“Mis kuuskümmend viis,” küsin kohtlaselt, sest esimene asi, mis selle numbriga seoses meenub, on Ivo Linna kunagine hitt: “…aasta hea oli kuuskümmend viis”.

“Õlu maksab kuuskümmend viis,” rebib mind nostalgialainelt tüdruk grillbaaris Tallinna reisisadama A-terminali lähistel ega häbene sugugi.

Püha issand, hüüataks sellise jutu peale mu hea sugulane. Pooleliitrise kannutäie õlle eest küsida…. Keda te lolliks peate?

Aga paarkümmend meetrit hiljem ühes pubis küsib baarmen õlle eest rahumeeli 75 krooni. “See on pindi eest,” püüab mees olukorda paremas valguses näidata.

“Ikkagi haige hind,” pomisen vastu ja lahkun.

Mis on juhtunud õllehindadega pealinna joogikohtades? Kuus aastat tagasi tegi Ekspress ülevaateloo, kus ja mis hinnaga Tallinnas õlut pakutakse.

Kordame uuringut.

Nii, Volli baar. Balti jaam. Kümmekond mehenässi laudade taga. Bakenbardid, vuntsid, nahkvestid ja odavate sigarettide suitsust jäme õhk. Nii sai kirjutatud täpselt kuus aastat tagasi. Pool liitrit Pärnu õlut maksis seal 11 krooni. Täna pole alles Pärnu õlletehast ega Volli baari. Lipik uksel lubab, et varsti avatakse seal El Toro nimeline asutus.

Kolmes Lõvis, mis pole Balti jaamast sugugi kaugel, maksab õlu 30 krooni. Pagan, see on kaks korda enam kui kuus aastat tagasi. Stroomi rannahoones, kus toona maksis õlu 20 krooni ja oli selle kandi kõige kallim, saab täna õllejanu kustutatud samuti 30 krooni eest.

Ok, vaatame edasi, mis Kalamajas-Koplis veel toimub. Paradoxi puhvetit Tööstuse tänaval, kus suvel 2004 sai Presidendi pilsnerit 12 krooni eest, pole enam. Seal on nüüd napi lahtiolekuajaga bistroo Hea Kõhutäis, kus pudel A. Le Coqi maksab 25 krooni.

Mõnisada meetrit eemal nn Sitsi mäel asuv Vesta baar toimib nagu aastate eest. Avatud 6-2, ütleb lakooniline silt uksel. Sama interjöör ja (vist) sama tädi leti taga. Vene õlle eest küsib ta 40 ja kohalike eest 30 krooni. Eelmisel korral küsis 15 krooni. Vestas seisab ka Oboloni kraan. Seda Ukraina õlut, mis 2000ndate esimesel poolel usinalt turgu vallutas, pole ammu näinud. Miks mitte proovida? Selgub aga, et kraan on aastaid kuivalt seisnud. Ukraina ja ka Valgevene viina siiski on.

Nii, Sepa baar. Legendaarne Sepa baar! Sealgi pole enam mingit baari. On supiköök ja selle ukse taga ebamugavust tekitav pikk järjekord.

Kus siis Kopli tagumise otsa mehed oma õlut joovad? Tänaval? Hoovis? Kodus?

“Seal, trammide lõpp-peatuses,” teatab Mehhiko korvpallikoondise maikat kandev džentelmen viisakalt.

Tõepoolest, täitsa olemas. See pole muidugi mingi luksuskoht. Rohkem selline tatine ekstreem. Kann Toolset maksab 20 krooni, laiem sortiment pudeliõllesid 25 krooni. Ehkki tööpäev läbi, pole baaris kedagi. Kallis vist. 2004. aastal sellistes kohtades üle 10-15 krooni ei küsitud. Milles asi?

Aktsiisid? “2005. aasta alguses tõusis aktsiisimaks 10 protsenti, 2008. jaanuaris taas 10 protsenti ja juunis veel 20 protsenti. Tänavu jaanuaris jällegi 10 protsenti,” teatab Jüri Kert Eesti Õlleliidust. Vahi!

Kas ei öelnud “Švejki” autor Jaroslav Hašek elutargalt, et valitsus, kes õllehinda tõstab, kaua ei püsi? Ansipi valitsus püsib nagu muiste.

Lasnamäel Kärberi tänaval leidus 2004. aastal baar, kus sai kannu õlut 8.50 eest. See oli tõenäoliselt linna odavaim koht.

Baar on ikka alles. Toolse õlle eest küsivad nüüd 16 krooni ja pisikese kiluvõileivanässaka eest 6 krooni. Hartšo, oh sa mait, 18 krooni!

Majaka tänaval oli puhvet soodsa õlle (11-12 krooni) ja lahke seltskonnaga, kes õlle kõrvale krevette pakkus. Nüüd haigutab selleski keldris tühjus. “Baar on üleval,” ütleb keldris suitsetav naine.

Mis õlu maksab?

“17 krooni. Väga odav,” julgustab ta.

Aga baar seal üleval on kinni. Lõplikult kinni. Ei õlut ega krevette.

Kiš-Miši-nimeline aseri toidukoht sealsamas lähedal aitab palaval päeval välja. Nad müüvad hommikust õhtuni kaks õlut ühe hinnaga. 45 krooni tundub ühe õlle hinnaks muidugi palju, kaheks jagatuna ei ole asi sugugi hull.

Meenub Pae tänaval asunud baar, kus sai võimsa elamuse. Need mehed, see hais ja siiski odav õlu. Küsisid 10 krooni kannu Mahu õlle eest. Oot-oot, kas polnud Mahu mark, mida tootis aastaid tagasi tegevuse lõpetanud Nigula õlletehas?Täna küsivad nad Mahu eest 25 krooni. Kuna Nigula on kinni, siis mida nad siis tegelikult müüvad? Maitse järgi tundub Toolse.

Tex-mex-stiilis söögikoht Gorodok Mustakivi keskuse juures näitab, et ka Lasnamäel võib vähegi korralikum koht küsida julget hinda – 30–35 krooni. Restoran Comandor Lasnamäe lõpus, kus armastasid omal ajal einestada venekeelse allilma tegelased, on tundmatuseni muutunud (kindlasti paremaks), kannab teist nime ning müüb õlut 35 krooni eest. Šašlõkk on seal maailmatasemel.

Mustamäel, Õismäel ja Nõmmel on küll üksjagu sümpaatseid pubisid ja baare, kust saab segamatult telekast sporti (näiteks kergejõustikku) vaadata ning seejuures endale mõne õlle lubada. Üllatavaid õllehindu sealt muidugi ei leia. 30-35 krooni kann on tavaline taks.

Tagasi kesklinna. Kas seal leidub kohti, kus hinnakirves pead maha ei võta? Muidugi leidub. Mitte Viru tänaval, kus jalutab turist ja tema sabas taskuvaras või nõtke prost. Seal küsitaks ikka 55 või nii. Üks aedik päris tänava keskel meelitab 45kroonise õllehinnaga. Ka Raekoja platsil on asjad õlle hindadega nirud. “Kuus kümpi 0,4se õlle eest,” vastab esimesena ette jäänud aediku söakas ettekandja. Saia kangi juures on siiski ka 40 krooni eest võimalik janu kustutada.

Mõistlik inimene keerab otsa aga näiteks Suur-Karja tänava poole, kus ridamisi baare müüb õlut 35 krooni eest. Ka legendaarses Valli baaris, mis pole ju Raekoja platsist kaugel, on õlle hind 35 krooni.

35 krooni ongi hind, millega lõviosa Tallinna joogikohti õlut müüb.

Tootjatelt, olgu see võrdluseks öeldud, saavad nad pool liitrit kätte umbes 9-11 krooni eest.

Mõningate arvestuste kohaselt on masuaeg põrgatanud me elatustaseme umbes 2004.-2005. aasta tasemele. Õlle hindade puhul see ei kehti.

PS! Paljud kasiinod meelitavad kundesid 15kroonise õllehinnaga. Kuid dokumendita sinna ei pääse.