Money, Money, Money (“Cabaret”)

Joel Grey

Tallinna Linnahall pole ürituste korraldamiseks odav koht. Nelja tuhandet inimest mahutava kontserdisaali rentimise eest üheks päevaks tuleb välja käia 110 000 krooni pluss käibemaks.

Siiski tõi Anne Veesaare, Tarvo Kralli ja Mikk Purre veetav tootjafirma Smithbridge läinud novembris just sellele, Tallinna suurimale lavale Lionel Barti muusikali "Oliver!”.

Kultuslavastaja Georg Malviuse lavakorda sätitud suurejoonelisest etendusest uskus ajakirjandus kassamagnetit.

Paraku osutus reaalsus sama karmiks kui 19. sajandi Londoni tänavad  - Smithbridge´il ei õnnestunud maha müüa piisavalt palju kalleid pileteid. Kuigi 16 korral etendunud “Oliver!” kogus vaatajaid üsna kena arvu - 30 000.

Kuid “lastetüki” vastu tundsid huvi peamiselt koolirühmad ning suurpered, kes seadsid end sisse odavaima hinnaga küljesektoritesse. Kallid, kuni 340 krooni maksnud kohad otse lava ees, kus näiteks “Miss Saigoni” etendusel tunglesid muhvidega daamid ja kaabudega härrad, jäid lõviosas tühjadeks.

Suured eelarved, väike kasum

Smithbridge on alati tegutsenud riski piiril. 1998. aastal, kui taasiseseisvunud Eesti ajaloos etendus esimene muusikal “Kuningas ja mina”, polnud väikefirmal kusagilt võtta kaht miljonit krooni, mida prognoositi näitemängu eelarveks. Niisiis trükkis Smithbridge vajaliku raha endale ise.

“Andsime teada, et 1. septembrist algab etendusele kohtade broneerimine. Telefon helises lakkamatult ja Linnahalli kassas printisime piletid välja,” meenutab Mikk Purre. Ekstreemne mälestus, ent tegelikult on Eestis suuresti samamoodi rahastatud ka kõigi hilisemate muusikalide korraldamist.

Ainult eelarved on pidevalt kasvanud – “Linnupuur” 1999. aastal nõudis kaks ja pool miljonit, “Vampiiride tants” 2000. aastal kolm miljonit ja “Hüljatud” 2001. esimesel aastal juba kaheksa miljonit.

Suured summad, kuid kasum on olnud marginaalne – viis protsenti või vähem. “Miss Saigon” jäi aga sootuks miinusesse. Seda möönab Mikk Purre vanem vend, digitaalse reklaamitehnika ärimees Mart Purre.

Jõulurõõm päästis pankrotist

Purre on muusikaliäri tegelik omanik. Talle kuulub pool osaühingust Foiler, mis kasutab Smithbridge'i kaubamärki. Teine pool 40 000 kroonise kapitaliga ettevõttest kuulub samuti tehnikaäris tegevale Martin Sepale. Tuttavad kutsuvad Mardi ja Martini äri "Sepapurdeks".

Novembris 2003 "Oliveriga" tekkinud kahju täpset suurust ei oska või taha hetkel öelda keegi. Ilmselt küündis see üle miljoni.

Muusikalikolmiku ainus naine, Vanalinnastuudio keevaline direktriss Anne Veesaar leidis, et ehk tuleks pood üldse kinni panna. “See oli selline emotsioon, et mille kuradi pärast me rabeleme. Kelle kuradi jaoks me seda teeme?”

Enne vajas siiski klaarimist võlg Linnahalli ees. Kontserdikompleksi juhataja Leo Lõoke ütleb, et hall sai Smithbridge'i olukorrast aru ning otsustas vanadele koostööpartneritele vastu tulla. 25. ja 26. detsembril andis Smithbridge – taas Linnahallis – täissaalidele kolm galakontserti “Öö laps”.

Seda assortiid, milles kõlasid tuntud meloodiad kõigist varasematest muusikalidest, võiks võrrelda koogilt riisutud vahukoorega – magus, kõigest kolmenädalase ettevalmistusajaga ülesklopitud ja hästi kõhtutäitev. Arved said tasutud tähtajaks.

Teatriinimene Mikk Purre ei taha tagantjärele tunnistadagi, et “Öö lapse” näol oli tegemist kassatäitmisprojektiga. “Jumal, kui labaselt sa küsid,” laiutab ta käsi, “see oli jõulurõõm ja silmade sära.”

Anne Veesaar on avameelsem. ““Öö laps” päästis meid ära,” tunnistab ta. Siiski pole teatridirektrissis otsekohesuses vastast Mart Purrele, kes ütleb napi sirgjoonelisusega, et veepinnale saamiseks tuleb pärast “Oliveri!” veel veidike ujuda.

Keerukas turuseis aga komplitseerib seda. “Elu näitab, et praegusel hetkel rahval ei ole raha, et külastada selliseid… kultuuriüritusi. Kõik on ennast praktiliselt lõhki laenanud või liisinud. Veel paar aastat tagasi sellist probleemi polnud.”

Lepituskatse Malviusega ja väiksemad lavad

Läbi aastate on Mikk Purre ja Anne Veesaar nimetanud muusikalindust oma väga kalliks hobiks. Nüüd on vaatenurk muutumas.

Jutti neljandat sigaretti läitev Mikk Purre tunnistab, et kuni “Cabaret'ni" tahtis kolmik teha muusikale, mida enne Eestis tehtud pole, ent paraku paistab kvaliteet jätvat Eesti rahva “täiesti ükskõikseks”.

“Täiesti ükskõikseks!” hüüatab kinnituseks ka Anne Veesaar, ”Kvaliteet ei määra publiku huvi.”

Mis siis määrab?

Veesaar klõpsutab närviliselt pastakaga ja näib sekundi kõhklevat, kuid vastab siis soravalt: “Hästi tuntud lugu, meloodiad, mida inimesed kaasa ümiseda oskavad, mõned kindlad artistid ja ka hästi lihtne arusaadav rahvalik nali.”

Talle sekundeerib Purre: “Me peame edaspidi minema kindla peale välja. Me ei saa lihtsalt riskida.”

Üheks riskimaandajaks saavad tulevikus ilmselt väiksemad teatrilavad.

Traditsiooniliselt kavatseb Smithbridge ka tänavu novembris uue muusikaliga välja tulla. Nad ei ütle veel uue tüki nime.

Konkurent Paavo Nõgene PNGst (kes, tõsi, näeb Kralli-Purre-Veesaare peamist rivaali hoopis Nukuteartris, mis tuleb märtsis välja kultusmuusikaliga “Grease” ja napsab endale ligi kümme miljonit muusikalidele kulutamiseks mõeldud raha) avaldab lootust, et Smithbridge'il õnnestub vee peale jääda.

Suuremeelselt usub ta sedagi, et peagi suudavad Smithbridge ja Vanalinnastuudio ühise keele taastada Georg Malviusega, kes peale “Oliveri” läbikukkumist dramaatiliselt ja segastel põhjustel Tallinnast Tartusse lahkus. “Minu isiklik arvamus on, et küll ta  ühel hetkel tagasi läheb.”

Smithbridge'i aina kallimad muusikalid

Etenduse maksumus vaataja kohta

"Kuningas ja mina" (1998) 117.-

"Linnupuur" (1999) 125.-

"Vampiiride tants" (2000) 130.-

"No No Nanette" (2001) 147.-

"Hüljatud" (2001) 177.-

"Miss Saigon" (2002) 220.-

"Cabaret" (2003/2004) 130.-

"Oliver!" (2003) 266.-