Olukord on kohutav – olen näljas!
8. mai, laupäev. Mari (57) ostab väikese reha ja läheb kesklinna kalmistule ema hauda koristama. Suur supilusikas on Maril kaasas, sellega kaevab maa sisse augu ja istutab hauale takeeteseid (“Kollased, nelgi moodi lilled, sellised kõvad”). Paari-kolme tunni pärast on Mari kodus tagasi. Vaatab - aken irvakil, uks lukust lahti.
Nagu hullumaja oleks korterist üle käinud. Kapiuksed lahti, sahtlid põrandal laiali, riided segamini hunnikus. Telekas kadunud. Kohvimasin, veekeetja, köögikombain, õhupuhasti – kõik läinud.
Vererõhuaparaat, veresuhkru mõõtmise aparaat. (Mari on suhkruhaige ja süstib ennast viis korda päevas ja võtab morfiumi liigesevalude leevendamiseks.) Tabletid kõik ära viidud!
5100 krooni raha, mis Maril kapis pesude vahel peidus oli, on läinud.
Mari kutsub politsei, kirjutab avalduse, algatatakse kriminaalasi
Õhtul saabub koju Mari abikaasa Jüri (samuti invaliid) - käis sõbra juubelil. Kui läks, oli taskus 200 krooni. Kui tagasi tuli, oli taskus “ainult tuul”.
9. mai, pühapäev. Maril on varuks 70 krooni, köögikapis kaks väikest pakki kiirkeeduriisi, natuke margariini, natuke jahu, natuke rosinaid. Mari, osav perenaine, saab sellest kraamist kaks head saia küpsetada. Kuskil on peidus 100 grammi head maitsekohvi ja esimene päev elatakse üle.
Mari ja Jüri ostavad kaks pakki suitsu, sest ilma suituta on “lausa põrgu lahti”. 30 krooni on nagu niuh läinud. Tavaliselt tõmbavad Mari ja Jüri vene salasigarette. (Suitsu nimi “Antarktika”, kuus krooni pakk.) Aga selleks peab tuttavale turumüüjale ette helistama ja kokku leppima ja see võtab aega.
10. mai, esmaspäev. Nagu issanda õnnistus saabub Mari pangaarvele 250 krooni arstirohtude kompenseerimise raha. Mari ja Jüri lähevad turule, ostavad kartuleid, liha, juurikaid, piima, mune. “Sellist asja, millest süüa saab teha ja mis sees ka ikka püsib.”
11. mai, teisipäev. Mari saab politseiuurijalt paberi et on algatatud kriminaalasi. Kiri näpus, läheb Mari sotsiaalhoolekande kontorisse Pärnu maanteel, et ehk saaks ära varastatud meditsiiniaparaatide ostmiseks raha. Midagi kindlat ei lubata. Kui komisjon kokku tuleb, vaadatakse asi üle ja otsustatakse. Millal komisjon kokku tuleb, ei tea keegi ütelda.
12. mai, kolmapäev. Ei ole väga hull päev. Mari keedab suppi. Õnneks on ta nii osav söögitegija, et võib kobedast kanakoivast mitmekäigulise lõuna teha. Hea tuttav laenab Marile televiisori.
13. mai, neljapäev. Mari läheb Aime Piirsalu jutule Kristlikku Hoolekandekeskusesse. Ehk saab mingit abi? Piirsalu pole kohal, aga üks vene naine soovitab Mari Punase Risti poole pöörduda - sealt jagatavat külmkappe ja kõiksugu muid kodumasinaid jumala tasuta.
Punases Ristis pole õnnetuseks õiget inimest kohal.
14. mai, reede. Mari liigesed hakkavad märku andma, et morfium on ammusilma otsas. Tuttav apteeker lubab 40 krooni eest ühe lehe tablette, aga Maril pole seda 40 krooni kuskilt võtta.
Mari näeb aknast – naabrinaine tuleb turult. Ütleb, ole hea inimene, laena kakskümmend viis. Naabrinaisel pole rohkem kui kümme.
Jüri tuttav ütleb, et esmaspäeval saaks ta laenata (honoraripäev).
15. mai, laupäev. Mari räägib naabrile, et hirmus piinlik lugu, aga asi on hull - nälg on majas! Naabrinaine toob endatehtud suppi (kapsasupp) ja võileibu (suitsukala, keeduvorst).
Mari võtab ette valge lehe paberit ja kirjutab ühele firmale abipalve. Jürile ei räägi midagi, Jüri sellistesse asjadesse ei usu. Mari kirjutab, mis juhtus ja lisab, et oleks ta tänulik igasuguse abi, eriti toidu eest. Arve Hansapangas 221011440124.
16. mai, pühapäev. Õudne päev. Maril on mitmendat päeva tohutud valud. Mõtleb, et peaks kuskilt nii palju insuliini kokku saama, et magama jääks. Maril on mitu heal järjel sugulast, aga nende poole ta ei pöördu.
17. mai, esmaspäev. Jüri laenabki tuttavalt raha. Ostab kartuleid ja Marile rohtu. Mari toibub ja läheb Pärnu maanteele sotsiaalabi kontorisse. Kohal on osakonnajuhataja Ester Püvi (“imetore ja südamlik inimene”), kes lubab, et järgmisel päeval on komisjon ja kolme päeva pärast kantakse raha üle. Marile ja Jürile vormistatakse sealsamas toidutalongid, millega on võimalik järgmisest päevast alates pensionäride päevakeskuses lõunat saada.
18. mai, teisipäev. Tore päev! Mari ise päevakeskusesse sööma minna ei jõua (tervis on läbi), aga Jüri läheb ja toob Marile söögi karbiga koju. Seapraad kartuli ja salatiga, kohupiimakreem kisselliga. Mari kiidab. Vargusest on möödas kümme päeva!
19. mai, kolmapäev. Mari leiab oma suureks üllatuseks, et asutus, kuhu ta oma kurva kirja teele saatis, on kandnud tema pangaarvele kaks tuhat krooni. Mari tunneb end nagu nirvaanas.
20. mai, neljapäev. Vargusest on möödas kaksteist päeva. Mari arvele saabub ka sotsiaalabi kontorist kaks tuhat krooni.
Mari saab endale osta uue vererõhuaparaadi ja veresuhkru mõõtmise aparaadi ja uued prillid (vargad viisid need ka ära). Kuidas muud võlad tasa saab - osa asjade eest oli Hobby Hallile maksmata - , eks edaspidi paistab.
PS. Aga selle ühe asutuse rahvale otsustas Mari küpsetada ploomikoogi. Sellise nagu teeb telekokk Angelika Kang.
Abi on kiiresti vaja!
Sirje arvates peaks olema võimalus, et hädasolijale tehtaks KIIREMAS KORRAS abipakk, kus on sees õlipudel, suhkur, jahu, makaronid. Et oleks võimalik endal mõni aeg hinge sees hoida.
Et seda abi kümme päeva ootama ei peaks.
