Sedakorda jäi poehärra pika ninaga, sest muidu nii jutukal Emiliel polnud täna aega lobiseda. Neiu ootas, kuni kaup sai sisse pakitud ning ruttas siis kohe koolimajja tagasi. Oma väikeses toas lõikas ta riidetükid parajaks ja vuristas kooli õmblusmasinal nad omavahel kokku kolme triibuga kangaks. Sinine üleval, must keskel ja valge all...

Niisugune võis olla esimese sini-must-valge lipu sünnilugu kevadel 1884. Emilie Beermanni isa Gustav Heinrich Beermann oli Põltsamaa kihelkonnakooli juhataja. Samas koolis olid kas õppinud või õpetanud mitu Eesti Üliõpilaste Seltsi asutajat. On teada, et ka Beermanni käest küsiti, millised võiks olla eesti üliõpilasühenduse tunnusvärvid. Koolijuhataja soovitas musta, sinist ja valget: must kui tõsiduse, sinine truuduse ja valge puhtuse värv. Au lipp valmis teha sai osaks Beermanni perekonnale. Tütar Emilie õmbles, pereisa Heinrichi puutöötoas valmistati varras ja vend Christoph viis lipu Tartusse.

Eksisteerib veel teinegi, romantilisem versioon. Selle järgi oli lipu valmistajaid kolm – lisaks Emiliele veel helilooja Karl August Hermanni abikaasa Paula ja tulevane helilooja Miina Hermann (Härma). Kaheldav on muidugi, kas Emilie kui õppinud käsitööõpetaja vajas kokkuõmblemisel teiste abi. Lugu on igatahes ilus – kolm värvi ja kolm naist. Selle järgi saanud lipp valmis aprilli algul 1884 ja hoopis Tartus. Kindel on aga, et just seesama Põltsamaal või Tartus õmmeldud lipp pühitseti Otepää kiriklas 4. juunil 1884.

Mõistulugu Aaroni kepist

Sini-must-valge päris algus oli kolm aastat varem. Eesti lipu mõtte autoriks peetakse luuletajat Jaan Bergmanni, kes 1881. aastal ilmunud luuletuses “Eesti lipp” kirjutab esmakordselt meie trikoloorist. Tema värvideks olid siis helesinine, must ja roheline. Mõni kuu hiljem, 29. septembril 1881, toimus Tartus esimese eesti üliõpilasorganisatsiooni Vironia (hilisem EÜS) asutamiskoosolek, kus osales ka Bergmann. Koosoleku protokollis seisab kirjas, et korporatsiooni värvideks on sinine, must ja valge.

Mida need värvid 120 aastat tagasi tähendasid, sellest on kirjutanud Tartu Ülikooli omaaegne rektor Johan Kõpp. “Sinine taeva värvina väljendab usku eesti rahva tulevikku /---/; must on Eesti mullapinda, aga ka eesti rinda juba vanasti varjanud kuue värv, selle juures tuletab ta elavalt meele rasket ja kurba minevikku, mis nagu mustav öö selja taga seisab /---/; valge kohta on kõige tõenäolisem, et temas nähti üldist lahutavat värvi, nagu seda ka mõned teisedki korporatsioonid tarvitasid, selle juures tuletab see värv meelde kodupinna ilmet ligi poole aasta kestusel.” Lipu värvide tähendus pole seega rohkem kui saja aasta jooksul muutunud.

Suure reede hommikul 7. aprillil 1882 pani usuteaduskonna üliõpilane Aleksander Mõtus kuue selga ja surus pähe sini-must-valge värvimütsi. Vaatas hindaval pilgul korraks peeglisse ja astus uksest välja. Aleksandriga oli koos tema noorem vend Julius, kes samuti ülikoolis õppis. Noormehed võtsid voorimehe ja sõitsid läbi Tartu kesklinna. Rüütli uulitsas kuulsid nad saksakeelset sajatamist ja nägid, kuidas neid hakkas jälitama kaks voorimehetroskat. Postkontori juures jõudsid troskad järele ja vaat et ajasid otsa. Viis saksa korporanti hüppasid troskadest välja ja kargasid Aleksandrile kallale. Vehiti keppidega, kuid õnneks jääbki see vehkimiseks. Kaks sakslast rebisid Aleksandrilt värvimütsi peast, mis järel kogu vihane seltskond minema kihutas. Korporatsiooni Livonia korteris virutasid saksad mütsi vastu põrandat ja tallasid üksteise võidu selle otsas nii et põrand naksus...

Aleksander Mõtusele lõppes sini-must-valge esimest korda avalikkuse ette toomine kehvasti, ta saadeti karistuseks rohkem kui aastaks Tartust välja.

See palju kära põhjustanud juhtum andis selge märgi, et sini-must-valge lipp tuleb pühitseda suure saladuskatte all. Lipule, mille Christoph oli Tartusse toimetanud, otsustati jumala õnnistus saada kõrvalises kohas. Sobivaks paigaks leiti olevat Otepää, kus seltsi vilistlane Burchard Sperrlingk koguduse õpetaja ametit pidas. Teisipäeval 3. juunil 1884 sõitsid kuus seltsi vilistlast ja 16 üliõpilast Sperrlingkile “külla”.

“Umbes kell 10 hommikul istusime Tartu postijaama ees sõidukile, lipp varjatult kaasas. Suur kollane toolvanker “kanaarialind” inimesi tulvil täis, kaks kutsarit pukis, vankri ees kaheksa hobust – neli ja neli reas, nõnda asusime teele.

Tee lühenes kiiresti. Kui paistma hakkas metsatuka tagant ja vahelt Otepää kirikutorn, siis anti lipule vabadus – päästeti varjukatte alt ja pandi sõidutuulde lehvima,” meenutas sõitu Aleksander Mohrfeldt. Niisiis lehvis Eesti lipp esimest korda ajaloos Tartumaal 3. juunil 1884.

Järgmise päeva õhtul lipp õnnistati. Isamaaline riitus algas lauluga “Hellad vennad, astkem kokku”, millele järgnes toonase EÜSi esimehe Peeter Hellati kõne. Pärast laulmist vannuti lipule truudust. “Olgu Eestimaa täis kuradeid, me lippu nad ei võida,” tõotas Ferdinand Rosenthal. Sini-must-valge õnnistajaks oli kirikuõpetaja Rudolf Kallas, kes võrdles lippu Aaroni kepiga: nõnda nagu Aaroni kepp maoks muutus, kui Aaron ta maha viskas, ka see lipp maoks muutub neile, kes ta maha jätavad. Aga nõnda kui kepp Moosesele käes hoides sai kindlaks toeks, nii saab ka see lipp neile, kes temale ustavaks jäävad, kaitsjaks ja hoidjaks kõigis eluraskustes. Esimest, Otepääl pühitsetud sini-must-valget lippu ei ole kunagi maha jäetud ja see on tänaseni alles.

Lipu õnnistamise meenutuseks paigutati 1934. aastal Otepää kiriku peasissekäigu kõrvale mälestustahvlid, mis hiljem punavõimude poolt hävitati ning 199.. taastati.

Rahvas võttis värvid ruttu omaks

Rahva hulgas levis sini-must-valge kiiresti. Näiteks Laiuse kandist pärit Elisabet Lammas meenutas, et “meie ümbruskonnas olid kõigis taludes juba kaua enne sajandi vahetust sini-must-valged lipud. Nii oli ka meie talus lipp juba sel ajal, kui ma käisin kooris laulmas Tallinna laulupeo jaoks, mis toimus 1896. a.” Lipu levikule aitasid kaasa laulupeod ja laulupäevad, kus kooridel-orkestritel olid kõigil rahvuslipud.

Traagilisel 1905. aastal ei koondutud mitte üksnes punalippude, vaid ka sini-must-valgete alla. Näiteks 1. novembril 1905 Tartus toimunud  eesti organisatsioonide keiserliku oktoobrimanifesti toetuseks korraldatud rongkäigus sammuti sini-must-valge lipu all. Rahvuslipu kasutamist üritas keisrivõim igati takistada. Kui 1910. aastal peetud VII laulupeo eelõhtul ehiti Tallinnas maju rahvuslippudega, tuli kohe võimuesindajatelt karm käsk lipud maha võtta. Sama juhtus 1912. aastal, mil Estonia seltsi maja katusele heisati sini-must-valge lipp. Sellest teada saanud kuberner Korostovets karistas tagantjärele kohaliku politseijaoskonna ülemat. 

Murdepunktiks sini-must-valge ajaloos sai 1917. aasta, mil hakkas terendama Eesti iseseisvus. Selle sümboliks sai sini-must-valge. Kevadel toimus Peterburis võimas eestlaste meeleavaldus, kus kümnete tuhandete eestlaste peade kohal lainetas sini-must-valgete lippude meri. Nii palju Eesti lippe polnud veel kunagi korraga nähtud.

Kuigi Eesti Vabariik kuulutati välja 24. veebruaril 1918, määrati sini-must-valge Eesti riigilipuks alles 21. novembril. Venimise põhjuseks oli Eesti okupeerimine sakslaste poolt veebruaris 1918. Riigilipu värvid ei põhjustanud suuri vaidlusi, küll aga lipu üldilme. Pakuti erinevaid ristilippe, trikoloori värvide teistsugust järjestust jm. Elav poleemika riigilipu ümber kestis mitu aastat, kuid 16. juulil 1922 kehtima hakanud riigilipu seadusse läks lõpuks ikkagi kirja juba 1884 õnnistatud sini-must-valge.

Eesti riikliku iseseisvuse üheks sümboliks kujunes riigilipu lehvimine Toompeal Pika Hermanni tornis. Nii oli see 12. detsembrist 1918 kuni 21. juunini 1940. Sel päeval võeti venelaste lavastatud meeleavalduse ajal sini-must-valge lipp Pika Hermanni tornist maha. Järgmisel hommikuks oli lipp taas omal kohal, ent mitte kauaks. Eesti vägivaldse liitmise päeval Nõukogude Liiduga 6. augustil 1940 kadus sini-must-valge siit rohkem kui pooleks sajandiks. Jah, 21. septembril 1944, kui Saksa väed olid Eestit maha jätmas, heisati lipp veel korraks Pika Hermanni torni. Järgmisel päeval tungis Tallinna Punaarmee ning Pika Hermanni tornis hakkas lehvima punalipp.

Lipp peidetakse kuradite eest

Otepääl pühitsetud sini-must-valge lipp asus pöördelisel 1940. aastal hoiul Eesti Rahva Muuseumis. Augustis vahetasid EÜSi liikmed muuseumi varakambris asunud originaallipu salaja koopia vastu ning ajalooline lipp maeti Viljandis maa sisse. Mõni aasta hiljem, juulis 1942, kaevati lipp välja – kartusest, et see pole piisavalt niiskuskindla kasti sees. Maa peale ei jäänud lipp kauaks. Pakituna uude raudkasti maeti see aprillis 1944 uuesti maha.

“Viisime lipu Viljandisse, kus EÜS-i abiesimees Turvo Turviste korraldas lipu hermeetilise kastipakkimise. Seejärel sõitsime Karl Auna kodutallu Vaimastverre, kus lipu asetamiseks kaevati auk. Kui lipp maetud oli, ehitati köögi korstna kõrvale teine korsten. Seda kohta teadsime rangelt ainult meie kolm ja taluperemees, Karl Auna isa,” meenutas EÜSi juhatuse liige Harald Tammur.

Lipu peitjaist põgenes Karl Aun Läände, Tammur ja Rudolf Saago aga arreteeriti. Eestisse jäi vaid üks inimene, kes teadis, kuhu reliikvia maetud on – vana taluperemees Aleksander Aun. Enne oma surma 1955. aastal näitas ta lipu asukoha oma naisevennale Rudolf Korgile

Tammur tuli viiekümnendate keskel Siberist eluga tagasi. “Kui Siberist tagasi olin, sõitsin peatselt Auna talu vaatama. Nägin, et korsten on alles, kuid talus elasid võõrad inimesed. Ma ei julgenud sisse minna. Tulin rahuliku südamega koju ja jäin ootama aega, millal võib lipu välja võtta,” jutustas ta.

Oodata tuli 36 aastat. Pärast Eesti taasiseseisvumist suvel 1991 tõi perekond Kork lipu 26. detsembril Läänemardi talus peidukohast välja ning 24. veebruaril 1992 anti see üle Eesti Üliõpilaste Seltsile. Reliikvia vajas restaureerimist, mis tehti Eesti Teaduste Akadeemia Arheoloogia Keskuse laboratooriumis. Ennistamiseks kulus viis kuud ning septembris paigutati lipp Eesti Rahva Muuseumi hoidlasse. Avalikult on ajaloolist sini-must-valget lippu eksponeeritud ainult EÜSi loal ning Seltsile väga olulistel tähtpäevadel, nagu lipu 110. juubeli tähistamisel 1994, Eesti Vabariigi 80. aastapäeval 1998 ja EÜSi 130. aastapäeval 2000.  

Sini-must-valge lipp toodi taas rahva ette esmakordselt 21. oktoobril 1987 Võrus korraldatud miitingul. Järgnes Eesti Muinsuskaitse Seltsi kokkutulek Tartus aprillis 1988, kui 15. aprillil torgati EÜSi maja lipuvarda hoidjatesse kolm lippu – sinine, must ja valge. Kaks päeva hiljem kandsid neid lippe rongkäigu ees Kaarel Tarand, Tiit Pruuli ja Eerik Kross. Mindi Raadile esimesele avalikule Nõukogude sõjaväe vastasele miitingule. Neid sündmusi peetakse rahvusvärvide taassünni avaakordiks.