Michael Zepf Vallo Kruuser / Eesti Ekspress

Mida te arvate sellisest toredast hüpoteesist, et mehed armastavad õlut alateadlikult, kuna õllepudeli pauguga avamisel hakkab sealt valget vahtu tõusma, mis meenutab neile orgasmi?

Väga huvitav idee! Ma pole kunagi selle peale mõelnud!

Kõige naljakam on see, et ma tegin oma doktorikraadi täpselt sel teemal – uurisin õllevahu purskumist.

Nimelt, rohkem kui sada aastat, ajast, mil õlut hakati klaaspudelitesse villima, tekib aeg-ajalt suuri probleeme vahu spontaanse purskamisega pudeli avamisel. Mõnikord pole kaks või kolm aastat ühelgi pruulikojal sellega muret, ja siis järsku lendab pooltel pruulikodadel igast avatud pudelist pool sisust välja, sest see vahutab üle.

Ma olin üheksa aastat peapruulmeister ja mul on olnud pudeleid, kust vaht purskas lakke välja!

Sellel on mitu põhjust. Näiteks, kui viljakoristuse ajal on märjad ilmad, on ülevahutamise tõenäosus suurem.

Teadlased on seda probleemi juba sajandi uurinud, aga siiani pole lahendust leidnud.

Mulle tundub, et naljakal kombel toetab see järeldus seksuaalanaloogia hüpoteesi paikapidavust. Märg aasta – palju vahtu!

Samas, mehed naudivad eriti just vaadiõlut, mis räägib jälle selle teooria vastu. Aga võib-olla on teil õigus ja see võib ka naisi õlle juurde meelitada!

Aga mis värk ikkagi meestel õllega on? Õlut joov mees on väga tugev stereotüüp.

Jah, viimasel viiekümnel aastal on õlu olnud meestele spordi- ja telekavaatamise kaaslane. Ajalooliselt valmistasid õlut alati naised ja jõid mehed, nüüd joovad naised õlut nagu mehedki. Õlu on peale vee, tee ja kohvi peaaegu ainus jook, mida juuakse kogu maailmas.

Aga õllel on kibe maitse ja paljude arvates on see üks põhjus, miks õlu meestele rohkem maitseb. Mina nii ei arva. Naistele meeldivad ju ka Campari ja rukola salat – aga need on kibedad.

Õllepudeli kuju on ka väga oluline ja see peaks olema atraktiivne ka naistele. Pole õige neile suurt klaasi või pudelit pakkuda. Kui ma teeksin sinust pildi koos suure õlleklaasiga, poleks proportsioonid õiged. Väiksem, kergem ja õhem klaas on atraktiivsem ja naiselikum. See on ka üks tegureid, miks naised eelistavad õllele vahuveini või veini.

Mina näiteks joon kodus õlut ainult veiniklaasidest. Kui meil on külalised, serveerin neile mõnda erilist õlut šampanjaklaasist ja nad ei tunne äragi, et seal sees on õlu. Kui õlut õiges klaasis pakkuda, on see suurepärane jook!

Muide, keskajal jõid õlut nii mehed, naised kui ka lapsed, sest see oli turvalisem kui vesi. Õlu oli siis ka muidugi lahjem, magusam ja hapum ning maitses ja lõhnas veidi nagu jogurt. Ja õlu leiutati piirkonnas, kus seda praegu ei jooda – Babüloonias, tänase Iraagi, Iraani ja Lõuna-Türgi aladel.

Mis vanusest on normaalne alkoholi jooma hakata ja mis kogustes?

Peaks olema vähemalt 16–18aastane, lastele on alkohol väga kahjulik. Ent uuringud USAst ja Jaapanist on tõestanud, et neil, kes joovad väikese koguse alkoholi päevas, on tervisehädadega vähem probleeme kui neil, kes ei joo üldse.

Naised võiksid juua umbes 20 grammi alkoholi päevas: see on 0,3- kuni pooleliitrine klaasitäis õlut. Meeste puhul on tervislik kogus 0,5–0,7 liitrine klaas õlut päevas. Rohkem on juba tervisele halb.

Alkohol on kasulik südamele, vereringe parandamiseks ning trombide ennetamiseks. See aitab ennetada infarkti ja ka luude hõrenemist, eriti naistel.

Eestis armastatakse ka koduõlut. Minu vanemate põlvkonnas on paljud end esimest korda just koduõlle vahust purju joonud. Kui populaarne koduõlle valmistamine mujal on?

See on üsna populaarne, ja väga positiivne! Kui pruulid omaenda õlut, saad aru, kui palju tööd see nõuab. Seda mõistes jood õlut hoopis teisiti kui plastpudelist. Endatehtud leiba sööd samuti hoopis teistmoodi kui poest ostetut.

Kümne liitri õlle tegemine võtab 6–8 tundi aega ja seejärel veel neli nädalat, et õlu laagerduks. Siis naudid iga omavalmistatud pudelit. Sul ei tule elu sees mõtet end sellest purju juua!

Mida te siiani joodud Eesti õlledest arvate?

Jõin eile uut Saku Kulda, see meeldis mulle. Praegu joon vana Kulda. Uus on sellest ikka väga suur samm edasi.

Kui palju õlut te päevas joote?

Ausalt öeldes ei möödu päeva, mil ma õlut ei joo, keskmiselt umbes 0,7 liitrit päevas. Kui ma peapruulmeister olin, pidin iga päev palju näidiseid maitsma. Ja õlle maitsmine tähendab selle allaneelamist. Veini saab maitsta nii, et sülitad selle välja, aga õlle puhul pole see võimalik, sest kibeda järelmaitse saad ainult allaneelamise hetkel.

Pruulikojas pidin maitsma umbes 70 näidist päevas. Iga näidis oli hästi väike lonks, aga kokku tuli oma pool liitrit.

Õlle joomine tähendab minu jaoks maitsmist. Joomine joomise pärast – seda ei tee ma peaaegu kunagi.

Nii et võtate siis nädalavahetusel ikkagi oma õllejoomise töö nii-öelda koju kaasa.

Jah. Praegu tegelen ma Saksamaal koolitustega ja annan ka õlleseminare. See töö seisnebki õlle maitsmises.

Mul on kodus ka suur õllekelder, kus on 400–500 õlut üle kogu maailma. Mõnikord lähen keldrisse, valin välja ühe erilise õlle ja siis mõtlen, mida selle juurde süüa teha.

Tavaliselt on vist vastupidi.

Jah! Aga õlle kombineerimine näiteks juustudega on väga tore!

Kui levinud õlle kollektsioneerimine on?

Veel viis või kümme aastat tagasi polnud see väga populaarne, aga nüüd küll. On väga kihvt õllekollektsioone vaatamas käia – omanikud presenteerivad õllekeldreid suure uhkusega. Hiljuti käisin USAs Atlantas vaatamas üht erakollektsiooni, kus on palju õllesorte Euroopast. Kõik olid sinna käe otsas kohvriga viidud, mina tassin neid samamoodi.

Mina olen õlut kollektsioneerinud umbes viis aastat. Enamasti saab neid päris kaua hoida, õlu võib väga hästi vananeda. Minu kõige vanem õlu oli üle 45 aasta vana. See oli väga heas vormis! “Parim enne” märge sildil on vaid märge. Pärast seda võivad õlle aroom ja maitse väga hästi paremuse suunas areneda – sarnaselt veiniga.

Alguses muutub õlle maitse kibedast magusamaks, siis hakkavad keerulisemad aroomid välja tulema. Eriti nende õllede puhul, kus rohkem alkoholi sees.

Paari kuu eest jõin 20 aastat vana pilsnerit, mida pikaajaliseks säilitamiseks muidu ei pruulita. See oli omandanud enam-vähem merevaigu värvi, kibedust polnud enam peaaegu tunda ning aroomid kuivatatud aprikoosidest kuni virsikuni olid ideaalsed!

Mis on parim õlu, mida te joonud olete?

Neid on nii palju! Õlu peab sobima sündmuse, toidu, tuju ja ilmaga. Minu lemmikud on Belgiast, kus on väga erilisi õllesid, mida ainult seal valmistatakse. Mulle meeldivad näiteks sealsed hapud lambic-õlled, Rust en Vrede, kriek, geuze, season-õlu Dubronist. Aga ka USA IPA-õlled eri pruulikodadest.

Õllekokteilid on ka üha populaarsemad. Mida te sellest arvate?

Olen ses osas kriitiline. Õlle valmistamine on suur töö, mille tulemusel valmib kvaliteetne meistritoode. Kui mõelda vahuveini peale, kuhu kallatakse mahla sisse – nii tehes muudetakse lihtsalt vahuvein odavamaks, aga ei saada eriti kvaliteetset šampanjat. Seda nauditakse ikka puhtana. Õllega on sama asi, pruulijatel on endil väga palju võimalusi maitse tekitamiseks naturaalsel teel, seda ei pea tegema tehislike maitsetega.

Hiljuti toodi meie turule Radleri õlu, mis on hästi sidrunine. Suvel on see päris värskendav.

Radler tähendab jalgrattasõitjat, see õlu leiutati 150 aastat tagasi. Kord oli Münchenis väga palav päev ja paljud inimesed sõitsid jalgratastega linnast välja. Seal on umbes 15 kilomeetri kaugusel üks suur õlleaed, kus saab praegugi istuda. Inimesi tuli nii palju, et õlu hakkas otsa saama ja ainus viis murest vabaneda oli valada õllele sidrunimahla juurde. Jalgrattasõitjatele oli see suurepärane värskendav jook.

Eestis on väga populaarsed kanged õlled, sest need on odavad ja teevad hästi purju. Väga kurb on vaadata bussipeatustes istuvaid alkohoolikuid, kes 1,5-liitristest plastpudelitest neid joovad.

See on väga-väga halb.

Ma ise olen suur kangete õllede fänn! Mul on keldris 12–14kraadised õlled, mida ma naudin, juues neid väikestest klaasidest. Aga nende tarbimine suurtes kogustes on täiesti vale.

Kõige kangem õlu, mida olen joonud, oli 36kraadine, maailma kõige kangem õlu on aga 58,6 kraadi! See pole destilleeritud ja seda valmistatakse külmutamise teel.

Viimased kolm aastat käib kahe pruulikoja vahel võistlus, kes suudab teha kangema õlle. Šotimaal toodavad kaks punkarit BrewDogi pruulikojas superõllesid ja neil on hullumeelsed ideed! Nad lõid 32protsendise alkoholisisaldusega õlle nimega Tactical Nuclear Penguin. Kaks kuud hiljem tegi üks Saksa pruulikoda valmis veel kangema õlle, ja nimetas selle Sink the Bismarckiks. Šotlased vastasid õllega The End of History, mille pudel pandi orava topisesse – ning orav ise oli ülikonna ja lipsuga! See oli hea turundus, kõik rääkisid sellest. Seda õlut tehti ainult 15 pudelit.

Kuni 15kraadised õlled võivad olla väga-väga head, eriti koos juustuga. Ja need peaks olema kallid, sest sellist õlut on kallis toota. Ma ei saa aru, kuidas need siin saavad odavad olla. Kui jood õlut selleks, et purju jääda, on see ikka väga kurb.

Belgias näiteks müüakse kanget õlut suurtes 1,5-liitristes veinipudelites, aga neid serveeritakse restoranis jää sees, kümme inimest jagavad seda omavahel.

Kodus, kui võtan keldrist 5–6 õlut, valan sageli neist pooled ära – ma ei saa neid nautida, kui nad pole hästi tehtud. Mina ainult naudin õlut.

Te olete õnnelik inimene, aga õlu on ikkagi alkohol ja alkoholism on suur probleem. Paljudele on õlu lihtsalt vahend, et oma sõltuvust rahuldada.

Muidugi näen seda tumedamat poolt, aga Saksamaal pole see nii suur probleem. Töötasin aastaid pruulikojas, kus tootsin alkoholi suurtes kogustes, ja olin seega üheksa aastat seaduslik narkodiiler! Pruulikodade eesmärk peaks olema probleemi näha ja alkoholismi vastu töötada.

Ma pole piirangute fänn, aga pruulikodadele peaks kõige olulisem olema nende maine, samuti õlle maine. Kui see on madal, ei saa ka kõrgeklassilisi tooteid müüa.Michael ZepfMichael Zepf on Maailma õllepruuliakadeemia Euroopa koordinaator ning Müncheni Doemensi õlle- ja joogiakadeemia juhtkonna liige ja õppejõud. Ta on kaitsnud doktorikraadi õllepruuliteaduse alal Müncheni ­Weihenstephani tehnikaülikoolis.

Zepf käis Eestis Saku õlletehase uue Saku Kulla turule toomise puhul, mis on esimene Reinheitsgebot’ile ehk aastast 1516 kehtinud Saksa õlleseadusele vastav õlu Eestis.