Olümpiaeelses argises Ateenas

Sergei Standikov kirjutab linnast, mis päeval lämmatav, kuid öösel romantiline.

   

Päevavalgel meenutab ligi nelja miljoni elanikuga Ateena mulle kõige rohkem tolmust Bakuud, isegi säärane ebatäiuslik megapolis nagu Moskva paistab tema kõrval märksa klassikalisemana ning harmoonilisemana. On vähe öelda, et Ateena ei ole ilus linn, kõigele lisaks on ta liiklemiseks-elamiseks vägagi ebatervislikult ebamugav. Eriti juulis-augustis, mil  mägede vahel orus paiknev Kreeka pealinn lausa lämbub sudusest õhust. Öises romantikas muutub mulje siiski veidi paremaks. Ometigi tasub Ateenas peatuda vähemalt kaks päeva, nautimaks tosinkonda kultuurilis-ajaloolist objekti ja muuseumi.

Neist tuntuim on muidugi Akropolis, millest kõrgemaid ehitisi on keelatud püstitada. Viiendal sajandil eKr ehitatud templikompleks domineerib linnapildis niivõrd suveräänselt, et Parthenoni kõrval ei kujuta ette mingit muud Ateena sümbolit. Ja paljud kohalikud on sellest asjaolust väga hästi teadlikud, nagu ka muinasaegse ja tänapäeva Ateena vahel haigutavast kuristikust. Seepärast soovitan Akropolist igal juhul külastada, niikuinii ei ole temast kusagil pääsu! Parim aeg arhitektoonilise šedöövriga tutvumiseks oleks õhtupoolik, turiste on lihtsalt vähem.  Seejärel võib rahuliku südamega sukelduda tänapäeva elu-melusse. 

Võrreldes paljude teiste Euroopa keskustega, on ateenlased poliitiliselt märksa aktiivsemad, kusjuures ülekaalukalt vasakpoolse suunitlusega. Selles kaugeltki mitte kõige probleemsemas metropolis toimuvad iga päev mingid streigid, demonstratsioonid või piketid, arvukatele riiklikele ja usupühadele ning pikale puhkusele lisaks (jalgpallihuligaanide laamendamised pealekauba). Poliitiliste debattide kire on sealsed aborigeenid pärinud ilmselt oma kaugetelt klassikalistelt esivanematelt. Poliitika on kõige enesestmõistetavam jututeema, seda ka provintsis. Oma juhtpolitikaane nimetavad kreeklased tavaliselt dinosaurusteks, eelkõige nende soliidse ea tõttu.

Inimest saadab linnas peaaegu igal pool mingi taustamuusika (autodest, tavernidest, kohvikutest), samuti ümisevad paljud mehed üht viisikest. Muide, nn etnopop on surunud rahvusvahelised ingliskeelsed megahitid selgelt tagaplaanile. Samal ajal mäletab üllatavalt palju inimesi oma rahvalaule ja tantse (rohkem kui meil), mida koosviibimistel esitatakse kohe ilmse mõnuga. Üldtuntud sirtaki üle ironiseeritakse, kuna see oli spetsiaalselt Anthony Quinni jaoks loodud ersatstants.

Akropolise jalamil asuvad Plaka ja Monastiraki kvartalid moodustavad umbes kolmesaja aasta vanuse vanalinna, mis praegu on pea täielikult turistide käsutuses. Ateena intellektuaalid aga põlgavad toda kanti – olevat liiga kitšlik (minu meelest  väljendub see eriti plisseeritud fustanella minirahvusseelikutesse riietatud meestantsijate homoerootilist laadi ahvatlevates hüpetes) ning tavernid on kallivõitu. Samal ajal eksisteerivad turistide ja põliselanike veidi räpasem, odavam Plaka täiesti kõrvuti, sisuliselt üksteisega kokku puutumata. Suhtlemise tippaeg algab nii kella seitsme paiku õhtul ja kestab keskööni.

Monastiraki üheks kuumemaks kiirsöögikohaks peetakse Mpairaktarist, kuhu üsna tihti suunduvad elutarkuse janus nii humanitaarid kui ka poliitikud. Viimaste arvukust kinnitavad seintele riputatud fotod, loomulikult kaelakuti koos naerusuise kereka majaperemehega. Asutuses valitsev kasimatus, küüslaugu lehk, tülgastav peldik ja hämarus peletab eemale välismaalasi, see-eest saab aga tundma õppida tõelise töörahva muresid ning rõõme! Monastirakis ei puudu ka kohalik kuulsus – kingsepast poeet (või vastupidi) Stavros Melissinos, kes tavatseb pista omavalmistatud lihtsakoelise tegumoega naturaalnahast sandaalidesse  lehtedele kirjutatud enda poolt sepitsetud luuletusi. Nii et kliente tabab üllatus, nende seas esinevad näiteks The Beatles, Rudolph Nurijev, Jackie Onassis jt. Tõsi küll, viimasel ajal on ettevõtlik mees oma toimeka kommertstegevusega mõnevõrra ületanud hea maitse piiri.

Rahvaliku Ateena südameks loetakse Omonia (Ühtsuse) väljakut, mis jällegi enamikul linlastest tekitab õõvastust. Just siin tavatsevad koguneda narkarid ja lumpenid; mõne aasta eest oli olukord palju hullem (ja uriinihais palju vängem!). Väljaku lähedal tegutseb ka mitteametlik tööbörs. Kuid olümpiaettevalmistuste käigus suutis sealne politsei likvideerida suurema osa odavateks võõrastemajadeks maskeeritud bordelle. Ometigi tuleb olla hästi valvas: kõikvõimalike ööklubide agendid üritavad sageli välismaalasi etendades (sic!) meelitada lihtsameelseid turiste okkalisele patuteele, eelkõige muidugi ameeriklasi. Üldiselt on Kreeka pealinn üsna turvaline, näiteks Tallinnaga võrreldes. Eriti julgelt sai ringi patseerida nii 10–15 aastat tagasi, mil piir stalinistliku Albaaniaga oli sealtpoolt kindlalt lukus. Nüüd aga redutab-elutseb iidsel Hellasemaal vähemalt 200 000 illegaalset albaanlast. Nende kriminaalse tegevusega seostab ametlik statistika suurema osa  raskete  isikuvastaste kuritegude kasvust. Mõnikord nimetatakse massimeedias albaanlasi kujundlikult Euroopa tšetšeenideks. Albaanlastest sulid mõtlesid muuhulgas välja originaalse pettuseliigi – arvestades kreeklaste poolehoidu serblastele, riputati endale edukama kerjamise eesmärgil ajal, kui NATO õhujõud pommitasid Jugoslaaviat, külge silt: “Olen serbia põgenik. Palun aidake!”

Elitaarse Ateena keskus asub avara Sintagma (Põhiseaduse) platsi ümbruskonnas, mille kõige tuntumaks vaatamisväärsuseks on muidugi parlamendihoone ning auvahtkonna vahetus. Viimane koosneb väljavalitud sihvakatest pikakasvulistest eusoonidest, kes omakorda ilmuvad vaimustatud uudistajate ette efektsetes villastes sukkades ning traditsioonilis-rahvuslikes elegantsetes plisseeritud miniseelikutes. Sealt päris lähedalt algavad Rahvuslikud aiad, mida võib teatud tinglikkusega vaadelda zoopargi filiaalina (ringijalutavad kiisud, kutsud, kilpkonnakesed, piilupardid jt). Aias seisab kümneid 19.–20. sajandil loodud skulptuuride kompositsioone, mis on niivõrd häbitult maitsetud, et juba seepärast väärivad mõningat tähelepanu. Neist suurepäraseim kujutab klassikalist filhelleeni lord George Byronit (igas suuremas asulas on vähemalt üks temanimeline tänav), kellele Kreekat kehastav paljas malbe daam justkui üritaks kõigest väest põue pugeda. Päeval jalutavad pargis tavaliselt turistid ja filipiini lastehoidjad, õhtuhämaruses vahetavad neid välja eakad, kogenud ning kõhnad läbitungiva pilguga homovanamehed. Aiaväravate sulgemisel kihutavad neid valvurid vilede saatel vendade Zappionide aeda, kus seejärel algab kurat teab mis.            &nbs p;  

Mängude-eelne sagin tipneb palavikuliselt ehitatava olümpiastaadioni juures. Avantüristlikumad giidid viivad selle lähedusse juba turiste, et nood mõistataksid – kas
n-ö peaobjekt saab tähtajaks valmis või mitte. Mina olen kindlalt veendunud: saab!