehakse valdkondadevahelisi uuringuid.
Kui endine alfa-isane tunneb, et tal ei ole enam endist agressiivsust, siis kas te aitate?
Minu jaoks on küsimus, kellega on alfa-isase kujul tegemist. Pole sellest terminist aru saanud. Tõenäoliselt on väljendile vastet otsitud loomariigist. Inimene ja loomariik on ikka üsna erinevad nähtused, see kehtib nii meeste kui naiste puhul. Pigem on vastav termin üsna probleemne ja loob meis stereotüüpe, kuidas mees peaks käituma: nagu kar ja juht või karja liige loomariigis. Eelkõige tekitab see ideaalse alfa poole pürgijatele probleeme, ja ka neile, kes sellist alfat ihalevad, võiks ikka eeskujusid otsida mujalt kui loomariigist – muinasjutuna võib seda käsitleda küll.
Siiski – kui endine alfa-isane on saavutanud elu jooksul väga hea vaimse taseme, siis ei ole midagi viga. Elu on meil kõigil küpsemise protsess. Alfasid on ka igasuguseid. Üks-ühele see tipp nüüd küll testosterooniga seotud pole. Elukutsed on ka mitmesugused, mõnedel lihtsatel ametitel leidub alfa-isaseid küll ja küll, palju rohkem kui tipus kindlasti. Traumad, avariid on küll enamasti alfa-isaste valdkond. Küsimus on ka alfa mõõtmes, kui inimese vaimne taust on teine, siis on inimene ka teine.
Inimene ei olegi siis puhas keemia?
Õnneks! Me võimendame teatud hetkel seda mõtet ise, meedia võimendab. Keemia on oluline, aga tähtis on ka muu: suhted, perekondlik mälu, sugukondlik mälu jne. Vaimsetel protsessidel on ka keemilised vasted. Harjumuspäraselt ütleme “psühholoogia” ja ütleme “mõtlemine”, kuid nii mõtlemisel kui suhtumisel on ka mingisugunegi keemiline vaste, seda ainult päris peenel tasemel. Inimese seksuaalsuse valdkonnas tulevad ehk kõige selgemini nähtavale vastavad seosed, usun, et seda on pea iga inimene, kes on seksuaalelu elanud, kogenud (kui ilusasti järele mõelda).
Kui tullakse arsti juurde sooviga tõsta hormonaalset taset, et möllata endist viisi edasi meie eduühiskonnas, siis mis te teete?
Möllata võib ka hormoonideta (lisaravimiteta) ning igale möllamisele võiks järgneda terviklikuma kogemise aeg, seegi ei tähenda mingit madalamat hormonaalset taset. Meie arstina püüame vaadata inimest tervikuna. Pakkuda välja tervikskeeme. Korrigeerides natuke mõnda asja, kui inimene on selleks valmis, saab väga olulisi tulemusi. Tähtis on teatud baasavatus, inimese enda valmisolek muutusteks. Näiteks, tulles tagasi metaboolse (ainevahetuse) sündroomi juurde, kus inimesel on suur kehakaal ja ta liigub vähe. patsient tuleb vastuvõtule näiteks seksuaalelu probleemiga. Kui organismis toimunud muutuste tagajärjel testosteroonitase langeb, siis reguleerides toitumisharjumusi, liikumist, võib hormoonitase taastuda ka ilma ravimiteta. Vahel on vaja ravimeid, alati ainult elustiili muutustest ei piisa. See on lääne ühiskonna pluss muidugi, et raskeid haigusi on võimalik kontrolli all hoida, kiiresti reageerida, taastada esialgne funktsioon ja küllalt valutult.
Inimene on veider olevus, juhul, kui on võimalik saavutada mingit tulemust lihtsalt, siis minnaksegi kergema vastupanu teed. Keskea kriis on ses suhtes hea, et võimaldab mõelda olemuslikele asjadele ehk tegelikkuses annab meile ühe võimaluse küpsemiseks, kus küll vajame tuge. Arutlusi sõpradega, tuttavatega, kes on kusagile jõudnud, elukaaslasega, miks mitte vajaduse korral ka psühhoterapeutidega, arstiga jne. Hea aeg, kus on võimalik nende asjadega edasi jõuda.
Et loodus on selle sättinud nii?
Omal ajal surid inimesed selles vanuses enamasti juba ära. Minule igatahes meeldib keskiga.
Kas eesti naised kipuvad mehi kastreerima?
Karmid sõnad. Meeste ja naiste suhtes on vaja liikuda sünergia, plastilisuse poole. Üksteise süüdistamine, kamandamine, alandamine pole kindlasti eriti meeldivad tegevused, mis kuhugi viiks. Hea oleks, kui koos elades saaksid mõlemad pooled areneda koos kui isiksused, hoolida endast, üksteisest, lähedastest, toetad es nende pooluste arengut, mis on tugevad, ning avastades ka üht-teist uut. Säilitada hea läbisaamine isegi siis, kui elud eraldi lähevad. Mulle ei meeldi üldistada. Kooselus on mitmesuguseid mudeleid, need töötavad generatsioonide viisi, ka individuaalselt. Niipalju kui on peresid, on kooselumudeleid; nii võib üks kooselu vorm, mis kellelegi tundub võõrastav, teisel puhul toimida ideaalselt. Samas, läbi põlvkondade kulgenud negatiivsestki taagast tuleks edasi areneda ilma varasemat maatasa tegemata, eri aegadel on erinevad võimalused. Ehk mõned absurd-äärmuslikud näited: kui naisele on generatsioonide kaupa koht kätte näidatud ja ehk isegi vägivallaga, lapsed tavaliselt pärast lahutust maha jäetud; või mehed ikka joonud päevas mõne sarviku ja ehk pooliku veel nädalas; õige naine koju tulnud mehele ikka nahatäie sõimu esitanud, siis oleks selliseid asju võimalik põhimõtteliselt ju muuta? Näiteid võib igaüks juurde mõelda.
Tähtis on naiste positiivne enesekehtestamine. Naise enda läbisaamine oma mõtetega, iseendaga, oma kehaga. Kindlasti tuleks kuidagi saada üle vanast taagast, nagu aborditaagast, kes teab, ehk isegi esimese öö õiguse spekulatiivsetest mõjudest, mitmesugustest teadvustamata hirmudest, otsida lahendusi iseendast ja lähedastest.
Primitiivset suhet on väga palju. See, et üksteisest ei võõrandutaks, see on oluline. Kuni kolmandik abielusid läheb lahku aasta pärast lapse sündi. Kasvame lahku väga kergesti. See on ikka väga kurb, kui isad-emad pärast lahkuminekut hakkavad üksteist poriga pilduma, lõpetavad lastega suhtlemise. Tasuks proovida suhtlemise probleeme ületada, vajaduse korral õppida andestama ja hoolima. See viimane ei ole kindlasti mitte ainult naiste privileeg, vaid kuulub ka iga mehe loomusesse, mida küll tihti kardetakse välja näidata, viidates millelegi või kartes midagi. Näiteks näida nõrk.
Eesti inimsuhetes on samas väga palju väärtuslikku: säilinud on palju ehedust. Loodetavasti õpime ka arutlema, mitte ainult süüdistama.
Nn kastreerimine pole kindlalt ainult sugude suhete teema, vaid tunduvalt laiem.
Kas mehed, kes pole eluvõitluses nii edukad, on ehk kodus meeldivamad?
See pole üks-ühele nii. Hüpermaskuliinsete meeste seas on väga erakordseid inimesi, nii ja naa. Võib-olla tuleb mingi protsentuaalne erinevus, kui hakata tegema sotsiaalset statistikat, aga mina ei oska seda öelda. Üldse võiks ju küsida, mida tähendab eluvõitluse edukus, päris loomadega ma mehi siiski ei võrdleks, erinevusi on ikka päris palju. Võitluse mõiste kuulub minu meelest rohkem loomariiki. Võib olla väga toetavaid suhteid kodus, kui oled läbi kukkunud – tööd pole, tervis ka kehv –, ja võib olla tippärimehi, hüperedukaid, kes on ka kodus hoolivad. Küpseda võib ilmselt mitut teed pidi. Inimesi on palju, suhteid on erinevaid. Tundub, et Eestiski hakkavad inimesed aru saama, et juhul kui varandus on kokku saadud, siis selle kasutamine teiste aitamiseks on palju meeldivam kui selle hunniku otsas istumine ja selle külge klammerdumine.
Aga selline faktor kui aeg. Mees, kes ei ole nii väga hõivatud, ehk tal jääb kodu jaoks rohkem aega?
Tuleb mõelda, mida ajaga teha. Ega lastekasvatamiselgi ülim kanaemadus hea pole. Ehk jällegi, kui lapse eest kõik ära teed ega jäta talle mõtlemiseks ja isiklikuks arenemiseks aega – see pole ka kindlasti hea. Väga ol uline on küsimus avatusest ja ka sotsiaalse võrgustiku paralleelne toimimine. Kindlasti saab nii mees kui naine pakkuda lastele baasilist turvalisust, lähedust, hoolivust, armastust, kuid samas tuleb palju kasu ka ümbritsevatelt inimestelt.
Kellele meile ei oleks olnud arengus kasu kõikvõimalikest õpetajatest, treeneritest, huvialaringide juhendajatest, lihtsalt huvitavatest inimestest, kellega elus oleme kokku puutunud, sõpradest jne. Tähtis on, et aega oleks, aga olulisem on, kuidas seda kasutatakse. Vanema roll võiks olla aidata lapsel orienteeruda maailmas.
Kipub ilmselt nii olema, et tööd on Eestis praegu ühtviisi palju kõigil, nii tavalisel töömehel kui ka juhil. Seda olulisem on kindlasti oskus läheduseks ja lähedastele olemasoluks aega leida.